Roberto D'Angelo + Francesca Fedeli

Lapse haiguses peitus meie elu õppetund

1,089,994 views • 6:17
Subtitles in 38 languages
Up next
Details
Discussion
Details About the talk
Transcript 38 languages
Translated by Jelena Ivanova
Reviewed by Maarja Heina
0:12

Francesca Fedeli: Tšau.

0:14

Nõnda, see on Mario. Ta on meie poeg. Ta sündis kaks ja pool aastat tagasi. Mul oli päris raske rasedus, sest ma pidin lamama voodis umbes kaheksa kuud. Kuid lõpuks tundus, et kõik on kontrolli all. Tal oli normaalne sünnikaal. Tal oli hea Apgari hinne. Niisiis me olime üsna rahulikud. Kuid siis, 10 päeva pärast tema sündi, saime teada, et tal oli insult.

0:48

Nagu te arvatavasti teate, on insult ajukahjustus. Perinataalne insult võib tekkida raseduse ajal või vahetult pärast sündi. Ja tema puhul, nagu te näete, on parem ajupool kahjustatud.

1:09

Insult oleks võinud mõjutada Mario keha sel viisil, et ta ei oleks olnud võimeline kontrollima oma vasakut kehapoolt. Proovige ette kujutada, et teil on arvuti ja printer ning te tahate saata dokumenti printimiseks, kuid printeril ei ole õigeid draivereid. Sama lugu on ka Mario'ga. See näeb välja niimoodi, et ta tahaks liigutada oma vasakut kehapoolt, aga tema aju ei ole võimeline saatma õiget käsku vasaku käe ja jala liigutamiseks.

1:47

Nüüd pidi meie elu muutuma. Me pidime muutma oma elukorraldust. Me pidime kohanema muutustega, mida sellise lapse sünd endaga kaasa tõi.

1:59

Roberto D'Angelo: Nagu te võite ette kujutada, ei olnud me selleks paraku valmis. Mitte keegi ei õpetanud meile, kuidas selliste puuetega toime tulla. Ja meil tekkis tohutult palju küsimusi. Ja see on olnud tõeliselt raske aeg. Tekkisid sellises olukorras ilmselt tavapärased küsimused nagu, miks meiega nii juhtus? Mis läks valesti? Mõned tõsisemad küsimused, nagu kuidas see hakkab mõjutama Mario elu? Selles mõttes, et kas ta suudab tulevikus töötada? Kas ta saab elada normaalset elu? Ja teate, värskete lapsevanematena küsisime endalt, miks ta ei saa olla meist parem? Sellest on tõepoolest väga raske rääkida, aga mõne kuu pärast me taipasime, et tunneme ennast läbikukkunutena. Selles mõttes, et meie elu ainuke tõeline tulemus on ebaõnnestunud. Ja teate, see ei olnud ainult meie ebaõnnestumine, see oli ebaõnnestumine, mis hakkab mõjutama kogu tema elu.

3:01

Ausalt öeldes olime me masenduses. Ma pean silmas seda, et me tõesti ei näinud väljapääsu, kuid lõpuks hakkasime me teda jälgima. Ja me ütlesime endale, et peame tegutsema.

3:10

Niisiis, nagu Francesca ütles, muutsime me viivitamatult oma elu. Me alustasime füsioteraapiaga, me alustasime rehabilitatsiooniga. Ja üks rehabilitatsiooni suundadest, mida me järgisime, oli peegelneuronite aktiveerimine. Me tegelesime sellega kuid. Meil oli ese ja me näitasime talle, kuidas seda haarata. Peegelneuronite teooria põhimõte on, et kui te näete, kuidas ma tegutsen, siis aktiveeruvad teie ajus täpselt samad neuronid, mis aktiveeruksid, kui te tegutseksite ise. Tundub, et see on juhtiv rehabilitatsiooni suund.

3:47

Ükskord me aga avastasime, et Mario ei jälginudki meie kätt. Ta jälgis meid. Meie olime tema peegel. Ja probleem oli selles, nagu te võite arvata, et me olime masenduses, depressioonis. Me nägime temas probleemi, mitte poega, mitte positiivsest vaatenurgast. Ja see päev tõesti muutis meie suhtumist. Me taipasime, et meist peab saama parim peegel Mario jaoks.

4:19

Me alustasime algusest peale ja avastasime oma tugevad küljed. Ja samal ajal avastasime ka tema tugevad küljed. Enam ei näinud me temas probleemi. Me nägime võimalust arenguks. Ja see oli tõeline muutus. Ja me küsisime endalt: "Mis on meie tugevad küljed, mida me võiks Mario'le näidata?" Ja me alustasime oma harrastustest. Ma pean silmas, et minu naine ja mina ise oleme üsna erinevad, kuid meil on ka palju ühist. Me armastame reisida, armastame muusikat, armastame olla sellistes kohtades, nagu see, kus me praegu oleme. Ja me hakkasime Mariot endaga kaasa võtma, lihtsalt selleks, et näidata talle parimaid asju, mida me saame talle näidata.

4:58

See lühike video on tehtud eelmisel nädalal.

5:04

Ma ei ütle, et ...

5:05

(Aplaus)

5:07

Ma ei ütle, et see on ime. See ei ole mu sõnum, sest me oleme alles teekonna alguses. Aga me tahame teiega jagada kõige olulisemat avastust, milleni Mario meid juhtis. Tähtis on keskenduda ka sellele, mis sul on, mitte ainult sellele, mida sul ei ole. Ja näha selles, mida sul ei ole, võimalust. Ja see ongi see sõnum, mida me tahame teiega jagada. Just sellepärast me siin olemegi.

5:36

Mario!

5:38

Ja sellepärast

5:39

(Aplaus)

5:44

Ja sellepärast me otsustasime näidata talle parimat peeglit maailmas. Ja suur aitäh teile kõigile.

5:58

FF: Aitäh. RD: Aitäh. Nägemist.

6:00

(Aplaus)

6:04

FF: Aitäh teile. (Aplaus)

Roberto D'Angelo ja Francesca Fedeli arvasid, et nende poeg Mario on terve beebi, kuid kui poiss oli 10 päevane, said vanemad teada, et tal oli olnud perinataalne insult. Kuna Mario ei suutnud kontrollida oma vasakut kehapoolt, seisid värsked lapsevanemad silmitsi mitmete tõsiste küsimustega: Kas ta saab "normaalseks"? Kas ta saab elada täisväärtuslikku elu? See on liigutav lugu vanematest, kes seisid silmitsi oma hirmudega. Mario vanemad jutustavad sellest, kuidas hirmud ületada ning kuidas puudustes näha võimalusi.

About the speaker
Roberto D'Angelo + Francesca Fedeli · Parents

Roberto D'Angelo and Francesca Fedeli created the social enterprise FightTheStroke.org to open up a dialogue about the devastating effects of strokes at a young age. This issue is important to them for a simple reason: because they've been through it themselves with their son Mario.

Roberto D'Angelo and Francesca Fedeli created the social enterprise FightTheStroke.org to open up a dialogue about the devastating effects of strokes at a young age. This issue is important to them for a simple reason: because they've been through it themselves with their son Mario.