Neil Harbisson: Ma kuulan värve

Ma sündisin haruldase nägemishäirega, mida nimetatakse akromatopsiaks - täielik värvipimedus. Niisiis, ma ei ole kunagi näinud värve ja ma ei tea, kuidas värv välja näeb, sest ma elan hallide toonide maailmas. Minu jaoks on taevas alati hall, lilled on alati hallid ja televisioon on endiselt must-valge.

Kuid alates 21. eluaastast - ma mitte ei näe, vaid hoopis kuulen värve. Aastal 2003 alustasin ma projektiga, kus lõi kaasa arvutiteadlasest Adam Montandoni, mille tulemusena, edasises koostöös Sloveenia päritolu Peter Kese ja Barcelonast pärit Matias Lizanaga, sündis see elektrooniline silm. See on värvisensor, mis tuvastab minu ees oleva värvi sageduse -- (kõlab helisignaal) -- ja saadab selle helisignaali kiipi, mis on paigutatud minu pea tagaküljele ja ma kuulen enda ees olevat värvi läbi pealuu, läbi luu võime juhtida vibratsiooni. (Kõlab helisignaal) Näiteks, kui mul on, näiteks -- See on lilla heli. (Kõlab helisignaal) Näiteks see on rohu heli. (Kõlab helisignaal) See on punane nagu TED. (Kõlab helisignaal) See on määrdunud soki heli. (Naer) Mis on nagu kollane, vot see.

Nii et ma olen viimased kaheksa aastat värve kuulnud, aastast 2004, ja nüüdseks tundub mulle täiesti normaalne kogu aeg värve kuulda. Alguses pidin ma jätma meelde kõik need nimed, mis teil värvide jaoks on ja ma pidin meelde jätma ka need helid, kuid aja möödudes muutus kogu see informatsioon tajuks. Ma ei pidanud enam helidele mõtlema. Mõne aja pärast sai sellest tajust tunnetus. Mul tekkisid enda lemmikvärvid ja ma hakkasin nägema värvilisi unenägusid.

Siis kui ma hakkasin värvilisi unenägusid nägema, mõistsin ma, et tarkvara ja mu aju on moodustanud terviku, sest minu unenägudes, oli aju see, mis elektroonilisi helisid tekitas. See ei olnud see tarkvara. Nii et see oli hetk, mil ma hakkasin end tundma küborgina. Ma tundsin, et see küberneetiline seade ei olnud enam tööriist, vaid sellest oli saanud osa minu kehast, käepikendus minu meeltele. Ja mõne aja pärast muutus see lausa minu ametliku imago osaks.

See on minu pass aastast 2004. UK passi piltidel ei ole lubatud olla elektrooniliste seadmetega, aga ma väitsin migratsiooniametis, et see mida nad näevad on uudne osa minu kehast, minu aju käepikendus. Ja lõpuks anti mulle luba koos sellega passipildile jääda.

Elu on ajast, mil värve kuulma hakkasin, tohutult muutunud, sest värvid on peaaegu kõikjal. Kõige suurem muutus on näiteks see, kui lähen kunstigaleriisse, kus ma võin kuulata Picassot. See on just nagu läheksin kontserdimajja, sest ma saan maale kuulata. Ja ostukeskuste - ja mulle tundub see väga šokeeriv, kuid ostukeskuses kõndimine on väga, väga huvitav. See on nagu läheks ööklubisse. See on täis erinevaid meloodiad. (Naer) Jah. Eriti puhastusvahendite sektsioonis. See on lihtsalt vapustav. (Naer)

Mu riietumisstiil on samuti muutunud. Varem riietusin ma nii, et lõpptulemus hea välja näeks. Nüüd riietun ma nii, et see hästi kõlaks. (Naer)

(Applaus)

Niisiis, olen ma täna riietunud C-mažoori, see on üsna õnnelik akord. (Naer) Kuid kui ma peaksin minema matustele, riietuksin B-molli, mis oleks türkiis, lilla ja oranž. (Naer)

Minu suhtumine toitu on samuti muutunud, sest nüüd võin ma toidu taldrikul sättida nii, et süüa oma lemmiklaulu. (Naer) Niisiis, sõltuvalt sellest, kuidas ma selle sätin, on mul toiduga võimalik kuulda ja luua muusikat. Nii et kujutlege restorani, kus saame tellida eelroaks Lady Gaga salati. (Naer) Selle abil õnnestuks teismelised ehk juurvilju sööma panna. Ja siis mõni Rahmaninovi klaverikontsert pearoaks ja pisut Björki või Madonnat magustoiduks. See oleks väga põnev restoran, kus te saate päriselt laule süüa.

Ka mu ilutaju on muutunud, kuna kui ma kedagi vaatan, kuulen ma nende nägu. Nii võib mõni olla väga nägus, kuid kõlada kohutavalt. (Naer) Ja võib juhtuda ka vastupidine. Teistpidi. Nii et ma tõsiselt naudin inimeste heliportreede loomist. Selle asemel, et joonistada kellegi nägu, selle vormi, suunan ma nende peale selle silma ja märgin üles noodid, mida kuulen ning loon seejärel heliportree. Siin on mõned näod.

(Akordid)

Jah, Nicole Kidman kõlab hästi. (Naer)

On inimesi, kes pole üldse sarnased, kuid kõlavad sarnaselt Prints Charlesil on sarnasusi Nicole Kidmaniga. Nende silmad kõlavad sarnaselt.

Niisiis, saad sa seostada inimesi, keda muidu ei seostaks. Ja tegelikult saad sa kontserte luua ka publiku nägusid vaadates. Nii et ma ühendan selle silma ja mängin publiku nägudel. Hea on selle juures see, et kui kontsert on halb, siis see on publiku süü. Mina ei ole süüdi (Naer)

Teine asi, mis juhtub, on see et mul on sellest kõigest ka kõrvalmõju - tavalised helid on hakanud värvideks muutuma. Ma kuulsin telefonihelinat ja see tundus roheline, kuna see kõlas täpselt nagu roheline värv. BBC kõllid kõlavad türkiisselt ja Mozarti kuulamisest sai kollane kogemus.

Ma hakkasin muusikat ja inimeste hääli maalima, sest iga inimese häälel on teatav sagedus, mida ma seostan värvidega.

Siin on veidi värvidesse tõlgitud muusikat. Näiteks Mozarti "Öökuninganna" näeb välja selline. (Muusika) Väga kollane ja väga värviline, sest selles on palju erinevaid sagedusi. (Muusika) Ja see on hoopis erinev laul. (Muusika) See on Justin Bieberi "Baby." (Naer) (Muusika) See on väga roosa ja väga kollane.

Lisaks saan ma ka kõnesid värvideks teisendada. Need on näiteks kaks väga kuulsat kõne. Üks neist on Martin Luther Kingi "Mul on üks unistus" ja teine on Hitler. Ja mulle meeldib neid maale näitusesaalides eksponeerida ilma siltideta. Ja siis ma küsin inimestelt, kumba nad eelistavad. Ja enamik inimesi muudavad enda meelt, kui ma teatan neile, et vasakul on Hitler ja paremal on Martin Luther King.

Nii jõudsin ma hetkeni, mil olin võimeline tajuma 360. värvi, just nagu inimese nägemisvõime. Ma olin võimeline eristama kõiki värvispektri toone. Aga siis mõtlesin ma, et inimese nägemisvõimest mulle ei piisa. Meie ümber on nii palju värve, mida me ei taju, kuid mida elektroonilised silmad suudavad tajuda. Seetõttu otsustasin ma enda värvimeelte laiendamist jätkata ja ma lisasin infrapunase ja ultravioletse värvi-heli skaalale ning nüüd saan ma kuulda värve, mida inimsilm ei suuda tajuda.

Näiteks infrapuna tajumine on hea, kuna sa märkad, kui ruumis on liikumisandurid. Ma kuulen, kui keegi kaugjuhtimispuldi minu peale suunab. Ja hea asi ultraviolettkiirguse tajumise juures on see, et te kuulete, kas päevitamiseks on hea või halb päev, kuna ultraviolett on ohtlik värv, värv, mis võib meid päriselt tappa. Me võiks kõik soovida omada võimet tajuda tajumatut.

Sellepärast asutasin ma kaks aastat tagasi Küberorganismi Sihtasutuse, mis on organisatsioon, kes proovib aidata inimestel küborgiks muutuda, proovib inimesi julgustada oma meeli laiendama läbi tehnoloogia kasutamise oma keha osana.

Peaksime tõdema, et teadmised tulevad meie meeltest, nii et kui me laiendame oma meeli, laiendame me selle tagajärjel ka oma teadmist. Ma arvan, et elu saab olema palju põnevam, kui me lõpetame mobiiltelefonidele rakenduste loomise ja hakkame looma rakendusi enda kehale. Ma arvan, et sellest saab suur, suur muutus, mille tunnistajateks saame olla juba sellel sajandil.

Seetõttu julgustan teid kõiki mõtlema, missuguseid meeli te sooviksite laiendada. Ma julgustaksin teid saama küborgiks. Te ei oleks üksi. Tänan. (Aplaus)

(Aplaus)