Me kõik oleme juhid
3,613,552 views • 6:14

I wanted to just start by asking everyone a question: Kui paljud teist siin julgevad vabalt väita, et nad on juhid? Olen seda küsimust esitanud paljudes erinevates kohtades ja igal pool, kus ma seda küsin ei tõsta väga suur osa publikust kätt. Olen aru saanud, et oleme juhtimise mõelnud endast suuremaks. Millekski, mis on meist väljaspool. Arvame, et juhtimine tähendab maailma muutmist. Sõna "juht" on kui aunimetus, mille ehk kunagi tulevikus välja teenime, aga praegu endast nii rääkida oleks ülbe ja üleolev, nagu midagi ebasobivat. Mulle teeb muret, et pöörame liiga suurt tähelepanu selle imetlemiseks, mida suudavad korda saata vaid üksikud, kuna leiame, et vaid erakordsus on tunnustust väärt. Oleme hakanud igapäevaseid asju pidama vähetähtsaks. Ja ka siis, kui oleme tõesti olnud juhid, ei luba me end selle eest tunnustada ega selle üle uhkust tunda. Mul on õnnestunud töötada koos imeliste inimestega, kes on aidanud mul juhiks olemist mõista ja end õnnelikumana tunda. Tahan teiega täna jagada üht lugu juhtimisest, mis on minu jaoks olnud kõige rohkem silmiavav.

Olin õppejõud väikeses Mount Allisoni ülikoolis Sackville'is New Brunswickis, ja minu viimasel päeval seal tuli üks tüdruk mu juurde ja ütles: "Ma mäletan, kui sind esimest korda nägin." Ja ta rääkis mulle ühest asjast, mis juhtus neli aastat tagasi. Ta ütles: "Päev enne õppeaasta algust olin ema ja isaga hotellis ja kartsin kohutavalt, sest olin kindel, et ma ei saa hakkama ega pole ülikooliks valmis, et purskusin lihtsalt nutma. Mu ema ja isa olid imelised. Nad ütlesid: "Me teame, et sa kardad, aga lähme homme kohale. Lähme esimesel päeval ja millal iganes sa tunned, et ei sa ei suuda, lihtsalt ütle meile ja me viime sind koju. Oled meile ikka kõige armsam."

"Läksimegi järgmisel päeval kohale ja kui ma registreerimisjärjekorras seistes ringi vaatasin, teadsin, et ma ei suuda. Teadsin, et ma pole valmis, et pean asja pooleli jätma. Kohe, kui olin selle otsuse vastu võtnud, valdas mind uskumatu rahu. Pöörasin end ema ja isa poole, et öelda: "Lähme koju," ja just sel hetkel tulid sa üliõpilasseltsi majast välja, peas kõige tobedam müts, mida ma eales näinud olen. (Naer) See oli lahe. Kandsid Shinerama plakatit, mis on tsüstilise fibroosiga võitlev heategevusühing, töötan seal ammu, käes oli sul ämber pulgakommidega. Käisid ringi ja jagasid pulgakomme ja rääkisid inimestele Shineramast. Järsku jõudsid sa minuni, jäid seisma ning vahtisid mulle otsa See oli väga veider." (Naer) See tüdruk siin teab täpselt, millest ma räägin. (Naer) "Siis vaatasid üht kutti mu kõrval, naeratasid, võtsid ämbrist pulgakommi ulatasid selle talle ja ütlesid: "Sa pead andma selle kommi sellele kaunile naisele su kõrval." Ta ütles: "Ma pole näinud kedagi nii kiirelt häbist maa alla vajumas. Poiss läks näost tulipunaseks, ta ei vaadanud minu poolegi, lihtsalt ulatas mulle pulgakommi, nii. (Naer) Mul oli tast nii kahju, et võtsin kommi vastu, ja kohe muutus su ilme äärmiselt tõsiseks, sa vaatasid mu emale ja isale otsa ja ütlesid: "Vaadake nüüd! Alles esimene päev kodust eemal ja juba võtab ta võõrastelt kommi vastu!?" (Naer) Ta ütles: "Kõik inimesed ümberringi murdusid ja purskusid naerma. Jah ma tean, et see on nõme, ja ma ei tea, miks ma seda üldse räägin, aga sel hetkel, kui kõik naersid, teadsin, et ma ei tohi pooleli jätta. Ma teadsin, et olen õiges kohas, et see ongi mu kodu, Ma ei ole sinuga kordagi nende nelja aasta jooksul rääkinud, aga kui kuulsin, et sa lähed ära, pidin tulema ning ütlema, kui tähtis oled minu jaoks olnud, hakkan sinust puudust tundma. Mingu sul hästi."

Ja ta läheb ära. Olen sõnatu. Paari sammu pärast pöördub ta ümber, naeratab, ja ütleb: "Ilmselt peaksid veel midagi teadma. Ma käin ikka veel selle sama tüübiga." (Naer)

Poolteist aastat hiljem kolisin Torontosse ja sain kutse nende pulma.

Nali on aga selles, et ma ei mäleta seda kohtumist. Mul pole sellest hetkest mingit jälge, olen oma peas tuhninud, sest see naljaks seik oleks pidanud meelde jääma, aga ei jäänud. Mul oli nii silmiavav mõelda, et suurim jälg, mida olen kellegi ellu eales jätnud, hetk, mille pärast neli aastat hiljem tullakse võhivõõra juurde ütlema: "Sa oled mu elus olnud väga oluline inimene," on hetk, mida ma ise ei mäleta.

Kui paljudel siin on olnud pulgakommihetk, kui keegi ütles või tegi midagi, mis muutis teie elu paremaks? Hästi. Kui paljud teist sellele inimesele seda ka ütlesid? Näete! Aga miks mitte? Peame ju meeles neid, kes on suutnud 365 päeva elus püsida? Ometi laseme neil, kes on meie elu paremaks teinud, teadmatuses edasi elada. Igaüks teist, iga viimne kui üks, on käivitanud pulgakommihetke. Olete muutnud kellegi elu paremaks midagi öeldes või tehes ja kui arvate, et pole, meenutage käsi, mis ei kerkinud, kui seda küsisin. Te olete lihtsalt üks nendest, kes on teadmatuses.

Hirmus on mõtelda, et meil on selline võim. On hirmutav mõtelda, kui palju suudame mõjutada teisi inimesi, sest kuniks arvame, et juhtimine on meist suurem, kuniks juhtimine on midagi meist väljaspool, kuniks see tähendab kogu maailma muutmist, on see vaid vabandus igapäevase märkamise vältimiseks.

Marianne Williamson ütles: "Meie suurim hirm pole see, et me ei suuda. Meie suurim hirm on, et me oleme tohutult võimsad. Meid ei hirmuta mitte meie pimedus, vaid meie valgus." Kutsun kõiki sellest üle saama. Peame üle saama hirmust, kui kohutavalt suur mõju meil võib üksteisele olla. Peame sellest üle saama, et edasi liikuda ja meie väikesed vennad ja õed, ühel päeval meie lapsed, või meie lapsed juba praegu, näevad ja õpivad hindama seda mõju, mida me üksteisele avaldame, rohkem kui raha ja vägevust, tiitleid ja mõjuvõimu. Juhtimist tulebki defineerida nende pulgakommihetkedena, läbi selle, palju me neid tekitame, palju neid teadvustame, kui palju edasi anname ja kui paljude eest täname. Kuni mõtleme juhtimisest kui maailma muutmisest, siis sellist maailma ei olegi. On kuus miljardit erinevat nägemust. ja kui muuta ühe inimese mõtlemist, arusaama sellest, milleks ta võimeline on, arusaama sellest, kui palju teised temast hoolivad, kui palju on tema võimuses, et siin maailmas midagi muuta, ongi kõik muutnud. Kui juhtimist mõista just sellisena, ja usun, et juhtimist saabki just sellisena võtta, siis usun, et suudame kõike muuta. See idee on lihtne, aga kindlasti mitte tähtsusetu. Tahan teid kõiki tänada, et lubasite mul seda täna teiega jagada.