Stefan Sagmeister: seitse reeglit õnneni jõudmiseks

Veetsin suurema osa möödunud aastast, töötades dokumentaalfilmi kallal, mis rääkis mu oma õnnest. Üritasin teada saada, kas saaksin treenida oma mõistust samamoodi, nagu saan treenida oma keha, ning jõuda seeläbi lõpuks üleüldise heaoluni. Tänavu jaanuaris suri aga mu ema ja sellise filmi loomine näis mulle sel ajal kõige ebaolulisemana. Seega, nagu disainerite puhul tavaline, olid mul pärast aastatepikkust tööd ette näidata üksnes filmi algustiitrid.

(muusika)

Need tehti valmis, kui olin oma töökaaslastega Indoneesias õppepuhkusel. Näeme, et esimese osa kujundasid sead. See oli pisut liiga äärmuslik ja soovisime veidi naiselikumat vaatepunkti. Niisiis kasutasime parti, kes tegi seda palju sobivamal viisil. Minu stuudio Bali saarel oli ahvide metsast kõigest 10 minuti kaugusel. Teatavasti peetakse ahve kõige õnnelikumateks olenditeks maailmas. Õpetasime nad moodustama kolme sõna ja need õigesti välja kirjutama. Nagu siit näete, on meil veel mõningaid probleeme loetavusega. Seriifid ei ole päris paigas. See tõestab, et kui asja ise käsile ei võta, ei saagi töö tehtud. Siin näete, kuidas me puude otsa ronime ja riputame oma sõnumi Sajaanide oru kohale Indoneesias.

Tol aastal tegelesin palju igasuguste uurimustega ja otsisin sellel teemal palju teavet. Mis selgus - mehed ja naised on uurimuste kohaselt peaaegu sama õnnelikud. Siin on väga põgus ülevaade kõigist uurimustest, mida kasutasin. Kliima ei mängi mingit rolli. Pole vahet, kas elate parimas kliimas San Diego linnas USAs või kõige närusemas kliimas Buffalos New Yorgis - olete mõlemas kohas ikka täpselt sama õnnelik. Kui teenite USAs üle 50 000 dollari aastas, on mis tahes palgatõusul teie üldisele heaolule kõigest vaevumärgatav mõju. Mustanahalised on sama õnnelikud kui valged inimesed. Olete vana või noor - sellel ei ole mingit vahet. Olete inetu või tõeline iludus - ka see ei mängi mingit rolli. Te kohanete ja harjute sellega. Teil võib olla terviseprobleeme, kuid ka see ei loe tegelikult.

Loeb aga järgmine. Parempoolne naisterahvas on palju õnnelikum kui vasakpoolne mees. See tähendab, et kui teil on palju sõpru ja head suhted teiste inimestega, mõjutab see teie elu suuresti. Sama kehtib abielu puhul - abielus olete ilmselt palju õnnelikum kui vallalisena.

Jonathan Haidt, TEDi kaasrääkija tõi ühe kauni metafoori teadvuse ja alateadvuse kohta. Tema sõnul on teadvus kui pisike ratsanik hiiglasliku elevandi ehk alateadvuse seljas. Ratsanik arvab, et suudab elevanti suunata, kuid elevandil on hoopis omad plaanid. Kui vaatan oma elu... Ma olen sündinud 1962. aastal Austrias. Kui oleksin sündinud sada aastat varem, oleksid mu elu tähtsaimad otsused minu eest ära tehtud. Ma oleksin jäänud elama oma sünnilinna. Ilmselt oleksin valinud sama elukutse, mis oli mu isal, ja oleksin tõenäoliselt abiellunud naisega, kelle mu ema mulle välja valis. Muidugi mina, nagu me kõik, vastutan ikka ise nende suurte otsuste eest. Me elame just seal, kus ise tahame - vähemalt nii on see Läänes. Me valime elutee, mis meid tõesti huvitab. Me valime oma elukutse ja oma elukaaslase. Seetõttu on omajagu üllatav, et paljud meist lasevad oma alateadvusel neid otsuseid mõjutada viisil, millest me pole isegi teadlikud.

Kui vaatate statistikat, näete seal tüüpi nimega George. Ta peab otsustama, kus ta tahab elada - Floridas või Põhja-Dakotas. Ta otsustab Georgia kasuks. Nüüd aga vaadake tüüpi nimega Dennis. Ta mõtleb, kelleks ta saada tahab - kas juristiks või hoopis arstiks või õpetajaks? Tõenäoliselt saab temast aga dentist ehk hambaarst. Kui Paula kaalub, kas abielluda Joe või Jackiga, kõlab hoopis Paul kõige põnevamalt. Isegi kui me langetame need väga tähtsad otsused ajendatuna tobedatest põhjustest, näitab statistika meile, et Georgias elab rohkem George, rohkem Denniseid hakkab hambaarstiks ja rohkem Paulasid abiellub Paulidega, kui statistika ennustada oskaks. (naer) Mina muidugi mõtlesin, kuna tegu on USA andmetega, et need ameeriklased on ikka tobedad - lasevad end mõjutada asjadest, millest nad isegi teadlikud pole. See on ju täiesti naeruväärne! Siis aga vaatasin oma ema ja isa. (naer) Karolina ja Karl. Ja ka mu vanaema ja vanaisa - Josefine ja Josef. Seega otsin mina ikka oma Stephanie'd. Küll ma midagi välja mõtlen.

Kui minna nüüd isiklikumaks ja vaadata, mis mind disainerina õnnelikuks teeb, on lihtsaim vastus muidugi järgmine: teen rohkem seda, mis mulle meeldib, ja vähem seda, mis mulle ei meeldi. Siin oleks muidugi suureks abiks, kui ma teaksin, mida ma tegelikult teha tahan. Koostan tihti nimekirju ja tegin seda ka nüüd. Üks punkt on ajapiiranguteta mõtlemine. See on üks projekt, mille kallal hetkel töötame ja millel on väga mõistlik tähtaeg. See raamat räägib kultuurist ja, nagu te näete, liigub kultuur kiiresti ringi. Selliste asjade tegemine, mida praegugi teen - Cannes'i reisimine. Mul on siin üks näide. Tool, mille kavandasin Bali saarel veedetud aastal. Seda on selgelt mõjutanud kohalik tööstus ja kultuur. Mitte kössitada kogu päeva arvutiekraani ees, vaid käia siin ja seal. Teadlikult luua projekte, mis nõuavad uskumatul hulgal erinevaid tehnikaid, lihtsalt selleks, et võidelda liigse mugavuse vastu.

Sisule truuks jäämine, projektid, mis on mulle tõesti südamelähedased. See on üks buss, heategevusprojekt MTÜ-le, mis tahab kahekordistada USA hariduseelarvet. See on disainitud nii, et viaduktide alt läbi sõites jääb veel 5 cm vaba ruumi. Lõpptulemused - hästi välja kukkunud lahendused, nagu see visiitkaart animatsiooniettevõttele, mille nimi on Sideshow, 3D-efektiga materjalil. Selliste projektide kallal töötamine, millel on nähtav mõju. Näiteks raamat lahkunud saksa kunstnikust, kelle lesk pöördus meie poole sooviga teha oma lahkunud abikaasa kuulsaks. See anti välja kõigest kuus kuud tagasi ja see on Saksamaal uskumatult menukaks osutunud. Ma arvan, et seda leske saadab tema missioonil suur edu.

Ja viimasel ajal, osaleda projektides, mille puhul tean, et 50 protsenti projektist on puhtalt tehniline ja ülejäänud 50 protsenti nõuab enese täiendamist. Antud juhul on tegu välisprojektiga Singapuri kohta hiiglaslikel ekraanidel nagu Times Square'il. Disainerina teadsin ma väga palju tüpograafia kohta, kuigi meie koostöö loomadega ei olnud eriti edukas. Samas ei teadnud ma suurt midagi liikumise ega filmitegemise kohta. Tegime sellest siiski toreda projekti. Samas oli ka sisu meile väga südamelähedane. Sellisel juhul aitab päeviku pidamine isiklikku arengut toetada. Olen päevikut pidanud juba 12. eluaastast. Leian, et see on mu elu ja tööd väga põneval viisil mõjutanud. Osalt ka seepärast, et see on üks osa paljudest mõtetest, millele me kogu seeria üles ehitasime - kõik mõtted pärinesid algselt päevikust.

Suur tänu teile!

(aplaus)