Robert Waldinger
23,281,569 views • 12:46

Mis on see, mis meid elu jooksul hoiab hea tervise juures ja õnnelikena? Kui peaksid praegu enda jaoks tegema midagi, mis tagaks parima käekäigu tulevikus, siis kuhu oma aega ja energiat investeeriksid? Hiljuti viidi milleeniumi põlvkonna seas läbi uuring, kus küsiti, mis on nende jaoks elus kõige olulisemad eesmärgid. Üle 80% vastasid,

et nende jaoks on elus kõige olulisem saada rikkaks. Ja tervelt 50% nendest samadest noortest vastasid, et teiseks oluliseks eesmärgiks elus on saada kuulsaks.

(Naer)

Ja meile räägitakse pidevalt, kui oluline on pühenduda tööle, pingutada kõvemini ning saavutada üha rohkem. Meile jäetakse mulje, et just need on asjad, mille suunas tuleks püüelda, et elada täisväärtuslikku elu. Terviklikku pilti elukäikudest, ülevaadet valikutest, mida inimesed teevad ning kuidas need valikud elukäiku määravad, sellist ülevaadet on peaaegu võimatu saavutada. Enamus sellest, mida me erinevate elukäikude kohta teame, pärineb inimeste mälestustest. Kuid nagu me kõik teame, ei pruugi tagantjärele mälu alati väga täpne olla. Kipume paljud asjad unustama ning vahetevahel võib mälu olla üsna loominguline.

Kuid mis oleks, kui saaksime jälgida inimeste elukäike tervikuna täpselt nii nagu need läbi aastate kulgesid? Mis oleks, kui saaks jälgida inimeste elukäiku alates varasest noorusest kuni vanaduspõlveni välja? Kui saaksime teada, mis on tegelikult õnneliku ja tervelt elatud elu saladus?

Just seda me tegimegi. Harvardi uuring täiskasvanute arengu kohta on ehk kõige pikaajalisem täiskasvanuid käsitlev uuring, mis kunagi tehtud. 75 aasta jooksul oleme jälginud 724 mehe elukäiku. Aasta aasta järel on neid küsitletud töö, eraelu ja tervise kohta,

kogu selle aja jooksul teadmata, kuidas nende elud tegelikult lähevad.

Sellised uuringud on erakordselt haruldased. Peaaegu kõik sarnased projektid jäävad peale esimest kümmet aastat soiku, sest liiga paljud algsest grupist jäävad eemale, või saab rahastus otsa või raugeb teadlaste huvi, või nad surevad ära ning ei ole kedagi, kes uurimistööd edasi viiks. Kuid tänu heale õnnele ning mitme põlvkonna teadlaste järjepidevusele on see uuring jäänud kestma. Umbes 60 meie algsest 724 mehest on tänaseni elus ning osalevad siiani selles uuringus. Enamik neist on juba 90ndates aastates. Praeguseks oleme võtnud ette nende meeste enam kui 2000 järeltulija uurimise. Mina olen selle teadusuuringu neljas juht.

Alates 1938. aastast oleme jälginud kahte gruppi erineva taustaga mehi. Esimene grupp mehi kaasati uuringusse siis, kui nad alustasid õpiguid Harvardi Ülikoolis. Kõik nad lõpetasid kooli II maailmasõja ajal ning seejärel läks enamus neist teenima sõjaväkke. Teine grupp, keda me oleme jälginud, olid Bostoni kõige vaesematest piirkondadest pärit poisid. Need poisid valiti uuringusse just seetõttu, et nad olid 1930ndate aastate Bostoni kõige raskematest ja vaesematest peredest Enamus neist elas üürikorterites, kus paljudel polnud ei külma ega sooja vett.

Uuringu alguses tehti kõikide noorukitega intervjuud. Nad läbisid arstliku ülevaatuse. Me käisime nende kodudes ning rääkisime nende vanematega. Siis kasvasid teismelistest täiskasvanud, kelle elukäigud olid väga erinevad. Nende seast sirgus tehasetöölisi, advokaate, müürseppi ja arste, samuti üks Ameerika Ühendriikide president. Mõnedest said alkohoolikud. Üksikuid tabas skisofreenia. Oli neid, kes tõusid sotsiaalsel redelil kõige alumiselt astmelt tippu välja. Teised aga tegid läbi sama teekonna vastupidises suunas.

Selle teadusuuringu algatajad ei oleks ka kõige pöörasemas unenäos osanud ettekujutada, et täna, 75 aastat hiljem, seisan ma siin ning räägin sellest, et see uuring ikka jätkub. Iga kahe aasta järel võtavad meie kannatlikud ja pühendunud teadlased ühendust meie meestega ning küsivad, kas nad võiksid neile saata veel ühe küsimustiku nende elukäigu kohta.

Paljud Bostoni meestest küsivad, "Miks te tahate minu elu uurida? See ei ole ju üldse nii huvitav." Harvardi mehed ei küsi seda kunagi.

(Naer)

Et nende eludest parimat pilti saada, ei saada me neile lihtsalt küsimustikke. Me küsitleme neid nende kodudes. Me saame nende arstidelt infot meeste tervise kohta. Me võtame nende verd, me uurime nende aju, me räägime nende lastega. Me filmime neid, kui nad räägivad oma abikaasadele oma suurimaid muresid. Ning kui lõpuks, nii kümne aasta eest, küsisime nende abikaasadelt, kas nad sooviksid samuti uuringus osaleda, ütlesid paljud naised: "Ammu oleks juba aeg."

(Naer)

Aga mida me oleme siis teada saanud? Mida oleme õppinud tänu nendele kümnetele tuhandetele lehekülgedele informatsioonile, mida oleme kogunud nende elutee kohta? Need õppetunnid ei kõnele meile rikkusest, kuulsusest ega kõvast tööst. Selle 75 aastat kestnud teadusuuringu põhisõnum on järgmine: Head inimsuhted teevad meid õnnelikuks ja hoiavad tervetena. Punkt.

Inimsuhete kohta on see uuring meile õpetanud kolm väga olulist asja: Esiteks, sotsiaalsed kontaktid teevad meile palju head, ning et üksindus tapab. Tuleb välja, et inimesed, kel on rohkem sotsiaalseid kontakte, seda nii pere, sõprade kui ka kogukonnaga, on õnnelikumad, füüsiliselt tervemad ning nad elavad kauem kui inimesed, kellel on vähem kontakte. Ning üksildustunne on lausa mürgise toimega. Inimesed, kellel on teistega vähem kontakte kui nad sooviksid, tunnevad end vähem õnnelikuna, nende tervis halveneb keskikka jõudes kiiremini, nende aju töövõime langeb kiiremini ja nende eluiga on lühem kui inimestel, kes end üksildasena ei tunne. Ja kõige kurvem tõsiasi on see, et igal ajahetkel tunneb rohkem kui iga viies ameeriklane end üksildasena.

Teame, et üksi võib end tunda nii suures seltskonnas, kui ka abielus, mistõttu on teine oluline õppetund just see, et oluline ei ole mitte sõprade arv või see, kas sa oled püsivas suhtes, eelkõige loeb just lähisuhete kvaliteet. Tuleb välja, et konfliktide keskel elamine on meile väga kahjulik. Näiteks väga konfliktsed abielud, kus puudub hoolimine, on meie tervisele väga kahjulikud, ilmselt isegi kahjulikumad kui lahutus. Ning head ja soojad lähisuhted kaitsevad meid.

Hetkeks, mil olime mehi jälginud juba nende 80. eluaastani, tahtsime uuesti heita pilku nende keskeale et mõista, kas oleks võimalik ennustada, kellest saab õnnelik ja terve vanahärra ning kellest mitte. Kui me olime pannud kokku kõik, mis me nende kohta teadsime, kui nad olid 50-aastased, siis ei olnud see mitte nende tollane kolesteroolitase, mis ennustas nende käekäiku vanaduspõlves. Selleks oli hoopis nende rahulolu oma lähisuhetega. Inimesed, kes 50-aastaselt olid oma lähisuhetega kõige rohkem rahul, olid 80-selt kõige tervemad. Head, lähedased inimsuhted paistavad meid kaitsvat mõningate vananemisega kaasnevate riskide eest. Meie grupi kõige õnnelikumas paarisuhtes olevad mehed ja naised, ütlesid 80-aastastena, et ka neil päevadel, kui neil kuskilt rohkem valutas, olid nende meel endiselt rõõmus. Kuid need, kelle paarisuhe oli ebarahuldav, ütlesid, et siis kui neil kuskilt valutas, võimendas emotsionaalne vaev seda valu veelgi.

Ning kolmas oluline õppetund suhete ja tervise kohta: head inimsuhted mitte ainult ei kaitse meie keha vaid ka meie aju. Tuleb välja, et teise inimesega turvalises lähisuhtes olemisel on 80-aastaste jaoks kaitsev mõju. Inimesed, kes on suhtes, kus nad tunnevad, et saavad vajadusel teise abile kindlad olla, säilitavad kauem selge mälu. Ning inimesed, kes on suhtes, kus nad tunnevad, et ei saa kaaslase peale kindlad olla, nende mälu hakkab kiiremini taanduma. Hea lähisuhe ei pea alati olema ühtviisi roosiline ja probleemideta. Mõned meie 80-ndates paaridest võivad alatasa üksteisega jageleda, kuid seni, kuni nad tunnevad, et saavad teineteise peale kindlad olla, kui peaks mingi probleem tekkima, ei mõjuta need vaidlused mälu kvaliteeti.

Tegelikult on ju see sõnum, et lähedased inimsuhted mõjuvad positiivselt meie tervisele ja elukvaliteedile teada juba iidamast-aadamast. Miks on seda siis ometi nii raske mõista ning nii lihtne ignoreerida? Seepärast, et oleme vaid inimesed. Meile ju meeldiks kiire ja lihtne lahendus, midagi, mis oleks kohe käepärast, mis lahendaks kõik probleemid nüüd ja igaveseks. Suhted aga kipuvad olema segased ja keerulised, ning heade suhete hoidmine pere ja sõpradega, ei ole seksikas ega glamuurne. See on kogu elu kestev töö, mis ei lõppe iial. Meie 75-aasta vältel uuringus osalenutest olid pensionile jäädes kõige õnnelikumad need, kes tegutsesid aktiivselt selle nimel, et töökaaslased asenduksid uute mängukaaslastega. Samamoodi nagu hiljutises uuringus arvas milleeniumipõlvkond, uskusid noorena ka paljud meie mehed et kuulsus, jõukus ja edukus on see, mille poole tuleb hea elu nimel püüelda. Kuid ikka ja jälle on me 75 aasta jooksul läbiviidud uuring tõestanud, et inimesed, kel läks elus kõige paremini, olid need, kes väärtustasid suhteid perekonnaga, sõpradega, kogukonnaga.

Niisiis, kuidas on lood sinuga? Oletame, et sa oled 25 või 40 või 60 Mida üldse tähendab suhete väärtustamine?

Tõtt-öelda on võimalusi selleks lõputult. Väikesed asjad loevad. Nagu näiteks ekraani-aja asendamine inimeste-ajaga. Või soikujäänud suhte elavdamine, tehes midagi üheskoos, näiteks pikad jalutuskäigud või ühine õhtu väljas, või ühenduse võtmine pereliikmetega, kellega sa ei ole juba aastaid rääkinud, sest kõik need igapäevased peretülid mõjuvad laastavalt nendele, kes kannavad vimma.

Tahaksin lõpetada ühe tsitaadiga Mark Twainilt. Enam kui saja aasta eest vaatas ta tagasi oma elule ja kirjutas nõnda: "Aega ei ole, elu on üürike, nääklemiste, vabanduste, kadeduse, arupärimiste jaoks. Aeg on vaid armastuse jaoks, kuid seda on, kui nii võib öelda, vaid üürike hetk."

Hea elu tugineb headele suhetele.

Aitäh!

(Aplaus)