Steven Johnson: kuidas tekivad head ideed

Vaid mõned minutid tagasi tegin ma selle pildi siit umbes 10 kvartali kaugusel. See on Grand Cafe siin Oxfordis. Ma tegin selle pildi, sest tuleb välja, et see on esimene kohvik, mis Inglismaal avati, aastal 1650. Kuulsusrikas kohvik! Ma tahtsin teile seda näidata mitte selleks, et teha teile mingi Starbucks-ringkäik ajaloolisest Inglismaast, vaid sellepärast, et kohvik oli Inglismaal ülioluline selleks, et areneks ja leviks üks viimase 500 aasta suurimaid intellektuaalseid õitsenguid - valgustusajastu.

Kohvik mängis nii suurt rolli valgustuse tekkimises osaliselt selle pärast, mida inimesed seal jõid. Enne seda, kui kohvi ja tee Briti kultuuris kodunesid, oli põhiliseks joogiks - nii eliidil kui ka tavainimestel - päevast päeva, koidust ehani - alkohol. Terve päev otsa oli joogiks alkohol. Hommikusöögi juurde väike õlu ja lõunasöögiks vein, natuke džinni - eriti 1650. aasta paiku - ja päeva lõpetuseks jälle natuke õlut ja veini. See oli tervislik valik, sest vesi ei kõlvanud juua. Seega, kuni kohvikute populaarsuse tõusuni oli kogu rahvas praktiliselt terve päev purjus. Te ju kujutate oma elu ette, mismoodi see oleks - ma tean, mõnede puhul teist on see tõsi ka - kui te jooksite päev läbi ja siis vahetaksite rahusti oma elus erguti vastu, teil tekiksid küll paremad ideed. Oleksite teravama taibuga ja erksamad. Niisiis pole see juhus, et suur innovatsiooni õitseng juhtus just siis, kui Inglismaa tee ja kohvi poole pöördus.

Teine põhjus, miks kohvik osutus nii tähtsaks, oli selle ruumiline ülesehitus. See oli koht, kus võisid kokku saada erineva taustaga inimesed erinevatelt tegevusaladelt ja omi mõtteid jagada. See oli koht, kus - nagu Matt Ridley rääkis - ideed võisid seksida. See oli teatud mõttes nende abieluvoodi. Ideed said seal kokku. Hämmastavalt suur arv innovatsioone sellest ajajärgust ongi miskitpidi mõne kohvikuga seotud.

Ma olen viimase viie aasta jooksul veetnud palju aega kohvikute üle mõteldes, sest ma olen olnud otsingul, leidmas vastust küsimusele, kust tulevad head ideed. Mis on need keskkonnad, mis viivad erakordse innovatsioonitasemeni, erakordse loovuseni? Milline on see keskkonna... milline on see loovuse ruum? Selle käigus olen ma uurinud selliseid keskkondi nagu kohvikud, olen vaadanud meediakeskkondi nagu seda on Internet, mis on olnud erakordselt innovaatilised. Olen vaadanud esimeste linnade ajalugu ning läinud isegi bioloogilistesse keskkondadesse nagu korallrahud ja vihmametsad, milles on tavatult kõrge bioloogilise innovatsiooni tase, otsides ühiseid mustreid, iseloomulikke käitumismalle, mida võib ikka ja jälle kõigis neis keskkondades näha. Kas on korduvaid mustreid, millest võime õppida, mida saame kuidagi rakendada omaenda eludes, oma organisatsioonides või keskkonnas, et muuta neid loomingulisemaks ja uuenduslikemaks? Ma arvan, et olen mõned leidnud.

Kuid sellest aru saamiseks ja tõepoolest nende põhimõtete mõistmiseks tuleb unustada suur osa sellest, mil viisil meie harjumuspärased metafoorid ja keel juhivad meid teatud arusaamadeni ideede loomisest. Meil on väga rikkalik sõnavara inspiratsioonihetkede kirjeldamiseks. Meil on sisekaemuse välgatused, äkiline äratundmine, ilmutused ja "heureka!"-hetked ning ideesähvatused, eks ole? Kõik need arusaamad, retooriliselt ilustatud nagu nad on, põhinevad lihtsal oletusel, et idee on selline eraldiseisev asi, miski, mis tihti juhtub ühel imelisel valgustaval hetkel.

Kuid ma väidaksin hoopis - sellest peaks tegelikult alustama - et idee kui selline on lihtne võrgustik. Tähendab, see on see, mis juhtub teie ajus. Idee - uus idee - on uus võrgustik närvirakkudest, mis saadavad ajus välja impulsse üksteisega sünkroonis. See on uus konfiguratsioon, mida enne pole tekkinud. Küsimus: kuidas saada oma aju sellisesse keskkonda, kus need uued võrgustikud on tõenäolisemad tekkima? Tuleb välja, et tegelikult on välise maailma võrgustike mustrid sarnased paljudele inimese aju sisemaailma võrgustike mustritele.

Nii võin ma hea metafoori võtta ühe suure idee loost, mis on päris värske - palju hilisem kui 1650-ndad. Üks vaimustav mees, Timothy Prestero, kellel on organisatsioon nimega Design that Matters. Nad otsustasid käsile võtta pakilise ülesande, rasked probleemid seoses imikusuremuskordajaga arengumaades. Üks väga masendav tõsiasi selle juures on teadmine, et vastsündinute inkubaatorite olemasolu ükskõik kus, enneaegsete imikute soojas hoidmiseks - see on ju väga lihtne - vähendab imikute suremust poole võrra. See tehnoloogia on olemas. Need on tavavarustus kõigis arenenud tööstusriikides. Probleem tekib siis, kui osta 40 000-dollariline aparaat ja saata see teele keskmise suurusega Aafrika külla, töötab see seal hästi aasta või paar, kuid siis läheb see läheb rikki, ja jääbki igaveseks katkiseks, sest puudub varuosade süsteem ja koha peal pole ühtki kompetentset inimest selle kalli seadme parandamiseks. Nii meil ongi lõpuks probleem, et kulutame küll palju raha nende riikide nüüdisaegse tehnikaga varustamiseks, kuid lõpuks muutub see kasutuks.

Niisiis otsustasid Prestero ja tema meeskond ringi vaadata ja uurida: milliseid ressursse leidub külluses nendes arengumaades? Nad märkasid, et neil pole just palju videosalvesteid ega kuigi palju mikrolaineahjusid, aga autode töökorras hoidmisega saavad nad hästi hakkama. Toyota 4Runner on kõigis neis paigus tänavatel. Näib, et nad oskavad hästi autosid käigus hoida. Nii tulid nad ideele: "Kas me saaksime teha inkubaatori, mis koosneks täielikult autoosadest?" Tulemuseks oli see riistapuu siin. Seadme nimi on NeoNurture. Väljastpoolt paistab see nagu üks tavaline asi, mida võib näha moodsas lääne haiglas. Sees on aga autoosad. Sel on ventilaator, esituled soojuse jaoks ja autouste alarm häire jaoks. See töötab autoaku pealt. Nii et vaja on ainult oma Toyota varuosasid, oskust esituld parandada ja seda saabki remontida. See on muidugi hiilgav idee, aga tegelikult on see väga hea metafoor ka selle jaoks, kuidas ideed tekivad. Meile meeldib mõelda, et meie läbimurde-ideed on nagu see hirmkallis, uhiuus inkubaator, tehnoloogia viimane sõna, aga tihtilugu on uued ideed kokku klopsitud hoopis igasugu osadest, mis juhtuvad käepärast olema.

Me võtame ideid teistelt - nendelt, kellelt õpime; nendelt, kellega juhuslikult kohvikus kokku saame - ja seome need kokku uuteks vormideks, luues midagi täiesti uut. Nii toimuvad tegelikult uuendused. See tähendab, et peame muutma mõningaid oma arusaamu sellest, kuidas uuendus ja ideede areng toimuvad. See on üks nägemus sellest. Teine on Newton ja õun ajast, mil Newton Cambridge'is oli. See on kuju Oxfordis. Teate küll, puu all istumise ja sügavalt mõtlemise ajal kukub puu otsast õun ja äkki ongi olemas gravitatsiooniteooria. Tegelikult näevad kohad, mis läbi ajaloo uuendusteni on viinud, pigem sellised välja. See on Hogarthi kuulus maal poliitilisest õhtusöögist kõrtsis, aga just sellised olid ka kohvikud tol ajal. See on selline kaootiline keskkond, kuhu ideed tõenäoliselt kokku tulid, kus tõenäoliselt põrkasid kokku uus, huvitav ja ettearvamatu erinevate taustadega inimeste näol. Seega, kui me tahame uuendusaltimaid organisatsioone, peame looma kohti, mis oleksid sarnased sellele siin. Sellised peaksid olema teie kontorid. See on osa minu sõnumist.

Üks probleem selle juures on see, kui asja uurida, on inimesed tegelikult paganama ebausaldusväärsed, kui nad kirjeldavad, kus neil head ideed tekivad, või kuidas parimad ideed kujunevad. Mõned aastad tagasi otsustas suurepärane teadur Kevin Dunbar ringi käia ja sisuliselt rakendada tõsielusaate lähenemist, et teada saada, kust tulevad head ideed. Ta käis mitmetes teaduslaborites üle maailma, filmides seal kõiki sellel ajal, kui nad oma igapäevatööd tegid. Nii seda, kui nad istusid mikroskoobi taga kui ka seda, kui nad vestlesid kolleegiga kohvinurgas - kõike sellist. Ta filmis kõiki neid vestlusi ja üritas välja nuputada, kus sünnivad kõige tähtsamad ideed. Tüüpiliselt, kui mõtleme teadlastest laborites, on meil kujutluspilt sellest, teate küll, kuidas nad mikroskoobi all uurides näevad midagi koeproovis. Ja "Oi, heureka!" ongi neil idee käes.

Kui Dunbar filmitu läbi vaatas, nägi ta, et tegelikult tekkisid peaaegu kõik tähtsad läbimurde-ideed kusagil mujal, mitte üksinda laboris mikroskoobi taga. Nad tekkisid nõupidamistelaua taga iganädalastel koosolekutel, kui kõik said kokku ja jagasid omavahel uusimaid andmeid ja leide; tihtipeale siis, kui inimesed rääkisid tehtud vigadest, eksimustest ja kõigest, mis takistas läbimurret. Midagi selle keskkonna juures - mina nimetan seda "vedelikvõrgustikuks" - kus on koos palju erinevaid ideid, erinevaid taustu ja huvisid, mis tõuklevad üksteisega, põrkuvad omavahel - midagi selles keskkonnas on see, mis viib innovatsioonini.

Inimeste teine probleem on nende soov suruda oma innovatsioonilood kokku lühemale ajaskaalale. Nad tahavad rääkida loo just oma "heureka!" hetkest. Nad tahavad öelda: "Seal ma siis seisin ja korraga oligi kõik mu peas selge." Aga tegelikult, kui nad vaatavad ajas tagasi, tuleb välja, et paljudel tähtsatel ideedel on väga pikk inkubatsiooniaeg. Ma panin sellele nimeks "aeglane eelaimus". Hiljuti on olnud palju kuulda aimustest ja instinktist ja hetkega saabuvast selgusest, kuid tegelikult jäävad paljud suured ideed mõnikord aastakümneteks kellegi pähe toppama. Neil on tunne, et on üks huvitav probleem, aga neil pole veel päris õigeid tööriistu selle avastamiseks. Nad töötavad kogu aeg mingite probleemide kallal, aga üks idee ootab ikka oma aega - huvitav on see küll, aga lahendust nad ei leia.

Darwin on selle kohta hea näide. Darwin ise räägib oma autobiograafias loo sellest, et idee looduslikust valikust tekkis tal klassikalise "heureka!" hetkena. Oma kabinetis, 1838. aasta oktoobris luges ta üldse Malthust rahvastiku kohta. Ja ühtäkki turgatab talle pähe loodusliku valiku põhialgoritm ja ta lausub: "Lõpuks ometi oli mul teooria, millega edasi töötada." See on ta autobiograafias. Kümmekond aastat tagasi võttis õpetlane nimega Howard Gruber ette ja vaatas läbi Darwini märkmikke sellest perioodist. Darwin pidas mahukaid märkmikke, kuhu ta kirjutas üles iga väikseimagi idee ja õrna aimuse. Gruber leidis, et Darwinil oli terve loodusliku valiku teooria olemas juba mitmeid kuid enne oma väidetavat ilmutushetke 1838.a. oktoobris Malthust lugedes. On olemas lõigud, mida lugedes tekib tunne, nagu oleksid need mõnest Darwini õpikust tema avastusele eelnevast ajast. Nii saamegi aru, et teatud mõttes oli Darwinil juba see käsitlus olemas, aga veel mõtlemises "kinni". Tihtipeale head ideed just nii tekivadki: nad tõusevad pinnale pika aja jooksul.

Meie kõigi ees seisab väljakutse: kuidas luua selliseid keskkondi, mis võimaldavad ideedele pikka küpsemisperioodi? Raske on minna ja öelda oma ülemusele: "Mul on suurepärane idee meie ettevõtte jaoks. See muutub kasulikuks 2020. aastal. Kas annate mulle sellega tegelemiseks aega?" Mõned ettevõtted, nagu näiteks Google, annavad 20% tööajast vabaks uuenduste jaoks, mis tegelikult ongi ettevõttesisene aimuste küpsemise tööriist. See ongi edu võti. Teine asi on lasta neil aimustel luua ühendus teiste inimeste ideedega - mis ka tihtipeale juhtub. Sul on üks pool ideest, kellelgi on selle idee teine pool ja õiges keskkonnas olles muutuvad need millekski suuremaks kui 1+1. Ühest küljest räägime me tihti, kui tähtis on intellektuaalse omandi kaitse, teate küll, tõkete ehitamine, arenduslaborites salatsemine, kõige olemasoleva patenteerimine, et ideed säilitaksid oma väärtuse ja inimesed oleksid motiveeritud uusi ideid välja käima ning kultuur muutuks uuendusaltimaks. Teisest küljest aga on vajalik kulutada sama palju aega, kui mitte rohkem, ideede eos ühendamise väärtustamisele, mitte ainult nende kaitsmisele.

Lõpetuseks räägin ma teile ühe loo, mis minu arvates näitab neid väärtusi ja on väga hea lugu ettearvamatust innovatsioonist. On 1957.a oktoober, Sputnik on hiljuti startinud. Me oleme Laurelis, Marylandis, rakendusfüüsika laboris, mis on osa Johns Hopkinsi Ülikoolist. On esmaspäeva hommik ja uudised Maa ümber tiirlevast satelliidist on just teatavaks saanud. Mõistagi oleme me nohikute paradiisis. Kõik need füüsikatarkurid mõtlevad: "Jessas! See on vapustav. Ma ei suuda uskuda, et see juhtus." Kaks neist, füüsikalabori teadurid vanuses 20 ja natuke peale, istuvad kohvikulaua taga ja ajavad töökaaslastega niisama juttu. Nende meeste nimed on Guier ja Weiffenbach. Nad ajavad juttu ja üks neist ütleb: "Hei, kas keegi on proovinud seda värki kuulata? Seal üleval kosmoses on ju inimkäte loodud satelliit, kindlasti saadab see välja mingisugust signaali. Seda saaks ilmselt kuulda, kui õigesti häälestada." Nad uurivad mõne kolleegi käest ja need vastavad: "Ei, ma pole selle peale mõelnud. See on huvitav idee."

Tuleb välja, et Weiffenbach on tegelikult ekspert mikrolainete vastuvõtmise alal ja tal on tööruumis olemas väiksed antennid koos võimendiga. Guier ja Weiffenbach lähevad tagasi viimase ruumi ja hakkavad proovima - või häkkima, nagu praegusel ajal öeldakse. Juba paari tunni pärast püüavad nad signaali kinni, sest Nõukogude Liit tegi Sputniku väga lihtsalt jälgitavaks. Sagedus oli täpselt 20 MHz ja signaali oli kerge kinni püüda, sest nad kartsid, et seda peetakse pettuseks. Nii nad muutsidki selle kergesti leitavaks.

Need kaks meest istuvad siis seal ja kuulavad seda signaali. ja inimesed tulevad ruumist läbi ja ütlevad: "Vau, see on päris lahe. Las ma kuulan ka. Vinge!" Varsti tuleb neil uus mõte: "Aga see on ju midagi ajaloolist. Võib-olla oleme me esimesed Ameerika Ühendriikides, kes seda kuulevad. Salvestame seda." Nad toovad kohale suure, kohmaka magnetofoni ja hakkavad neid väikeseid piikse lindistama. Nad kirjutavad üles ka kuupäeva ja ajamärgised iga väikese lindistatud piiksu kohta. Nad hakkavad mõtlema: "Aga, vaadake, me märkame siin väikeseid muutusi sageduses. Me saame ilmselt arvutada kiiruse, millega satelliit liigub, kui teeme mõned arvutused Doppleri efekti kasutades." Siis nad mängisid sellega veel natuke ja rääkisid paari kolleegiga teistelt erialadelt. Siis nad arvasid: "Teate, aga me usume, et saame Doppleri efekti kallet vaadates määrata ära need punktid, kus satelliit on antennidele kõige lähemal ja kus ta on nendest kõige kaugemal. See on päris lahe."

Lõpuks nad saavadki loa - see kõik oli väike kõrvalprojekt, mis ei olnud ametlikult nende tööülesanne. Nad saavad loa kasutada uut UNIVAC arvutit, mis võtab enda alla terve toa ja mille labor oli just saanud. Nad teevad veel mõned arvutused ja umbes kolme-nelja nädala pärast on nad kaardistanud satelliidi täpse trajektoori ümber Maa - ning seda kõike lihtsalt üht väikest signaali kuulates, üht kõrvalist aimust järgides, millele nad said innustust söögilauavestluse ajal.

Paar nädalat hiljem kutsub nende ülemus Frank McClure nad oma kabinetti ja ütleb: "Kuulge, ma pean teilt midagi küsima projekti kohta, mille kallal te töötasite. Te määrasite kindlaks ümber Maa tiirleva satelliidi asukoha ühest kindlast asukohast maa peal. Kas teistpidi ka saab? Kas te saate kindlaks määrata teadmata asukoha Maal, kui teate satelliidi asukohta?" Nad mõtlesid ja ütlesid: "Arvatavasti saab. Peame mõned arvutused tegema." Nad läksid tagasi ja mõtlesid sellest. Tagasi tulles ütlesid nad: "See on tegelikult lihtsamgi." McClure vastas: "Väga hea. Vaadake, mul on uued tuumaallveelaevad, neid parasjagu ehitatakse. Väga raske on kindlaks määrata raketi teekonda, et see täpselt Moskvat tabaks, kui pole teada, kus allveelaev Vaikses ookeanis täpselt asub. Me mõtlesime, et võiks üles saata hulga satelliite ja jälgida nendega meie allveelaevu, määrates kindlaks nende asukoha keset ookeani. Kas te saate sellega tegeleda?"

Nii sündiski GPS. 30 aastat hiljem avas Ronald Reagan selle tsiviilkasutuseks ja muutis avatud platvormiks, kuhu igaüks võib peale ehitada ja juurde arendada uut tehnoloogiat, mis oleks loov ja innovaatiline. Sellele avatud platvormile võis igaüks rajada praktiliselt kõike, mida ta teha tahtis. Ja nüüd ma garanteerin, et vähemalt pooltel siinolijaist on praegu taskus mõni seade, mis räägib ühega neist satelliitidest avakosmoses. Ja ma vean kihla, et vähemalt üks teist on kasutanud seda seadet ja satelliite mõne lähedal asuva kohviku leidmiseks viimase ... (Naer) päeva või nädala jooksul, õigus?

(Aplaus)

Ja see, ma usun, on väga hea näide ja õppetund sellest imelisest, planeerimata, arenevast, ettearvamatust jõust, mis on avatud innovaatilistel süsteemidel. Kui need õigesti ehitada, antakse neile hoopis teistsugune suund, kui nende loojad eales ette oskavad kujutada. Needsamad kaks meest mõtlesid, et nad järgisid lihtsalt üht ideekest, seda väikest tekkinud kirge; pärastpoole nad arvasid, et peavad külma sõda, ja nüüd tuleb välja, et nad aitavad kellelgi lihtsalt tassi kohvi leida.

(Naer)

Nii toimubki innovatsioon. Juhus soosib seoseid loovat mõistust.

Suur tänu!

(Aplaus)