Rachel Botsman: seistes koostööl põhineva tarbimise eest

Täna räägin ma teile koostööl põhineva tarbimise tõusust. Ma seletan, mis see on, ja üritan teid kõigest 15 minutiga veenda, et see ei ole hägune idee ega lühiajaline trend, vaid võimas kultuuriline ja majanduslik jõud, mis ei muuda üksnes seda, mida me tarbime, vaid ka seda kuidas me tarbime.

Ma alustan petlikult lihtsa näitega. Tõstke käsi, kui paljudel teist on kodus vedelemas raamatuid, CD-sid, DVD-sid ja videosid, mida te tõenäoliselt enam kunagi ei kasuta, aga mida te ka ära ei suuda visata? Ma ei näe küll kõiki käsi, kuid tundub, et teil kõigil. Meie kodus riiulitel on seriaali "24" DVD-de kogu, kuues hooaeg kui täpne olla. Ma arvan, et see kingiti meile umbes 3 aastat tagasi jõuludeks. Minu abikaasa Chris ja mina armastame seda sarja. Aga oleme ausad, kui sa oled seda ühe korra vaadanud, vahest kaks korda, siis sa ei taha seda tegelikult enam uuesti vaadata, sest sa tead, kuidas Jack Bauer terroristidest jagu saab. Nii see seisabki meie riiulitel, olles meie jaoks üleliigne, kuid kellegi teise jaoks potentsiaalselt väärtuslik. Enne kui me edasi läheme, pean ma midagi üles tunnistama. Ma elasin 10 aastat New Yorgis ja ma olen suur "Seksi ja linna" fänn. Mulle meeldiks esimest filmi uuesti vaadata, nii-öelda soojenduseks järjele, mis tuleval nädalal kinno jõuab. Kui kergesti ma saaksin vahetada sarja "24" soovimatud DVD-d soovitud "Seksi ja linna" vastu? Võib-olla olete märganud, et esile on kerkimas uus nähtus nimega vahetuskaubandus. Kõige lihtsam vahetuskaubanduse analoogia on nagu online-tutvumisteenus sinu üleliigsete asjade jaoks. See kasutab internetti, et luua lõputult suur turuplats, kus viia kokku inimese A üleliigsed asjad inimese C soovidega mis tahes need ka poleks.

Ühel nädalal käisin sellisel saidil nagu Swaptree (Vahetuspuu). Ja seal oli üle 59 300 eseme, mida ma oleks kohe saanud vahetada oma "24" DVD-de vastu. Ja ennäe, Resedas, Californias oli kasutaja rondoron kes tahtis vahetada oma praktiliselt uue "Seksi ja linna" eksemplari minu "24" vastu. Teisisõnu toimub siin see, et Swaptree lahendab mu transpordifirma logistikaprobleemi, probleemi, mida majandusteadlased kutsuvad "soovide kokkulangevuseks", umbes 60 sekundiga. Veelgi hämmastavam on see, et toote postitamise sildi saab koha peal välja printida, sest eseme kaal on teada. Sellised saidid nagu Swaptree peidavad endas hulgaliselt erinevaid tehnoloogilisi imesid, aga see ei ole minu huviobjekt, ega ka vahetuskaubandus kui selline.

Minu kirg ja viimaste aastate uurimisvaldkond on ühiskäitumine ja usaldusmehhanismid, mis on nendele süsteemidele loomuomane. Kui mõtlema hakata, siis oleks see isegi vaid paar aastat veel tagasi hullumeelsena ideena paistnud, et ma vahetan oma asju võhivõõraga, kelle pärisnime ma ei tea, ja ilma, et raha omanikku vahetaks. Sellegipoolest toimub 99 protsenti Swaptree vahetustest edukalt. Ja üks protsent, mis saab negatiivse hinnangu, tuleneb küllaltki tühistest põhjustest, näiteks, et ese ei jõudnud õigel ajal kohale.

Niisiis, mis siin toimub? Äärmiselt jõuline muutus, millel on tohutult suur majanduslik ja kultuuriline tähendus on toimumas. Nimelt, tehnoloogia võimaldab võõrastel teineteist usaldada. Me elame nüüd globaalses külas, kus saame jäljendada sidemeid, mis toimusid varem vaid näost näkku, aga sellises ulatuses ja sellistel viisidel, mis ei ole kunagi varem võimalikud olnud. Mis siin tegelikult toimub, on see, et sotsiaalsed võrgustikud ja reaalaja tehnoloogiad viivad meid tagasi vanade kommete juurde. Me kaubitseme, vahetame, jagame, aga teeme seda hoopis dünaamilisemal ja meeldivamal viisil. Minu jaoks on paeluv, et me oleme oma maailma juhtmetega ühendanud, et jagada, olgu see siis kodukohas, koolis, kontoris või Facebooki võrgustikus. Ja see loob majanduse, kus minu asjad on sinu asjad. Alates võimsast eBayst vahetusturgude esiisast, autovahetusfirmadeni nagu GoGet, kus sa maksad igakuist tasu, et üürida autosid tunni kaupa, kuni sotsiaalsete laenamisplatvormideni nagu Zopa, mis võtab ükskõik kelle siit publiku hulgast, kellel on 100 dollarit laenuks pakkuda, ja viib ta kokku laenuvõtjaga ükskõik kus maailmas, me jagame ja teeme koostööd viisil, mis minu arvates on pigem popp kui hipi. Ma nimetan seda puhangut koostööl põhinevaks tarbimiseks.

Enne kui süüvime erinevatesse süsteemidesse, mida koostööl põhinev tarbimine endas kätkeb, tahaksin ma vastata küsimusele, mida igalt autorilt õigustatult küsitakse, nimelt, kust see idee tuli. Mulle meeldiks öelda, et ma ärkasin ühel hommikul ja ütlesin: "Ma hakkan kirjutama koostööl põhinevast tarbimisest." Aga tegelikult oli see keerukas võrgustik, mis koosnes pealtnäha seosetutest ideedest. Järgmise minuti jooksul näete te minu peas keerelnud erinevate ideede tulevärki. Esimene asi, mida ma märkasin, oli see, kui palju suuri ideid kerkis esile tarkade rahvamasside tegutsemisest, mis näitas, kui naeruväärselt lihtne on luua mingi eesmärgiga gruppe. Ja selle masside maania kohta leidub näiteid üle terve maailma, presidendivalimistest kurikuulsa Vikipeediani, ja kõik sinna vahele mahtuv, mis näitavad, mida masside jõuga saab korda saata.

Kas olete märganud, et kui õpite uue sõna, siis hakkate seda sõna igal pool nägema? Just see juhtus minuga, kui ma märkasin, et me liigume passiivse tarbija rollist looja, ja sealt edasi võimekate koostöötajate rolli. Mis toimub, on see, et internet muudab vahemehe üleliigseks, nii et kõik alates t-särgi disainerist kuni kudujani saavad elatist teenida otsemüügiga. Ja selle revolutsiooni kõikjal eksisteeriv jõud tähendab, et jagamine toimub fenomenaalsel kiirusel. On hämmastav mõelda, et minu kõne iga minuti jooksul laaditakse 25 tundi YouTube'i videosid. Minu jaoks on nende näidete puhul paeluv see, kuidas need tegelikult koputavad meie primaadi-instinktidele. Me oleme ahvid ja me oleme sündinud ja kasvatatud jagama ja koostööd tegema. Ja me tegimegi seda tuhandeid aastaid, koos jahil käies, ja ühiselt põldu harides, enne kui saabus suur nähtus nimega liigtarbimine ja me ehitasime need piirdeaiad ja lõime oma väiksed eravaldused. Aga asjad muutuvad ja üks põhjus on digipõlvkond, Y-põlvkond. Nad kasvavad üles jagades - faile, videomänge, teadmisi, see on nende loomuses. Meie, aastatuhande vahetuse noored - ka mina olen üks neist - oleme nagu reamehed, kes viivad maailma mina-kesksest kultuurist meie-kesksesse kultuuri.

Põhjus, miks see nii kiiresti toimub, peitub mobiilses koostöös. Me elame praegu ühendatud ajastus, kus saame iga kell ükskõik kelle asukoha reaalajas kindlaks määrata, kasutades väikest seadet oma käes. Kõik see käis mu peast läbi 2008. aasta lõpupoole, kui meid tabas suur finantskriis. Thomas Friedman on üks mu lemmikutest New York Timesi kolumnistidest ja ta märkis asjakohaselt, et 2008 oli aasta, kui me jõudsime tupikusse, kui emake loodus ja turg mõlemad ütlesid: "Aitab". Ratsionaalselt mõeldes teame, et liigtarbimisele üles ehitatud majandus on Ponzi skeem, see on kergesti lagunev kaardimajake. Sellegipoolest on üksikisikul keeruline teada, kuidas täpselt käituda.

Nii et tuleb seda palju Twitteris arutada, eks ole? Mu peas oli palju müra ja keerukaid ideid, enne kui ma mõistsin, et see toimub nelja teguri mõjul. Esiteks, taastunud usk kogukonna tähtsusesse ning sõprade ja naabrite rolli ümbermõtestamine. Sotsiaalsete võrgustike puhang ja reaalaja tehnoloogiad, muudavad fundamentaalselt meie käitumisviise. Kolmandaks, pakilised lahendamata keskkonnaprobleemid. Ja neljandaks, globaalne majanduslangus, mis on tarbijakäitumist põhjalikult raputanud. Need neli jõudu segunevad ja panevad aluse suurele nihkele eemale 20. sajandist, mida iseloomustab ületarbimine, 21. sajandi poole, mida iseloomustab koostööl põhinev tarbimine. Ja ma usun, et me oleme pöördepunktis, kus jagamisharjumused sellistel saitidel nagu Flickr ja Twitter on muutumas meie teiseks loomuseks ja need kanduvad üle ka meie igapäevaelu toimetustele. Alates ühisest autoga tööle sõitmisest kuni moeloomiseni kuni selleni, kuidas me toitu kasvatame, tarbime me ja teeme jälle koostööd.

Minu kaasautor Roo Rogers ja mina oleme kogunud tuhandeid näiteid koostööl põhineva tarbimise kohta terves maailmas. Ja kuigi need varieeruvad suuresti ulatuselt, küpsusastmelt ja eesmärgilt, siis kui me neisse süvenesime, mõistsime, et need saab tegelikult jagada kolme väga selgesse rühma. Esimese rühma moodustavad ümberjaotamise turud. Ümberjaotamise turud, just nagu Swaptree, on need, kus sa võtad kasutatud eseme ja viid selle sealt, kus seda enam ei vajata, sinna, kus seda vajatakse. Seda vaadeldakse sageli kui viiendat tarbimise vähendamise võimalust - vähenda, taaskasuta, töötle ümber, paranda ja jaota ümber, sest nad pikendavad toote eluiga ja vähendavad seeläbi jäätmete hulka.

Teine on ühised elustiilid. Siia kuulub selliste ressursside nagu raha, oskuste ja aja jagamine. Ma võin kihla vedada, et paari aasta pärast on fraasid nagu "koos töötamine" ja "couchsurfing" ja "ajapangad" juba igapäevakõne osa. Üks minu lemmiknäide ühiste elustiilide kohta on Landshare (Maajagamine). See on üks skeem Inglismaal, mis viib omavahel kokku härra Jonesi, kellel on aias natuke vaba ruumi, ja proua Smithi, isehakanud aiapidaja. Koos kasvatavad nad endale toidu. See on üks nendest ideedest, mis on nii lihtne, samas nii hiilgav, et paneb imestama, miks seda varem pole tehtud.

Kolmas süsteemi moodustavad on toote teenusesüsteemid. Seal maksad sa selle eest, mida toode sinu heaks teeb, ilma, et sa seda toodet ise omama peaksid. See idee on eriliselt võimas selliste asjade puhul, mis tavatsevad sageli kasutult seisma jääda. Sinna võib kuuluda mis tahes alates lastetoodetest kuni moeni. Kui paljudel teist on elektritrell? Teil on trell? Selge. Seda trelli kasutatakse umbes 12-13 minutit tema terve eluaja jooksul. (Naer) See on ju naeruväärne, kas pole? Sest sul läheb ju vaja auku, mitte trelli. (Naer) (Aplaus) Miks siis mitte teistelt trelli rentida, või, veelgi parem, oma trelli teistele inimestele rentida ja sellega raha teenida? Kõik need kolm süsteemi ühinevad, võimaldades inimestel ressursse jagada ilma oma elustiili või kõrgelt hinnatud isiklikku vabadust ohvriks toomata. Ma ei palu inimestel liivakastis oma mänguasju jagada.

Ma toon teile näite selle kohta, kui võimas roll võib koostööl põhineval tarbimisel olla käitumise muutmises. Keskmise auto käigushoidmiseks kulub aastas 8000 dollarit. Samas seisab see auto 23 tundi päevas kasutult. Neid kahte fakti arvesse võttes, tundub järjest vähem mõttekas ise autot omada. Siin tulevadki mängu autojagamise ettevõtted nagu Zipcar ja GoGet. 2009. aastal võttis Zipcar 13 linnast 250 osalejat, kes tunnistasid, et on autosõltlased ja autojagamises alles algajad - ning said nad oma autovõtmed kuuks ajaks firmale andma. Nüüd pidid need autosõltlased kõndima, ratta ja rongiga sõitma või kasutama mõnda muud ühistransporti vormi. Nad võisid kasutada oma Zipcari liikmestaatust ainult äärmise vajaduse korral. Juba kuu aja pärast olid näha selle väljakutse vapustavad tulemused. On hämmastav, et osalejad kaotasid 187 kilo lihtsalt rohkem kõndides. Aga minu lemmiknäitaja on see, et 100 osalejat 250st ei tahtnud oma võtmeid tagasi. Teisisõnu, autosõltlased olid kaotanud omamistungi.

Toote teenusesüsteemid on eksisteerinud juba aastaid. Mõelge näiteks raamatukogudele ja pesumajadele. Aga ma arvan, et need on sisenemas uude ajastusse, sest tehnoloogia muudab jagamise probleemituks ja lõbusaks. New York Timesis oli suurepärane tsitaat, mis ütles: "Jagamine on omamisele sama, mis iPod on kassetipleierile, ja päikeseenergia söekaevandusele." Pealegi ma usun, et meie põlvkond, meie viis rahuldada oma soove on palju vähem aineline kui ühelgi eelmisel põlvkonnal. Ma ei taha DVD-d ennast, ma tahan filmi, mis selle peal on. Ma ei taha kohmakat automaatvastajat, ma tahan sõnumeid, mida see salvestab. Ma ei taha CD-d, ma tahan muusikat, mida see kannab. Ühesõnaga, ma ei taha asju, ma tahan kogemusi ja vajadusi, mida see rahuldab. See annab hoogu tohutu suurele muutusele, kus kasutusvõimalus trumpab üle omamise, või nagu Kevin Kelly, ajakirja Wired toimetaja, ütles: "Kus juurdepääs on parem kui omamine."

Kui asjad, mida me omame, dematerialiseeruvad ühtseks pilveks, hägustub piir selle vahel, mis on minu, mis on sinu ja mis on meie oma. Ma toon teile näite, mis demonstreerib, kui kiiresti see areneb. See kujutab kaheksa aasta pikkust ajaperioodi. Me oleme liikunud traditsioonilisest auto omamisest autojagamisfirmadeni nagu Zipcar ja GoGet kuni saitideni, kus võib küüti pakkuda ja leida, kuni uue nähtuseni, milleks on ilma vahendajata autorent, kus sa võid isegi raha teenida, rentides naabrile oma auto, mis seisab 23 tundi päevas kasutult. Kõigi nende süsteemide toimimiseks on vaja teatud määral usaldust ja selle toimimise nurgakiviks on maine.

Vanas tarbimissüsteemis ei omanud meie maine nii suurt tähtsust, sest meie krediidi ajalugu oli palju olulisem kui kellegi hinnang. Aga veebis jätame me endast jälje. Märgistades ära spämmijaid, postitades oma ideid, kommenteerides anname tegelikult signaale selle kohta, kui hästi me koostööd teeme, ja selle kohta, kas meid saab usaldada või mitte. Läheme tagasi mu esimese näite juurde, Swaptree. Ma näen, et rondoron on teostanud 553 vahetust sajaprotsendilise eduga. Teisisõnu, ma võin teda usaldada. Pange mu sõnu tähele, see on ainult aja küsimus, kui meil on võimalik sooritada Google-i sarnane otsing, mis näitab kumulatiivset pilti meie mainekapitali kohta. Ja see mainekapital määrab meie ligipääsu koostööl põhinevale tarbimisele. See on nii-öelda uus sotsiaalne valuuta, mis võib muutuda sama oluliseks kui meie krediidireiting.

Lõpetuseks, ma arvan, et me oleme üles ärkamas tohutust pohmellist mille põhjustasid tühjus ja jäätmed, ja me astume suurt sammu, loomaks jätkusuutlikumat süsteemi, mis rahuldab meie loomulikku vajadust kogukonna ja individuaalse identiteedi järele. Ma usun, et sellele hakatakse viitama kui revolutsioonile, kui suurte raskustega silmitsi seistes tegi ühiskond radikaalse nihke individuaalsest saamisest ja kulutamisest ühise heaolu taasavastamiseni. Ma olen missioonil, et teha jagamine lahedaks. Ma olen missioonil, et teha jagamine popiks. Sest ma tõesti usun, et see võib lõhkuda vanamoodsad ärimudelid ja aidata meil raiskav liigtarbimine selja taha jätta ja õpetada meile, millal piisavalt on tõesti piisavalt.

Suur aitäh.

(Aplaus)