Return to the talk Return to talk

Transcript

Select language

Translated by Triin Sinissaar
Reviewed by Kaur Sinissaar

0:11 Ma kardan, et olen üks neist kõnelejatest, keda te loodate TED-il mitte kohata. Esiteks, mul ei ole mobiiltelefoni, nii et mul pole midagi karta. Teiseks olen ma politoloog, kes kavatseb rääkida demokraatia kriisist, mis ilmselt ei ole teie jaoks kõige põnevam teema. Lisaks sellele ei anna ma teile mingeid vastuseid. Pigem püüan lisada arutellu mõned küsimused. Üks asi, mille tahaksin kahtluse alla panna, on tänapäeval väga levinud lootus, nagu läbipaistvus ja avatus suudaksid taastada usalduse demokraatlikesse institutsioonidesse.

0:46 On veel üks põhjus, miks te peaksite suhtuma minusse umbusuga. Teie, TEDi kogudus, olete väga optimistlik kogukond. (Naer) Te usute asjade komplekssusse, aga mitte ebaselgesse mitmetähenduslikkusse. Nagu teid on teavitatud, olen ma bulgaarlane. Ja vastavalt uuringute tulemustele reklaamitakse meid kui kõige pessimistlikumat rahvast maailmas. (Naer) Ajakiri "The Economist" avaldas hiljuti artikli, mis kajastas uuemaid uuringuid õnne valdkonnas ja selle pealkirjaks oli: "Õnnelikud, õnnetud ja bulgaarlased".

1:22 (Naer)

1:23 Nüüd, kus te teate, mida oodata, lugu on järgmine. On vihmane valimiste päev ühes väikeriigis - see võib olla minu kodumaa, aga võib olla ka teie kodumaa. Kuna kella neljani pärastlõunal sadas vihma, ei läinud mitte keegi valimisjaoskonda. Aga siis jäi vihm järele ja inimesed läksid hääletama. Kui hääled kokku loeti, oli kolm neljandikku inimestest jätnud valimissedeli tühjaks. Valitsus ja opositsioon olid lausa halvatud. Sest kõik ju teavad, kuidas tulla toime protestidega. Sa tead, keda arreteerida, kellega läbi rääkida. Aga mida teha inimestega, kes hääletavad tühja sedeliga? Niisiis otsustas valitsus valimisi korrata. Ja seekord oli nende inimeste arv veel suurem, 83% hääletasid tühja sedeliga. Põhimõtteliselt läksid inimesed valimiskasti juurde, et öelda, et neil ei ole mitte kellegi poolt hääletada.

2:31 See on José Saramago imeilusa romaani algus, teose pealkirjaks on "Nägemine". Aga minu meelest suudab see väga hästi kujutada osa probleemist, mis meil praegu Euroopas seoses demokraatiaga on. Mingil tasandil ei sea keegi kahtluse alla, et demokraatia on parim valitsemise vorm. Demokraatia on ainus mäng, mida me mängida oskame. Probleem seisneb selles, et paljud inimesed on hakanud uskuma, et seda mängu pole mõtet mängida.

2:58 Viimase 30 aasta jooksul on politoloogid täheldanud, et valimas käib üha vähem inimesi ja need, keda valimised kõige vähem huvitavad, on just needsamad, kellel oleks hääletamisest kõige rohkem võita. Pean silmas töötuid, raskustes olevaid inimesi. Ja see on väga oluline teema. Sest eriti nüüd, majanduskriisi ajal, võime näha, et usaldus poliitika vastu, et usaldus demokraatlike institutsioonide vastu on hävitatud. Euroopa Komisjoni viimase uuringu käigus selgus, et 89% Euroopa kodanikest usub, et eksisteerib üha kasvav lõhe seadusandjate ja avalikkuse seisukohtade vahel. Ainult 18% itallastest ja 15% kreeklastest usuvad, et nende hääl midagi mõjutab. Põhimõtteliselt hakkavad inimesed mõistma, et nad võivad vahetada valitsusi, aga nad ei saa muuta poliitikat.

3:59 Küsimus, mille ma tahan esitada, on järgmine: kuidas see juhtus, et me elame ühiskondades, mis on palju vabamad kui eales varem - meil on rohkem õigusi, me saame kergemini reisida, meil on ligipääs suuremale hulgale informatsioonile - aga samas on usaldus meie demokraatlike institutsioonide vastu põhimõtteliselt kokku varisenud? Ühesõnaga, tahaksin küsida: mis läks hästi ja mis läks halvasti nende 50 aasta jooksul, mil me võime kõnelda demokraatiast? Ja ma alustan sellest, mis on läinud hästi.

4:31 Esimesed asjad, mis läksid hästi, olid loomulikult need viis revolutsiooni, mis minu silmis muutsid väga palju seda, kuidas me elame, ja süvendasid meie demokraatlikku kogemust. Esimene oli kultuuriline ja ühiskondlik revolutsioon 1968. aastal ja seitsmekümnendatel, mis asetas poliitikas keskmesse üksikisiku. See oli inimõiguste hetk. Põhimõtteliselt murdis see ka palju piire, sündis eriarvamuste kultuur, mitte-mugandumise kultuur, mida varem polnud nähtud. Nii et ma usun, et need asjad on vägagi 1968. aasta lapsed, kuigi enamik meist ei olnud siis veel sündinud. Sellele järgnes kaheksakümnendate aastate majandusrevolutsioon. Hoolimata sellest, et paljud vasakpoolsed püüavad seda vihata, on tõde see, et majandusrevolutsioon edastas meile sõnumi: "Valitsus ei ole targem kui meie." Tänu sellele on meil rohkem valikutel rajanevaid ühiskondi. Ja loomulikult on meil aasta 1989 - kommunismi ja külma sõja lõpp. See oli globaalse maailma sünd. Ja meil on internet. Teie ei ole publik, kellele ma peaksin jutlustama, kuivõrd palju uusi võimalusi internet on inimestele andnud. See on muutnud meie sidepidamisviise ja põhimõtteliselt saame me poliitikat jälgida. Poliitilise kogukonna alusmõte on täielikult muutunud. Ja ma nimetan veel üht revolutsiooni, milleks on revolutsioon ajuteadustes, mis muutis täielikult viisi, kuidas me mõistame seda, kuidas inimesed otsuseid teevad.

6:00 Niisiis, need asjad läksid hästi. Aga kui me vaatame nüüd, mis läks viltu, jõuame me täpselt sama viie revolutsioonini. Esiteks kuuekümnendad ja seitsmekümnendad aastad, kultuuriline ja ühiskondlik revolutsioon, mis teatud mõttes hävitas idee kollektiivsest eesmärgist. Need mõisted, need kollektiivsed nimisõnad, mida meile oli õpetatud - rahvus, klass, perekond. Meile hakkasid meeldima lahutused, kui me üldse kunagi abiellusime. See kõik langes suuresti löögi alla. Ja on väga raske kaasata inimesi poliitikasse, kui nad usuvad, et tegelikult loeb ainult nende isiklik positsioon.

6:40 Siis on meil kaheksakümnendate majandusrevolutsioon ja tohutu ebavõrdsuse kasv ühiskondades. Ärge unustage, et kuni seitsmekümnendateni kaasnes demokraatia levikuga alati ebavõrdsuse kahanemine. Mida demokraatlikumad meie ühiskonnad olid, seda võrdsemaks inimesed muutusid. Nüüd näeme vastupidist tendentsi. Demokraatia levikuga kaasneb nüüd vägagi ebavõrdsuse kasv. Ja see on minu meelest äärmiselt murettekitav, kui me räägime sellest, mis läheb hästi ja mis halvasti seoses tänapäeva demokraatiaga.

7:21 Ja kui me läheme tagasi aastasse 1989 - mille kohta keegi ju põhimõtteliselt kriitikat ei eeldaks - ütlevad siiski paljud: "Kuulge, külma sõja lõpp oli see, mis rebis katki eliidi ja rahva vahel kehtiva ühiskondliku leppe Lääne-Euroopas." Kui Nõukogude Liit eksisteeris, vajasid rikkad ja võimsad rahvast, sest nad kartsid neid. Nüüd oli eliit põhimõtteliselt vabaks lastud. Nad on väga liikuvad. Neid ei saa maksudega ohjeldada. Ja põhimõtteliselt ei karda nad enam rahvast. Niisiis on tulemuseks väga kummaline situatsioon, mis tähendab, et eliit on vabanenud valijate kontrolli alt. Nii et pole juhus, et valijad ei ole enam hääletamisest huvitatud.

8:03 Ja kui me räägime internetist, jah, on tõsi, et internet ühendab meid kõiki, aga me teame samuti, et internet lõi kajakambrid ja poliitilised getod, milles sa võid kogu eluks jääda suletuks poliitilisse kogukonda, millesse sa kuulud. Ja muutub üha keerulisemaks mõista inimesi, kes ei ole sinuga sarnased. Ma tean, et paljud siinviibijad on pidanud suurepäraseid kõnesid digitaalsest maailmast ja koostöövõimalustest, aga kas te olete näinud, mida digitaalne maailm on teinud praeguse USA poliitikaga? See on samuti osaliselt internetirevolutsiooni tulemus. See on varjukülg neile asjadele, mis meile meeldivad.

8:42 Ja kui me võtame ajuteadused, siis poliitilised konsultandid on ajuteadlastelt õppinud, et ei maksa enam rääkida ideedest, ei maksa enam rääkida poliitilistest programmidest. Mis päriselt loeb, on inimeste emotsioonidega manipuleerimine. Ja see kehtib väga jõuliselt, kuni selleni, et isegi kui me räägime tänapäeval revolutsioonidest, ei nimetata neid revolutsioone enam vastavalt ideoloogiatele või ideedele. Varem olid revolutsioonidel ideoloogilised nimed. Need võisid olla kommunistlikud, liberaalsed, fašistlikud või islamistlikud. Nüüd nimetatakse revolutsioone vastavalt sellele meediumile, mida kõige rohkem kasutatakse. Meil on Facebooki revolutsioonid, Twitteri revolutsioonid. Sisu enam ei loe, probleem seisneb meedias.

9:30 Ma ütlen seda, sest üks minu peamisi seisukohti on, et see, mis läks hästi, läks samuti ka halvasti. Ja kui me püüame praegu leida olukorra muutmiseks lahendust, kui me püüame leida, mida on võimalik demokraatiaga seoses ette võtta, peaksime me seda mitmetahulisust silmas pidama. Sest mõned asjad, mida me ilmselt kõige rohkem armastame, on needsamad, mis võivad meile kõige rohkem kahju teha. Tänapäeval on väga moes uskuda, et praegune suund läbipaistvuse poole, see kombinatsioon aktiivsetest kodanikest, uutest tehnoloogiatest ja palju rohkem läbipaistvust silmas pidavast seadusandlusest suudavad taastada usalduse poliitika vastu. Me usume, et kui meil on need uued tehnoloogiad ja kui inimesed on valmis neid kasutama, muutub valitsuste jaoks valetamine palju keerulisemaks, nende jaoks muutub palju keerulisemaks varastada ja ilmselt isegi tappa. See on tõenäoliselt tõsi. Aga ma usun, et me peaksime endale selgelt teadvustama, et nüüd, kus me asetame läbipaistvuse poliitika keskmesse, kus sõnumiks on "see on läbipaistvus, tobu",

10:39 ei ole läbipaistvuse mõte selles, et taastada usaldus institutsioonide vastu. Läbipaistvus on poliitika viis usaldamatust hallata. Me eeldame, et meie ühiskonnad hakkavad rajanema usaldamatusel. Ja muuseas, usaldamatus on alati olnud demokraatia jaoks väga oluline. Sellepärast meil ongi võimude lahusus. Sellepärast ongi meil kogu see loov usaldamatus esindajate ja esindatavate vahel. Aga kui poliitika on ainult usaldamatuse haldamine, siis - ma olen väga rõõmus, et mainiti "1984" - nüüd saabub meile "1984" tagurpidi pööratuna. Mitte Suur Vend ei jälgi meid, vaid meie oleme Suur Vend, kes jälgib poliitikuid.

11:22 Aga kas see on vaba ühiskonna mõte? Näiteks, kas te suudate ette kujutada, et korralikud, ühiskondlikult mõtlevad ja andekad inimesed kandideeriksid valimistel, kui nad tõepoolest usuksid, et poliitika on usaldamatuse haldamine? Kas te ei karda, et kui kõik need tehnoloogiad aitavad hoida silma peal kõigil sõnavõttudel, mida poliitikud mingitel teemadel teinud on, siis võib see anda väga tugeva signaali poliitikutele korrata oma seisukohti, isegi kui need on ääretult ekslikud, sest järjepidevus osutub olulisemaks kui kaine mõistus? Täna siin viibivad ameeriklased, kas te ei karda, et teie presidendid hakkavad valitsema selle alusel, mida nad eelvalimistel ütlesid?

12:08 Minu arvates on see ääretult oluline, sest demokraatia seisneb selles, et inimesed muudavad oma seisukohti ratsionaalsete argumentide ja diskussioonide alusel. Ja me võime kaotada selle väga ülla idee, et inimesed on vastutaksid selle eest, et näidata rahvale, et me ei kavatse taluda oportunismi poliitikas. Nii et minu jaoks on see ääretult oluline. Ja ma usun, et kui me räägime tänapäeval poliitikast, siis on tõenäoliselt mõttekas heita pilk ka niisugusele loole.

12:39 Aga samas, ärge unustage, et igasugune paljastamine on ka varjamine. Sõltumata sellest, kui läbipaistvad meie valitsused olla tahavad, rakendavad nad valikulist läbipaistvust. Väikeses riigis, mis võib olla minu kodumaa, aga mis võib olla ka teie kodumaa, võeti vastu otsus - see on tõestisündinud lugu - et kõik valitsuse otsused, ministrite nõukogu arutelud, tehakse internetis avalikult kättesaadavaks 24 tundi pärast seda, kui arutelu toimus. Ja avalikkus oli väga selle poolt. Mul oli võimalus peaministriga rääkida ja küsida, miks nad sellise otsuse tegid. Ta ütles: "Vaata, see on parim meetod, et minu ministritel suu kinni hoida. Sest neil on väga keeruline olla eriarvamusel, teades, et 24 tunni pärast ilmub see kõik avalikku ruumi ja tekitab teatud mõttes poliitilise kriisi."

13:31 Nii et kui me räägime läbipaistvusest, kui me räägime avatusest, siis ma tõesti usun, et me peaksime meeles pidama, et see, mis läks hästi, läks halvasti. Goethe, kes pole ei bulgaarlane ega politoloog, ütles mitu sajandit tagasi: "Seal, kus on palju valgust, on ka suur vari."

13:50 Tänan teid väga.

13:51 (Aplaus)