Sheryl Sandberg: Miks meil on liiga vähe naisjuhte

Meie, kes me täna siin oleme, peame alustama tõdemusega, et meil on vedanud. Meie ei ela maailmas, kus elasid meie emad või vanaemad, kus naiste karjäärivõimalused olid väga piiratud. Ja enamik siinviibijatest kasvas üles maailmas, kus kehtisid põhilised kodanikuõigused, kuid ometi elame me maailmas, kus mõnel naisel neid õigusi pole. Seda kõike kõrvale jättes on meil siiski tõeline probleem. Probleem on järgmine: naised ei suuda jõuda ametialaselt tipptasemeni ja nii on kõikjal maailmas. Arvud kõnelevad üsna selget keelt. 190 riigipeast üheksa on naised. Kõigist parlamendiliikmetest maailmas on 13 protsenti naised. Ärisektoris on naisi tipus, ehk siis C-taseme töökohtadel ja nõukogudes, umbes 15-16 protsenti. Need arvud ei ole muutunud 2002. aastast ja tendents on vales suunas. Isegi mittetulundussektoris, maailmas, mida meie meelest juhivad pigem naised, on naisi tipus 20 protsenti.

Meil on ka teine probleem: naistel tuleb teha keerulisemaid valikuid ametialase edu ja isiklike saavutuste vahel. Hiljutine uurimus USAs näitas, et abielus olevatest keskastme juhtidest olid lapsed kahel kolmandikul meestest ja ainult ühel kolmandikul naistest. Paar aastat tagasi olin New Yorgis pakkumist tegemas sellises uhkes New Yorgi aktsionäride kontoris, mida võite ette kujutada. Koosolek, millel viibisin, kestis umbes kolm tundi ja kahe tunni möödudes sunnivad teatud vajadused pausi tegema. Kõik tõusevad püsti ja koosolekut juhatav partner muutub väga kohmetuks. Ma sain aru, et ta ei tea, kus asub nende kontoris naiste tualett. Vaatasin ringi, et kas ma näen kolimiskaste, mõeldes, et küllap on nad siia alles kolinud, kuid ei näe ühtki. Küsisin: "Kas te alles kolisite siia?" Ta vastas: "Ei, me oleme siin olnud umbes aasta." Ma uurisin: "Kas te tahate öelda, et ma olen ainuke naine, kes on käinud teile aasta jooksul oma pakkumist esitlemas?" Ta vaatas mind ja ütles: "Jah. Või siis ainuke, kes on tahtnud tualetti minna."

(Naer)

Nii et küsimus seisneb selles, kuidas me saame asja parandada? Kuidas me neid arve ladvikus muudame? Kuidas luua teistsugune olukord? Soovin alustuseks öelda, et ma räägin naiste hoidmisest tööturul, sest ma tõesti arvan, et seal peitubki vastus. Kui jutt käib suure sissetulekuga töökohtadest, inimestest, kes on tipus, tegevdirektorite edetabeli ametikohtadest või samaväärsetest töökohtadest teistes valdkondades, seisneb probleem minu kindla veendumuse kohaselt selles, et naised langevad välja. Praegu räägitakse sellest üsna palju, arutatakse paindliku tööaja ja mentorluse üle ning programmide üle, mille abil tuleks firmades naisi koolitada. Mina ei soovi täna ühestki neist rääkida, kuigi need kõik on olulised. Ma soovin juhtida tähelepanu asjadele, mida me saame inimestena teha. Milliseid sõnumeid peame endale ütlema? Milliseid sõnumeid ütleme naistele, kes töötavad meiega ja meie jaoks? Milliseid sõnumeid ütleme oma tütardele?

Alustuseks soovin öelda väga selgelt, et see kõne ei soovi kedagi hukka mõista. Mul ei ole õiget vastust. Mul ei ole seda isegi enda jaoks. Lahkusin San Fransiscost, kus ma elan, esmaspäeval, ja olin lennukile minemas, et tulla sellele konverentsile. Kui ma viisin oma kolmeaastase tütre lasteaeda, tegi ta läbi kogu jala-küljes-rippumise saaga, nuttes, "Emme, ära mine lennukile." See on raske. Tunnen end vahel süüdi. Ma ei tea ühtki naist, olgu nad kodus või tööl, kes seda aeg-ajalt ei tunneks. Niisiis, ma ei ütle, et tööturul aktiivne olemine on igaühe jaoks õige lahendus.

Minu tänane kõne räägib meie sõnumitest, kui me tahame olla tööturul, ja minu arvates on neid kolm. Esimene: istu laua äärde. Teine: tee oma partnerist tõeline partner. Ja kolmas: ära lahku enne, kui sa lahkud. Number üks: istu laua äärde. Mõned aastat tagasi käis meil Facebookis külas kõrgem valitsusametnik, kes tuli kohtuma mitmete keskastme juhtidega üle Silicon Valley. Ja kõik istusid laua ääres. Kohal oli ka kaks naisterahvast, kes reisisid temaga koos, mõlemad samuti üsna kõrgel positsioonil tema osakonnas, ning ma ütlesin neile: "Tulge, istuge laua äärde." Kuid nemad istusid seina ääres. Ülikooli viimasel kursusel kuulasin loengusarja Euroopa intellektuaalsest ajaloost. Küll sellised asjad olid ülikoolis toredad! Tahaks neid praegugi teha. Käisime neist loengutes koos toakaaslase Carriega, kes oli sel ajal andekas kirjandustudeng ja sai hiljem andekaks kirjandusteadlaseks, ja minu vennaga, kes oli tark poiss, kuid veepalli mängiv arstitudeng, esimesel kursusel.

Käisime neil loengutel kolmekesi koos. Carrie luges kõik raamatud läbi originaalis, kreeka ja ladina keeles, ja käis kõigis loengutes kohal. Mina lugesin raamatud läbi inglise keeles ja käisin enamikus loengutest. Mu vend oli väga hõivatud. Ta luges ühe raamatu kaheteistkümnest ja käis paaris loengus, kuid paar päeva enne eksamit saabus meie tuppa, et me teda aitaksime. Läksime kolmekesi eksamile ja võtsime istet. Istusime seal kolm tundi koos oma väikeste siniste vihikutega - jah, ma olen nii vana. Pärast eksamit küsime üksteiselt: "Kuidas läks?" Carrie lausus: "Ma kardan, et ma ei suutnud sõnastada seda, mis on Hegeli dialektika juures peamine." Mina ütlesin: "Kui ma vaid oleksin suutnud seostada John Locke'i varade teooriat hilisemate filosoofide seisukohtadega." Ja mu vend ütles: "Ma sain klassi parima hinde." "Sa said klassi parima hinde? Sa ei tea ju midagi."

Selliste lugude iva seisneb selles, et nad näitavad sama, mida uuringudki: naised alahindavad süstemaatiliselt iseenda võimeid. Kui te testite mehi ja naisi ja küsite neilt objektiivsete kriteeriumite alusel, siis mehed eksivad üsna palju ning naised eksivad üsna vähe. Naised ei kauple endale tööturul hüvesid. Kahe viimase aasta jooksul tehtud uuring, kus uuriti inimesi, kes jõudsid pärast kõrgkooli tööturule, näitas, et 57 protsenti poistest, või tegelikult meestest, kauplevad oma esimese töötasu üle, kuid sama teeb ainult seitse protsenti naistest. Mis veelgi olulisem, mehed omistavad oma edu iseendale ja naised omistavad selle välistele teguritele. Kui te küsite meestelt, miks nad said hea tulemuse, vastavad nad: "Ma olen kõva tegija. Loomulikult. Miks sa seda küsid üldse?" Kui te küsite naistelt, miks nad said hea tulemuse, siis nad vastavad, et keegi aitas neid, neil oli õnne või et nad nägid kõvasti vaeva. Mis sellest sõltub? Sellest sõltub palju, sest mitte keegi ei jõua tippu, istudes seina ja mitte laua ääres, ja mitte keegi ei saa ametikõrgendust, kui ta ise ei arva, et ta on selle välja teeninud või kui ta isegi ei saa aru omaenda edust.

Ma tahaksin, et vastus oleks lihtne. Ma sooviksin, et saaksin öelda naistele, kellega koos ma töötan, kõigile neile toredatele naistele: "Uskuge endasse ja kaubelge enda kasuks. Olge oma edu omanikud." Ma sooviksin seda öelda oma tütrele. Kuid see ei ole nii lihtne. Sest uuringud näitavad seda, et edu ja meeldivus on meeste puhul positiivses korrelatsioonis ja naiste puhul negatiivses. Ja kõik noogutavad, sest me teame, et see on tõsi.

Üks hea uuring näitab seda väga kenasti. Harvardi Ärikooli uuring naisest, kelle nimi oli Heidi Roizen. Ta töötab ühes firmas Silicon Valley's ja kasutab oma kontakte, et saada edukaks ettevõtjaks. 2002. aastal - mitte väga kaua aega tagasi - muutis üks toonane Columbia Ülikooli professor selles näites tema nime Howard Roizeniks. Ja ta esitas mõlemad variandid kahele tudengite grupile. Ta muutis ära vaid ühe sõna: Heidist sai Howard. Kuid see üks sõna tõi välja suure erinevuse. Ta küsitles tudengeid ja hea uudis on see, et tudengid, nii mehed kui naised, arvasid, et Heidi ja Howard on võrdselt kompetentsed mis on hea. Halb uudis on, et kõigile meeldis Howard. Ta tundub olevat tore mees. Sa soovid tema heaks töötada. Sa soovid minna koos temaga kalale. Kuid Heidi? Pole nii kindel. Ta on liiga esiletükkiv. Ta on liiga poliitiliselt meelestatud. Sa ei ole kindel, kas soovid tema heaks töötada. See on keeruline. Meil tuleb öelda oma tütardele ja kaastöötajatele, meile endile, et me peame uskuma, et me võime jõuda ametikõrgenduseni, istuda laua ääres ja meil tuleb teha seda maailmas, kus naised peavad tooma selle jaoks ohvreid, aga nende vennad ei pea.

Kõige kurvem on, et seda on väga raske meeles pidada. Räägin teile loo, mis on minu jaoks tõesti piinlik, kuid väga oluline. Kõnelesin sel teemal hiljuti Facebookis umbes sajale töötajale ja mõni tund hiljem tuli üks noor naine, kes meil töötab, ja soovis minuga kõnelda. Ma nõustusin, ta võttis istet ja me vestlesime. Ta ütles: "Ma sain täna millestki aru. Ma sain aru, et pean oma kätt püsti hoidma." Ma küsisin: "Mida sa täpsemalt mõtled?" Ta vastas: "Te pidasite kõnet ja ütlesite, et vastate veel kahele küsimusele. Tõstsin koos paljude teistega käe ja te vastasitegi veel kahele küsimusele. Mina lasin oma käe alla ja märkasin, et kõik teised naised tegid sama, aga pärast seda vastasite te siiski veel mõnele küsimusele, ja neid esitasid ainult mehed." Ja ma mõtlesin, et kui mina, kes ma ilmselgelt hoolin sellest teemast, pean kõnet ja sel ajal isegi ei märka, et meeste käed on ikka veel üleval ja ka naiste käed on üleval, siis kui osavad oleme me oma firmade või organisatsioonide juhtidena märkama, et mehed otsivad rohkem võimalusi kui naised? Me peame saama naised laua äärde istuma.

(Aplaus)

Sõnum number kaks: tee oma partnerist tõeline partner. Olen veendunud, et me oleme saavutanud enamat tööturul kui kodudes. Ka uuringud näitavad seda selgelt. Kui naine ja mees töötavad täisajaga ja neil on laps, siis teeb naine kaks korda rohkem majapidamistöid kui mees ja hoolitseb laste eest kolm korda rohkem kui mees. Nii on naisel kolm või kaks töökohta, samas kui mehel on vaid üks. Kes teie arvates tööst loobub, kui keegi peab olema rohkem kodus? Põhjused selleks on üsna keerulised ja mul ei ole aega nendesse siin süveneda. Ja ma ei arva, et pühapäevane jalgpalli vaatamine või üldine laiskus oleksid siin põhjusteks.

Ma arvan, et need põhjused on keerukamad. Usun, et ühiskonnana avaldame me poistele rohkem survet edu saavutada kui tüdrukutele. Tean mehi, kes jäävad koju ja teevad kodus tööd, et toetada naise karjääri, ja see on raske. Kui ma käin beebikoolis ja näen seal isasid, siis märkan, et teised emad ei mängi nendega. Ja see on probleem, sest me peame muutma selle sama oluliseks tööks, kuna kodus töötada on kõige raskem töö maailmas ja seda mõlema soo jaoks, kui me soovime asjade käiku võrdsustada ja lasta naistel jääda tööturule. (Aplaus) Uuringud näitavad, et leibkondades, kus mehel ja naisel on võrdne sissetulek ja võrdne vastutusekoorem, on ka poole vähem lahutusi. Ja kui see ei ole piisavalt hea motivaator, siis neid leidub veel ... kuidas seda nüüd lavalt öelda? ... sellised paarid kohtuvad ka voodis sagedamini.

(Naer)

Sõnum number kolm: ära lahku enne, kui sa lahkud. Ma arvan, et selles on sügavat irooniat, et naised planeerivad igasuguseid tegevusi - muuseas, ma näen seda alatasa - eesmärgiga jääda tööturule, aga lõpuks viivad need hoopis lahkumisele. See juhtub nii. Me on kiire. Kõigil on. Naisel ka. Ta asub mõtlema lapsesaamisele ja alates sellest hetkest, kui ta selle peale mõtleb, asub ta sellele lapsele ruumi tegema. "Kuidas see sobitub kõige muuga, mida ma praegu teen?" Sellest hetkest alates ta sõna otseses mõttes ta ei tõsta enam kätt, ta ei oota ametikõrgendust, ta ei võta uusi projekte, ta ei ütle: "Ma võin selle ära teha." Ta tõmbub tagasi. Probleem on selles ... ütleme, et ta jäi lapseootele sel päeval, seejärel üheksa kuud rasedust, kolm kuud emapuhkust, kuus kuud, et hinge tõmmata ... kerige kiirelt edasi kaks aastat. Sagedamini juhtub - nagu ma olen näinud - et naised alustavad selle mõtlemisega palju varem, isegi enne seda, kui nad kihluvad või abielluvad või hakkavad mõtlema lapsesaamisele, mis võib kaua aega võtta. Üks neiu tuli minu juurde selle jutuga ja ma vaatasin talle otsa - ta tundus väga noor. Ma küsisin: "Kas sina ja su abikaasa mõtlete lapsesaamisele?" Ta vastas: "Ei, ma ei ole abielus." Tal ei olnud isegi püsisuhet. Ma ütlesin: "Sa mõtled sellele kõigele lihtsalt liiga vara."

Aga asi on selles - mis juhtub, kui sa asud vaikselt tagasi tõmbuma? Igaüks, kes on selle läbi teinud ... ja ma võin öelda, et kui sul on laps kodus, siis peab sul olema väga hea töö, et sa tahaksid tööle tagasi minna, sest last koju jätta on väga raske ... su töö peab pakkuma sulle väljakutset. See peab ennast ära tasuma. Sa pead tundma, et sinust sõltub midagi. Ja kui kaks aastat tagasi ei võtnud sa ametikõrgendust vastu, aga mingi mees su kõrval võttis, kui kolm aastat tagasi loobusid sa uute võimaluste otsimisest, siis saab sul olema igav, sest sa oleksid pidanud hoidma jalga gaasipedaalil. Nii et ära lahku enne, kui sa lahkud. Jää püsima. Hoia oma jalga gaasipedaalil kuni viimase päevani, kui sa tõesti pead lahkuma, et teha paus lapse heaks - alles siis tee oma otsused. Ära tee otsuseid liiga kaua aega ette, eriti neid, mille tegemisest sa isegi teadlik ei ole.

Minu põlvkond ei suuda kahjuks muuta tippjuhtide suhtarvu. See lihtsalt ei muutu. Me ei jõua sinnamaale, et minu põlvkonnast kuuluks iga valdkonna tippjuhtide hulka 50 protsenti rahvastikust, ehk siis 50 protsenti oleksid naised. Aga ma loodan, et tulevaste põlvkondade puhul on see võimalik. Ma arvan, et maailm, kus pool riikidest ja pool firmadest on naiste poolt juhitud, võiks olla parem maailm. Ja mitte ainult sellepärast, et inimesed teaksid, kus on naiste tualetid, kuigi seegi oleks kasulik. Ma usun, et see oleks parem maailm. Mul on kaks last. Viieaastane poeg ja kaheaastane tütar. Ma soovin, et mu pojal oleks valik, kas aidata täiskohaga kaasa tööturul või kodus, ja et mu tütrel oleks valik mitte ainult edu saavutada, vaid ka meeldida inimestele tänu oma saavutustele.

Suur tänu.

(Aplaus)