Peter Diamandis: Küllus on meie tulevik

(Aplaus)

Bin Ladeni surma järel lahvatasid ähvardused. Näljahäda Somaalias. Politsei pipragaas. Õelad kartellid. Keskkonnaohtlikud laevaliinid. Ühiskondlik allakäik. 65 surnut. Tsunamihoiatus. Küberrünnakud. Narkosõda. Massihävitus. Tornaado. Majandussurutis. Võlgnevus. Maailmalõpp. Egiptus. Süüria. Kriis. Surm. Katastroof. Jumal küll.

Need on vaid mõned klipid, mis ma olen viimase kuue kuu jooksul kogunud - samahästi võiksid need pärineda viimasest kuuest päevast või viimasest kuuest aastast. Asi on selles, et uudistemeedia eelistab meile ette sööta negatiivseid lugusid, sest sellele pöörab meie teadvus tähelepanu. Selleks on väga hea põhjus. Iga päev, iga sekundiga saame me meelte kaudu palju rohkem infot, kui me suudame oma ajus töödelda.

Ja kuna meile on kõige olulisem ellujäämine, on kogu selle info esimene peatus ürgne osa oimusagarast, mida nimetatakse mandelkehaks. Mandelkeha on meie varajane hoiatusdetektor, ohudetektor. See korrastab ja uurib läbi kogu informatsiooni, otsides keskkonnast kõike, mis võib meile liiga teha. Nii et kui meile pakutakse tosin uudistelugu, pöörame me kõigepealt tähelepanu pahaendelistele uudistele. Vana ajakirjanike ütlus, et mida rohkem verd, seda paremini müüb, vastab tõele. Arvestades kõiki neid digitaalseid vidinaid, mis toovad meieni kõik halvad uudised seitse päeva nädalas ja 24 tundi päevas, pole mingi ime, et me oleme pessimistlikud. Pole ime, et inimeste arust muutub maailm aina halvemaks.

Aga võib-olla tegelikult ei ole nii. Võib-olla näidatakse meile hoopis moonutatud kujutisi sellest, mis tegelikult toimub. Võib-olla see tohutu progress, mille me oleme möödunud sajandi jooksul samm-sammult läbi teinud, on tegelikult kiirenemas punktini, kus meil on järgmise 30 aasta jooksul võimalus luua küllusemaailm. Ma ei väida, nagu meil poleks hulka probleeme - kliimakriis, liikide väljasuremine, vee- ja energianappus - muidugi on. Ja inimestena oskame me palju paremini näha probleeme kaugele ette, aga lõpuks me seljatame need.

Vaatame nüüd, milline oli eelmine sajand, et näha, kuhu me liigume. Viimase saja aasta jooksul on inimese keskmine eluiga rohkem kui kahekordistunud, keskmine sissetulek inimese kohta, arvestades inflatsiooni, on üle maailma kolmekordistunud. Laste suremus on langenud kümme korda. Lisaks sellele on toidu-, elektri-, transpordi- ja kommunikatsioonihinnad langenud 10 kuni 1000 korda. Steve Pinker on meile näidanud, et tegelikult elame me kõige rahulikumal ajal kogu inimajaloos. Charles Kenny väitel on ülemaailmne kirjaoskus kasvanud 25 protsendilt 80 protsendini viimase 130 aasta jooksul. Me elame erakordsel ajal. Aga paljud inimesed unustavad selle ära.

Ning me seame oma ootused aina kõrgemale. Me mõtestame ümber, mida tähendab vaesus. Mõelge - tänapäeva Ameerikas on enamikul allpool vaesusepiiri elavatest inimestest siiski olemas elekter, vesi, tualetid, külmkapid, televiisorid, mobiiltelefonid, õhukonditsioneerid ja autod. Rikkaimad ärihaid 19. sajandil, selle planeedi valitsejad, poleks osanud sellisest luksusest unistadagi.

Suures osas toetab seda tehnoloogia ja viimasel ajal astmeliselt kasvavad tehnoloogiad. Mu hea sõber Ray Kurzweil näitas, et iga töövahend, millest saab informatsioonitehnoloogia, teeb hüppe sellel kõveral, Moore'i seaduse järgi, ning selle hinna-kvaliteedi suhe kahekordistub iga 12 kuni 24 kuu jooksul. Sellepärast on mobiiltelefon teie taskus miljon korda odavam ja tuhat korda kiirem kui üks 70ndate superarvuti. Vaadake seda kõverat. See on Moore'i seadus viimase saja aasta jooksul. Ma tahaksin tähelepanu osutada kahele asjale. Esiteks, kui sujuv on see kõver - läbi heade ja halbade aegade, sõja- ja rahuaja, majandussurutise, languse ja õitsengu. See on tagajärg sellest, kui kiiremaid arvuteid kasutatakse selleks, et ehitada kiiremaid arvuteid. Seda ei aeglusta ükski meie suurtest probleemidest. Ja ühtlasi, kuigi see on joonestatud vasakul pool logaritmgraafikusse, kaardub see ülespoole. Tehnoloogia pidev kiirenemine on iseeneses kiirenev protsess.

Sellele Moore'i seadusest lähtuvale kõverale on märgitud mitmed haruldaselt võimsad tehnoloogiad, mis on meile kõigile kättesaadavad. Pilvandmetöötlus, mida mu sõbrad Autodeskis nimetavad lõpmatuks andmetöötluseks; sensorid ja võrgustikud; robootika; 3D-printimine, mis tähendab võimet demokratiseerida ja levitada isikupärastatud tootmist üle terve maailma; sünteetiline bioloogia; kütused, vaktsiinid, toiduained; digitaalne meditsiin; nanomaterjalid; tehisintellektid. Kui paljud teist nägid, kuidas IBM-i superarvuti Watson võitis ära "Kuldvillaku"? See oli suurejooneline. Ma lausa tuhlasin läbi kõik ajalehepealkirjad, et leida parim võimalik pealkiri. Mulle meeldis see: "Watson võidab inimoponendid." "Kuldvillak" ei ole lihtne mäng. See põhineb inimkeele nüanssidel. Kujutage ette, kui sellised tehisintellektid oleksid kättesaadavad igale mobiiltelefoniga inimesele.

Neli aastat tagasi siinsamas TEDil panime Ray Kurzweiliga aluse uuele ülikoolile nimega Singulaarsuseülikool. Me õpetame oma tudengitele kõiki neid tehnoloogiaid ja eelkõige seda, kuidas neid kasutada, et lahendada inimkonna suuri probleeme. Igal aastal palume me tudengitel luua firma, toode või teenus, mis osutaks positiivset mõju miljardile inimesele kümne aasta jooksul. Mõlege selle üle - grupp tudengeid suudab tänapäeval sõna tõsises mõttes mõjutada miljardi inimese elu. 30 aastat tagasi oleks see kõlanud naeruväärselt. Täna võime osutada tosinatele firmadele, mis on selle saavutanud.

Kui ma mõtlen külluse loomisele, siis ei tähenda see luksusliku elu loomist kõigile siin planeedil; see tähendab võimalusterohke elu loomist. See tähendab võtta see, mida on napilt, ja luua sellest küllus. Nappus on kontekstuaalne ja tehnoloogia on ressursse vabastav jõud. Toon näite.

See on lugu Napoleon III-st 19. sajandi keskel. Napoleon III on vasakul. Ta kutsus õhtusöögile Siiami kuninga. Kõik Napoleoni sõjamehed kasutasid hõbedast söögiriistu, Napoleon ise kasutas kullast söögiriistu. Aga Siiami kuningale anti alumiiniumist söögiriistad. Alumiinium nimelt oli maailma kõige väärtuslikum metall, väärtuslikum kui kuld ja plaatina. Sellepärast on Washingtoni monumendi tipp tehtud alumiiniumist. Kuigi alumiinium moodustab 8,3 protsenti Maa massist, ei esine seda puhta metallina, vaid see on seotud hapniku ja silikaatidega. Aga siis tuli elektrolüüsitehnoloogia, mis tegi alumiiniumi nii odavaks, et me saame seda raisata.

Peegeldame selle analoogia tulevikku. Me räägime energianappusest. Daamid ja härrad, me elame planeedil, kus on 5000 korda rohkem energiat kui me aasta jooksul kasutame. 16 teravatti energiat jõuab Maa pinnale iga 88 minuti jooksul. Asi pole nappuses, vaid kättesaadavuses. Ja selles osas on häid uudiseid. Esimest korda sel aastal moodustab päikeseenergia hind 50% diiselelektri hinnast Indias - 8,8 ruupiat 17 ruupia vastu. Päikeseenergia hind langes eelmisel aastal 50%. Eelmisel kuul esitas MIT uurimuse, mille järgi selle aastakümne lõpuks maksab USA päikselistes piirkondades päikeseenergia 6 senti kilovatt-tunnis, võrrelduna 15 sendiga, mis on riiklik keskmine.

Ja kui meil on külluses energiat, on meil ka külluses vett. Me räägime veesõdadest. Kas te mäletate, kui Carl Sagan pööras Voyageri kosmoselaeva 1990. aastal tagasi Maa poole, pärast seda, kui see möödus Saturnist? Ta tegi kuulsa foto, mille nimi oli "Kahvatu sinine täpp". Seda sellepärast, et me elame veeplaneedil. Planeedil, mis on 70% ulatuses kaetud veega. Jah, 97,5% sellest on soolane vesi, 2% on jää ja me peame omavahel võitlust poole protsendi magevee pärast, aga isegi siin on lootust. Appi tuleb tehnoloogia - mitte 10 või 20 aasta pärast, vaid praegu. Areneb nanotehnoloogia, nanomaterjalid.

Täna hommikul vestlesin Dean Kameniga, suure isetegemise-innovaatoriga, ja ma tahaksin jagada teiega tema loal tehnoloogiat nimega "Slingshot", millest paljud teist ehk kuulnud on. See on väikese külmiku suurune seade, mis on suuteline tootma tuhat liitrit puhast joogivett päevas ükskõik, millisest allikast - mereveest, saasteveest, roiskveest - vähema eest kui kaks senti liiter. Coca-Cola esimees on just nõustunud tegema mastaapse katse sadade selliste seadetega arengumaades. Ja kui see annab tulemusi, ning ma olen veendunud, et annab, hakkab Coca-Cola kasutama seda 206 riigis üle maailma. Tänu tehnoloogiale on meil sellised uuendused juba täna olemas.

Me oleme seda näinud mobiiltelefonide puhul. 2013. aasta lõpuks küünib mobiiltelefonide kasutamine arenguriikides 70 protsendini. Kujutage ette, et ühel masai sõdalasel keset Keeniat on parem mobiiliühendus kui president Reaganil 25 aastat tagasi. Ja kui ta kasutab nutitelefoni ja Google'it, pääseb ta ligi rohkematele teadmistele ja infole kui president Clinton 15 aastat tagasi. Nad elavad sellises informatsiooni ja kommunikatsiooni külluses, mida mitte keegi poleks osanud ennustada. Veelgi parem on see, et need asjad, millele teie ja mina kulutasime kümneid ja sadu tuhandeid dollareid - GPS, HD video ja fotod, raamatu- ja muusikakogud, meditsiinilise diagnostika seadmed - on nüüd käibelt kadumas ja rakendust leidmas teie mobiiltelefonides.

Parim osa sellest on tõenäoliselt see, mis toimub tervishoiu valdkonnas. Kuu aega tagasi kuulutasime koos fondiga Qualcomm välja 10 miljoni dollari suuruse Qualcomm Trikorder X preemia. Me innustame meeskondi üle maailma kombineerima neid tehnoloogiaid mobiilsetesse seadmetesse, millega saab rääkida, sest neil on tehisintellekt, mille peale saab köhida või sõrmest verd anda. Et preemia võita, peaks see olema suuteline diagnoosima haigusi paremini kui meeskond kvalifitseeritud arste. Kujutlege sellist seadeldist kusagil arengumaades, kus pole arste, kus on 25% tervisehädasid ja 1,3% tervishoiutöötajaid. Kui see seadeldis tuvastab RNA või DNA viiruse, mida ta ära ei tunne, siis teavitab ta tervishoiukeskust ja takistab pandeemial üleüldse tekkimast.

Aga nüüd kõige suuremast jõust, mis võimaldab küllusemaailma. Ma nimetan seda tõusvaks miljardiks. Valged sambad tähistavad populatsiooni. Maa elanikkond möödus just seitsme miljardi verstapostist. Muuseas, parim kaitse rahvastiku plahvatusliku kasvu vastu on pakkuda maailmale haridust ja tervishoidu. Aastal 2010 oli veidi vähem kui kaks miljardit inimest internetis, omavahel ühenduses. Aastaks 2020 kasvab see arv kahelt miljardilt viiele miljardile internetikasutajale. Kolm miljardit uut teadvust, kellest pole varem midagi kuuldud, ühinevad ülemaailmse vestlusega. Mida need inimesed tahavad? Mida nad tarbivad? Mida ihaldavad? Ja majanduse kokkukukkumise asemel ootab meid ees seni kõige suurem majanduslik süst. Need inimesed esindavad kümneid biljoneid dollareid, mis süstitakse maailma majandusse. Nad on tervemad, kuna nad kasutavad trikorderit, ja parema haridusega, kuna kasutavad Khan Academyt ning kuna neil on võimalus kasutada 3D printimist ja lõpmatut andmetöötlust, on nad loovamad kui kunagi varem.

Mida võivad kolm miljardit tervet, haritud, loovat inimkonnaliiget meile tuua? Näiteks uued hääled, mida ei ole varem kuuldud. Võimaluse anda rõhututele, kus nad ka poleks, hääle, mida kuuldakse ja mille peale reageeritakse esimest korda üldse. Mida need kolm miljardit inimest kaasa toovad? Võib-olla panuseid, mida me ei oska ennustadagi? Üks asi, mida ma X preemia puhul õppisin, on see, et väikesed meeskonnad, keda innustab kirg ja selge fookus, võivad korda saata ebatavalisi asju, mida suured korporatsioonid ja valitsused suutsid vaid minevikus.

Jagan teiega üht lugu, mis minus suurt elevust tekitas. On üks programm, millest te võib-olla olete kuulnud. See on mäng nimega Foldit. See tuli välja Washingtoni Ülikoolis Seattle'is. See on mäng, kus inimesed saavad paigutada aminohapped jadasse ja mõelda välja, kuidas valgu koostis kujuneb. See jada omakorda dikteerib valgu struktuuri ja kasutuse. See on väga oluline uurimustöödeks meditsiinis. Viimase ajani on see olnud superarvutite teema.

Seda mängu on mänginud ülikooliprofessorid ja nii edasi. Aga nüüd tulid sajad tuhanded inimesed internetti ja hakkasid seda mängu mängima ning see näitas, et tegelikult saab täna inimese mustrite tuvastamise mehhanism valkude moodustamisega paremini hakkama kui parimad arvutid. Ja kui vaadati, et kes on kõige parem valkude moodustaja maailmas, siis polnud see MIT professor ega CalTechi tudeng, see oli üks inimene Inglismaalt, Manchesterist, üks naine, kes päeval töötas juhataja assistendina võõrutuskliinikus ning öösiti oli maailma parim valgumoodustaja.

Daamid ja härrad, minus tekitab tohutut usku tulevikku fakt, et meil on praegu üksikisikutena palju rohkem võimekust, et seista silmitsi maailma suurte probleemidega. Astmeliselt kasvav tehnoloogia annab meile tööriistad. Meil on isetegemise-innovaatorite kirg. Meil on tehno-filantroobi kapital. Meil on kolm miljardit uut teadvust, kes tulevad meiega koostööd tegema, et lahendada suuri probleeme, ja teha seda, mida me peame tegema. Meid ootavad ees ebatavalised aastakümned.

Tänan teid.

(Aplaus)