Sam Harris: teadus võib anda vastuseid moraalsetele küsimustele

Kavatsen täna rääkida suhtest teaduse ja inimlike väärtuste vahel. On üldine arusaam, et moraaliküsimused, küsimused hea ja halva, õige ja vale kohta, on küsimused, milles teadusel ametlikult ei ole mingit seisukohta. Arvatakse, et teadus võib meil aidata saada seda, mida me hindame, aga see ei saa meile öelda, mida me hindama peaksime. Sellest tulenevalt arvab enamik - ma usun, et enamik teist siin arvab, et teadus ei suuda iial vastata inimelu kõige olulisematele küsimustele, sellistele nagu: "Mille nimel tasub elada?" "Mille nimel tasub surra?" "Millel rajaneb hea elu?"

Niisiis kavatsen esitada väite, et see on illusioon, ning et teaduse ja inimlike väärtuste lahutamine on illusioon. Tõtt-öelda on see üsna ohtlik illusioon inimkonna ajaloo praeguses hetkes. Sageli öeldakse, et teadus ei suuda meile anda alust moraali ja inimlike väärtuste jaoks, sest teadus tegeleb faktidega. Faktid ja väärtused tunduvad kuuluvat eri sfääridesse. Sageli arvatakse, et mitte ükski kirjeldus sellest, milline on maailm, ei suuda meile öelda, milline maailm olema peaks. Aga minu arvates on see ilmselge vale. Väärtused on teatav fakt. Need on faktid teadvuslike olendite heaolu kohta.

Miks ei ole meil eetilisi kohustusi seoses kividega? Miks meil pole kaastunnet kivide vastu? Sest me ei arva, et kivid võiksid kannatada. Ja me hoolime rohkem oma liigikaaslastest primaatidest kui putukatest, ja nii see tõesti on, sest meie arvates on nad võimelised tajuma võimalikku õnne ja kannatusi palju suuremal määral. Oluline asi, millele peaksime siin tähelepanu pöörama, on faktilised väited. See on midagi, mille osas võib meil olla õigus või mitte. Kui me oleme valesti mõistnud suhet bioloogilise komplekssuse ja kogemisvõimaluste vahel, siis võime eksida seoses putukate siseeluga.

OK. Ja pole ühtegi nägemust, ühtegi arusaama inimlikust moraalist või inimlikest väärtustest, mida oleksin kunagi kuulnud, mis poleks mingil hetkel taandatav küsimusele teadlikust kogemisest ja selle võimalikest muutustest. Isegi kui teie väärtused pärinevad religioonist, isegi kui te arvate, et hea ja halb on seotud tingimustega pärast surma, olgu siis igavese õnnega jumala juures või igavese kannatusega põrgus, tunnete te siiski muret teadvuse ja selle muutuste üle. Öelda, et sellised muutused jätkuvad pärast surma, on iseenesest faktiline väide mis loomulikult võib olla tõsi või mitte.

Kui kõnelda tingimustest, mis loovad heaolu selles elus, inimolendite jaoks, teame me, et sellised faktid moodustavad kontiinumi. Me teame, et on võimalik elada nurjumise seisundis, kus kõik, mis võib valesti minna, lähebki valesti, kus emad ei suuda oma lapsi toita, kus võõrad ei suuda leida lähtepunkti rahumeelseks koostööks, kus inimesi tapetakse valimatult. Ja me teame, et on võimalik liikuda mööda seda kontiinumi millegi palju idüllilisema poole, kohta, kus selline konverents nagu siin on üldse mõeldav.

Ja me teame, me teame, et on olemas õiged ja valed vastused, kuidas selles ruumis liikuda. Kas koolerabakteri lisamine veele oleks hea mõte? Ilmselt mitte. Kas oleks hea mõte, kui igaüks usuks kurja silma, nii et kui nendega juhtub midagi halba, siis süüdistaksid nad kohe oma naabreid? Ilmselt mitte. On olemas kindlad tõed, kuidas inimühiskonnad õitsevad, ükskõik, kas me mõistame neid tõdesid või mitte. Ja need tõed on seotud moraaliga.

Niisiis, rääkides väärtustest, räägime me faktidest. Meie olukorda maailmas võib mõista mitmel tasandil. Alates genoomi tasandist kuni majandussüsteemide ja poliitiliste kokkulepete tasandini. Aga kui me räägime inimeste heaolust, peame me paratamatult rääkima inimese ajust. Sest me teame, et see, kuidas me tajume maailma ja iseennast selles, on seotud aju tegevusega.

Mis ka ei juhtuks pärast surma, isegi kui enesetaputerrorist saab surmajärgses elus 72 neitsit, on selles elus tema isiksus, tema üsna äpardunud isiksus, tema aju toodang. Niisiis on kultuuri panuseks, kui kultuur meid muudab, nagu ta tõepoolest teeb, see, et ta muudab meid, muutes meie aju. Ükskõik, milline on see kultuur, milles inimesed kogevad õitsengut, on seda vähemalt põhimõtteliselt võimalik mõista üha arenevate meeleteaduste kontekstis nagu neuroteadus, psühholoogia jne.

Ühesõnaga, ma väidan, et väärtused on taandatavad faktidele, faktidele teadvuslike olendite teadvustatud kogemuste kohta. Seetõttu võime kujutleda teatavat ruumi võimalikeks muutusteks nende olendite kogemusväljas. Ma näen seda kui teatavat moraalimaastikku oma mägede ja orgudega, mis vastavad teadvuslike olendite heaolu erinevustele nii isiklikul kui ka kollektiivsel tasandil. Üks asi, mida tuleks ehk tähele panna, on see, et on olemas inimliku heaolu seisundeid, mis on meile harva kättesaadavad, mis on kättesaadavad vähestele. Ja need ootavad avastamist. Võib-olla mõningaid neist seisunditest võiks kutsuda vastavalt müstiliseks või vaimseks. Võib-olla on veel teisigi staadiume, mis pole meile kättesaadavad tänu sellele, kuidas meie meel on üles ehitatud, aga mis võiksid olla kättesaadavad mõnele teisele meelele.

Lubage, ma ütlen selgelt välja, mida ma ei väida. Ma ei väida, et teadus suudab garanteeritult seda ruumi kaardistada, või et meil on teaduslikud vastused igale võimalikule moraalsele küsimusele. Näiteks ei arva ma, et te saaksite kunagi küsida mingilt superarvutilt, kas te peaksite teise lapse hankima või kas te peaksite pommitama Iraani tuumarajatisi või kas te tohite TED-konverentsi maksumuse ärikulude alla märkida. (Naer) Aga kui küsimused puudutavad inimeste heaolu, on neile vastused olemas, suudame me neid leida või mitte. Ainuüksi see, et seda tunnistada, et tunnistada, et on olemas õiged ja valed vastused küsimusele, mis tagab inimkonna õitsengu, muudab seda, kuidas me moraalist räägime, ja muudab meie ootusi inimeste koostöö osas tulevikus.

Näiteks on siin riigis 21 osariiki, kus kehaline karistamine klassis on seadusega lubatud. On seadusega lubatud, et õpetaja peksab last puidust kepiga, kõvasti, tekitades suuri verevalumeid, vermeid ja isegi marrastusi. Muuseas, seda juhtub igal aastal sadade tuhandete lastega. Ma usun, et nende valgustatud piirkondade asukoht ei üllata teid sugugi. Me ei räägi Connecticutist.

Ja sellise käitumise põhjendus on otseselt seotud religiooniga. Universumi looja ise on öelnud meile, et vitsa ei tohi säästa, sest muidu läheb laps hukka. Nii on öeldud Õpetussõnades, peatükid 13, 20 ja vist 23. Aga me võime esitada ilmselge küsimuse. Kas üldiselt on hea mõte sundida last kannatama valu, vägivalda ja avalikku häbistamist, eesmärgiga soodustada tema terviklikku emotsionaalset arengut ja head käitumist? (Naer) On seal vähimatki kahtlust, et sellele küsimusele on vastus ja et see on oluline?

Mitmed teist võivad muretseda, et heaolu mõiste on õieti kindlaks määramata ja paistab, et seda võib lõpmatult ümber mõtestada. Ja kuidas saab siis olla olemas objektiivne arusaam heaolust? Aga mõelge analoogia peale füüsilise tervisega. Füüsilise tervise mõiste on samuti määratlemata, nagu me just Michael Specteri käest kuulsime. See on aastatega muutunud. Kui see skulptuur tehti, oli keskmine eeldatav eluiga ilmselt 30 aastat. Nüüd on see arenenud maailmas umbes 80. Võib tulla aeg, mil me manipuleerime oma genoomiga, nii et seda, kes ei suuda joosta maratoni 200-aastaselt, peetakse invaliidiks. Inimesed saadavad teile annetusi, kui te olete sellises olukorras. (Naer)

Pange tähele - see, et tervise mõiste on avatud, tõeliselt avatud revideerimisele, ei muuda seda mõttetühjaks. Vahe terve inimese ja surnud inimese vahel on sama selge ja põhjendatud kui ükskõik milline teaduslik järeldus. Veel tuleks tähelepanu pöörata sellele, et moraalimaastikul võib olla mitmeid tippe. Võib leiduda võrdväärseid viise, et hästi elada. Võib olla võrdväärseid viise, kuidas inimühiskonda organiseerida, et õitseng oleks maksimaalne.

Miks ei peaks see õõnestama objektiivseid moraalinorme? Mõelge, kuidas me toidust räägime. Mul ei tuleks pähegi teile väita, et peab olema üksainus õige toit, mida süüa. Ilmselgelt on olemas terve hulk aineid, mis kokku moodustavad tervisliku toidu. Aga sellest hoolimata on olemas selge vahe toidu ja mürgi vahel. Fakt, et on olemas palju õigeid vastuseid küsimusele "Mis on toit?" ei õhuta meid ütlema, et inimeste toitumise kohta ei olegi mingeid tõdesid olemas. Paljud inimesed muretsevad, et universaalne moraal eeldaks moraalseid ettekirjutusi, mis ei luba mingeid erandeid.

Näiteks, et kui valetamine on väga halb, siis on alati halb valetada, ja kui sa leiad erandi, siis polegi moraalset tõde olemas. Miks me peaksime nii arvama? Mõelge analoogiana malemängu peale. Kui sa kavatsed edukalt malet mängida, on väga kasulik järgida põhimõtet, et ära kaota oma lippu. Aga ilmselgelt kehtivad seal erandid. On hetki, mil lipu kaotamine on geniaalne lahendus. On hetki, mil see on ainus õige asi, mida sa teha saad. Ometi on malemäng täiusliku objektiivsuse valdkond. Fakt, et siin on erandeid, ei muuda midagi.

See toob meid nende käikude allika juurde, mida inimesed on suutelised eetilises valdkonnas tegema. Mõelge sellisele suurele probleemile nagu naiste kehad. Mida nendega teha? Üksi asi, mida nendega teha saab, on nad kinni katta. Meie intellektuaalse kogukonna üldiseks seisukohaks on, et kuigi see ei pruugi meile meeldida, see võib tunduda meile valena Bostonis või Palo Altos, aga kes oleme meie, et öelda, et ühe iidse kultuuri väärikad kodanikud ei tohiks sundida oma naisi ja tütreid elama riidest kotis? Ja kes oleme meie, et öelda isegi seda, et nad ei tohiks peksta neid teraskaablitega või visata neile hapet näkku, kui nad keelduvad privileegist olla sel kombel lämmatatud?

Aga kes oleme meie, et seda mitte öelda? Kes me oleme, et teeselda, et me teame inimesest nii vähe, et me ei tohiks sellist tava hukka mõista? Ma ei räägi vabatahtlikust loorikandmisest, minu arvates peaks naistel olema õigus kanda, mida nad iganes soovivad. Aga mida tähendab vabatahtlik valik ühiskonnas, kus kui tütarlaps vägistatakse, on tema isa esimeseks impulsiks üsna sageli tappa tüdruk, et leevendada häbi.

Laske korraks sellel faktil oma ajusse tungida. Teie tütar vägistatakse ja teie otsus on ta tappa. Kas on kuigi tõenäoline, et see esindab inimühiskonna õitsengu tippu?

Ma ei taha öelda, nagu meie ühiskonnas oleks olemas täiuslik lahendus. Näiteks selline pilt avaneb, kui minna ajalehekioski juurde peaaegu ükskõik kus kogu tsiviliseeritud maailmas. Loomulikult peaks paljudel meestel olema teaduslik kraad filosoofias, et mõista, mis nende piltide juures valesti on. (Naer) Aga kui me oleme järelemõtlikus tujus, võime küsida: "Kas see on täiuslik väljendus psühholoogilisele tasakaalule, võrreldes muutuvate väärtustega nagu noorus, ilu ja naiste kehad?" Tähendab, kas see on parim võimalik keskkond, milles soovime oma lapsi üles kasvatada? Jah, ilmselt mitte. Nii et võib-olla on sellel skaalal mingi keskpunkt nende kahe äärmuse vahel, mis esindab kohta, kus valitseb parem taskaal? (Aplaus) Võib-olla on mitmeid selliseid kohti.

Arvestades teisi muutusi inimtsivilisatsioonis võib moraalsel maastikul olla mitmeid tippe. Aga tasub tähelepanu pöörata, et meil on palju rohkem viise mitte olla tipus. Minu vaatepunktist seisneb iroonia selles, et ainsad inimesed, kes üldiselt paistavad minuga nõustuvat ja kes arvavad, et moraalsetele küsimustele on õiged ja valed vastused, on ühel või teisel kujul usulised demagoogid.

Ja muidugi on nad kindlad, et neil on õiged vastused moraalsetele küsimustele, sest nad said vastused tuulekeerisest kostnud häälelt, mitte sellepärast, et nad oleksid analüüsinud intelligentselt inimeste ja loomade heaolu põhjuseid ja tingimusi. Tegelikult on religiooni püsimine luubina, läbi mille enamik inimestest vaatleb moraalseid küsimusi, lahutanud suurema osa moraaliteemalisest arutelust inimeste ja loomade kannatusi puudutavatest tegelikest küsimustest. Sellepärast raiskame me aega, rääkides sellistest asjadest nagu homoabielu, aga me ei räägi genotsiidist või tuumatehnoloogia kiirest levikust või vaesusest või teistest äärmiselt olulisi tagajärgi omavatest teemadest. Aga demagoogidel on ühes osas õigus - meil on vaja universaalset inimlike väärtuste kontseptsiooni.

Aga mis seda siis takistab? Üks asi, mida tasub tähele panna, on see, et me käitume teistmoodi, kui jutt käib moraalist. Eriti kehtib see ilmalike, akadeemiliste, teadlasetüüpide kohta. Kui jutt käib moraalist, väärtustame me erinevaid arvamusi viisil, mida me teistes eluvaldkondades ei tee. Näiteks dalai-laama tõuseb igal hommikul üles ja mediteerib kaastunde üle. Ta leiab, et teiste inimolendite aitamine kuulub lahutamatult inimliku õnne juurde. Teisalt on meil selline inimene nagu Ted Bundy. Ted Bundyle meeldis röövida, vägistada, piinata ja tappa noori naisi.

Näib, et meil on siin tõeline arvamuste lahknevus selle osas, kuidas kasulikult aega veeta. (Naer) Enamik lääne intellektuaalidest vaatlevad seda olukorda ja ütlevad: "Ei ole olemas midagi, mille osas dalai-laamal oleks täiesti õigus või mille osas Ted Bundy eksiks täielikult, mis annaks alust reaalsele põhjendusele, mis kuuluks teaduse valdkonda. Ühele meeldib šokolaad, teisele vanilje. Ei ole midagi, mida üks võiks teisele öelda, mis suudaks teist veenda. Pange tähele - teaduses me seda ei tee.

Vasakul on Edward Witten. Ta tegeleb stringiteooriaga. Kui te küsite kõige targematelt elusolevatelt füüsikutelt, kes on kõige targem elusolev füüsik, siis minu kogemuse järgi nimetavad pooled neist Ed Wittenit. Ülejäänud pool ütleb, et neile ei meeldi see küsimus. (Naer) Niisiis, mis juhtuks, kui ma saabuksin füüsikakonverentsile ja ütleksin: "Stringiteooria on lollus. Mind see lihtsalt ei veena. Minu nägemus elementaarosakeste maailmast on teistsugune. Ma ei poolda seda." (Naer) Küllap ei juhtuks mitte midagi, sest ma pole füüsik, ma ei saa stringiteooriast aru. Ma olen stringiteooria Ted Bundy. (Naer) Ma ei tahaks kuuluda stringiteooria klubisse, isegi kui nad mind vastu võtaksid.

Aga selles ongi asi. Kui me räägime faktidest, tuleks teatud arvamused välistada. Seda tähendabki olla mingis valdkonnas spetsialist. Seda tähendabki see, et teadmised maksavad. Miks me oleme võtnud omaks seisukoha, et moraalses sfääris ei ole olemas sellist asja nagu moraalne asjatundmus, moraalne anne või isegi moraalne geniaalsus? Miks oleme võtnud omaks seisukoha, et kõik arvamused loevad? Miks oleme võtnud omaks seisukoha, et igal kultuuril on neis asjus vaatepunkt, millega tuleb arvestada? Kas Talebanil on füüsika osas vaatepunkt, mida tasub kaaluda? Ei. (Naer) Kas nende mõistmatus inimese heaolu osas on kuidagi vähem ilmselge? (Aplaus)

See on asi, mida maailm minu arvates praegu vajab. Ta vajab inimesi nagu meie, kes tunnistavad, et on olemas õiged ja valed vastused inimliku õitsengu küsimustele ja moraal on seotud selle valdkonna faktidega. On vägagi võimalik, et inimesed ja isegi terved kultuurid hoolivad valedest asjadest. Mis tähendab seda, et nad võivad omada uskumusi ja soove, mis põhjustavad tarbetuid kannatusi teistele inimestele. Ainuüksi selle tunnistamine muudab viisi, kuidas me moraalist räägime. Me elame maailmas, kus piirid rahvuste vahel muutuvad üha tähtsusetumaks ja ühel päeval kaotavad nad oma tähenduse.

Me elame maailmas, mis on täis hävitavat tehnoloogiat ja kord leiutatud tehnoloogiat ei saa olematuks teha. Asju on alati lihtsam lõhkuda, kui neid parandada. Niisiis tundub mulle täiesti ilmselge, et me ei saa lubada ja sallida neid tohutuid erinevusi inimliku heaolu mõistmise vahel, samamoodi, nagu me ei luba ega salli erinevusi selle mõistmises, kuidas levivad haigused või kuidas tagada turvalisus hoonetes ja lennukites. Me lihtsalt peame koondama kokku vastused, mida me anname inimelu kõige olulisematele küsimustele. Selleks peame kõigepealt tunnistama, et neile küsimustele on vastused olemas. Tänan teid väga. (Aplaus)

Chris Anderson: Niisiis, saime üpris plahvatusohtlikku mõtteainet. Inimesed, kes on siinse publiku seas või mujal maailmas võivad seda kuuldes hakata vihaselt karjuma, vähemalt mõned neist.

Mulle tundub, et siin on keelekasutusel väga oluline osa. Kui te räägite loorikandmisest, räägite naistest, kes on rõivastatud riidest kotti... Ma olen elanud islamimaades ja rääkinud paljude mosleminaistega. Mõned neist vaidleksid teile vastu. Nad ütleksid: "Ei, teate, sellega me pühitseme oma naiseksolemist, see väljendab seda ja on põhjustatud sellest, et..." - see pole muidugi arenenud psühholoogiline arusaam - "et meeste iharust ei saa usaldada." Kas on võimalik vestelda sellise naisega, ilma et mõjuksid kultuurilise imperialismi esindajana?

Sam Harris: Jah, ma püüdsin seda väljendada ühe lausega, vaadates, kuidas kell tiksub, aga küsimus on selles, et mida tähendab vabatahtlikkus kontekstis, kus meestel on teatud ootused ja sind kindlasti koheldakse teatud viisil, kui sa ei kata ennast looriga? Kui ükskõik kes siin ruumis tahaks kanda loori või väga veidrat mütsi või tätoveeringut oma näol... Ma arvan, et meil peaks olema vabadus teha, mida me tahame, aga me peame olema ausad piirangute osas, mida neile naistele peale sunnitakse. Ma arvan, et meil ei maksaks neid nii varmalt uskuda, eriti kui väljas on 50 kraadi sooja ja sul on kogu keha kattev burka seljas.

C. A.: Paljud inimesed tahavad uskuda moraalse progressi kontseptsiooni. Kas te suudate seda maailmaga ühte sobitada? Minu meelest te ütlesite, et te suudaksite sobitada seda ühte maailmaga, nii et see ei muutu ühemõõtmeliseks, kus me kõik peame mõtlema ühtemoodi. Maalige oma pilt sellest, kui keerata kella 50 aastat edasi, 100 aastat edasi - millisena sooviksite näha maailma, milles oleksid tasakaalus moraalne progress ja mitmekesisus.

S. H.: Kui me võtame omaks, et me oleme teel mõistmiseni, kuidas töötab meie meel aju tasandil, üsna üksikasjalikult, siis tuleb tunnistada, et me mõistame kõiki oma positiivseid ja negatiivseid omadusi palju üksikasjalikumalt. Me suudame mõista sotsiaalselt positiivseid emotsioone nagu empaatia ja kaastunne. Ja me suudame mõista faktoreid, mis seda soodustavad, olgu nad geneetilised, olgu nad seotud sellega, kuidas inimesed omavahel räägivad, või majanduslike süsteemidega. Kuivõrd see kõik hakkab meile selgeks saama, tekib siin paratamatult faktide ühtlustumine.

Nii et kõik ei ole enam meelevaldne. Ei ole nii, et peita oma tütart sünnist saadik loori alla on sama hea, kui õpetada teda olema enesekindel ja hästi informeeritud seoses meestega, kes ihaldavad naisi. Minu meelest ei ole meil vaja Riikliku Teadusfondi rahastatud uurimust, et mõista, et sunduslik loorikandmine on halb mõte. Aga kunagi on meil võimalik skaneerida asjassepuutuvate inimeste aju ja saada küsimustele vastuseid. Kas neis süsteemides elavad inimesed armastavad oma tütreid sama palju? Ma arvan, et sellele on kindlasti õiged vastused olemas.

C. A.: Ja kui tulemuseks on, et armastavad küll, kas olete siis nõus nihutama oma praegust instinktiivset hinnangut seoses mõnega neist teemadest?

S. H.: Nojah, üks ilmselge fakt on see, et kui sa armastad kedagi pettekujutlustele rajatud ususüsteemi kontekstis... Näiteks, kui sa ütled: "Kuna mu homost poeg oleks sattunud põrgusse, kui ta oleks leidnud endale poiss-sõbra, siis ma lõin tal pea otsast. Ja see oli kõige kaastundlikum asi, mida ma sain teha." Kui kõik sellised faktorid kokku panna, siis jah, ma arvan, et sa võiksid ilmselt tunda armastust. Aga samas, me peame rääkima heaolust laiemas kontekstis. Me kõik elame siin üheskoos, ei ole nii, et üks mees tunneb ekstaasi ja siis laseb ennast bussis õhku.

C. A.: See on vestlus, mida mulle meeldiks tõepoolest jätkata tundide kaupa. Meil pole selleks aega, aga võib-olla teinekord. Aitäh, et tulite TED-ile.

S. H.: See oli suur au. Aitäh teile. (Aplaus)