Nalini Nadkami räägib metsa lehekatuse hoidmisest

Puud on avastamiseks imeline sfäär, tänu oma imposantsele kõrgusele, keerulisele struktuurile, seal pesitsevale bioloogilisele mitmekesisusele ja oma vaiksele ilule. Lapsena lõbustasin end puude otsa ronimisega ja nüüd, täiskasvanuna, olen valinud oma ametiks mõista puid ja metsi läbi teaduse.

Metsade kõige saladuslikum osa on puulatvade lehekatus. Doktor Terry Erwin nimetas 1983. aastal seda katust "viimseks biootiliseks piirialaks." Tahan kutsuda teid kõiki reisile üles ladvikusse ning jagada teiega seda, mis küsimustega lehekatuse uurijad tegelevad ja kuidas nad suhtlevad inimestega, kes ei ole teadusega seotud.

Alustame oma reisi metsa aluspinnast, ühes neist paigust, mida ma Costa Ricas uurin. Pea kohal rippuvate lehtede ja okste tõttu märkate, et alumine rinne on väga pime, väga vaikne. Ja ma tahaksin viia teid üles lehekatusele, mitte köite ja rihmade abiga, vaid näidates teile väikest videolõiku National Geographici filmist nimega "Ülemise rinde kangelased." See filmiti Monteverdes, Costa Ricas ja minu arvates annab see parima mulje sellest, kuidas on mööda kägipuud üles ronida. (Muusika) (Urin) (Krabin)

Üleval märkate, et seal valitseb tegelikult avamaa atmosfäär ning seal on tohutu hulk taimi ja loomi, mis on kohanenud lehekatusel elama ja liikuma. Harilike liikide puhul, nagu see laiskloom siin, on ladvikuga kohanemine selgelt näha - ta hoiab sellest oma tugevate küünistega kinni. Kuid tahan teile kirjeldada raskemini hoomatavat mitmekesisust ning rääkida teile sipelgatest. Taksonoomid - inimesed, kes liike kirjeldavad ja nimetavad - on andnud nime 10 000 sipelgaliigile. Neist 4000 liiki elavad ainult metsa ladvikurindes.

Üks põhjus, miks ma teile sipelgatest räägin, on see, et minu abikaasa, kes on sipelgataksonoom, andis mulle abielludes lubaduse nimetada üks sipelgaliik minu järgi ja seda ta ka tegi - Procryptocerus nalini, ladvikusipelgas. Meil on kaks last, August Andrew ja Erika ning ta andis nende järgi ka sipelgatele nimed. Me oleme ehk ainus perekond maailmas, kellel on kõigil omanimeline sipelgaliik.

Lisaks Jackile ja meie lastele on minu kireks taimed, niinimetatud epifüüdid, taimed, mis kasvavad puude otsas, neil pole juuri, mis tungiksid tüvesse või maapinda. Selle asemel on nende lehed kohanenud omandama lahustunud toitaineid nendeni jõudvast udust ja vihmast. Neid taimi iseloomustab suur mitmekesisus, kogu maailmas leidub üle 28 000 erineva liigi. Nad kasvavad troopilistes metsades nagu see, kuid ka parasvöötme metsades, mida leidub näiteks Washingtoni osariigis.

Nende epifüütide seas domineerivad samblad. Tahan tähelepanu juhtida, et nende elavate epifüütide all, kui nad surevad ja lagunevad, moodustub sellest puukoorele pinnas, seda nii parasvöötmes kui ka troopikas. Ja need samblad, mis peamiselt laguneva samblakihi peale kasvavad, on nagu teie aias kasvav turbasammal, neil on tohutu võime koguda endasse toitaineid ja vett.

Üks üllatav avastus oli see, et kui me sellise epifüütide vaiba eemale tõmbame, siis on selle all näha ühendused, võrk, mida me kutsume ladvarinde juurteks. Need ei ole epifüütide juured, vaid juured, mis tungivad välja peremeespuude tüvedest ja okstest. Tähendab, need epifüüdid maksavad oma peremehele natuke üüri, tasuks eluaseme eest kõrgel metsa aluspinna kohal.

Mind ja mu ladviku-uurijatest kolleege huvitab metsas elavate ladvikurinde taimede omavaheline dünaamika. Oleme teinud eksperimente, kus eemaldame epifüütide vaiba ja jälginud, kui kiiresti see taastub. Ennustasime, et nad kasvavad väga kiiresti tagasi ja et nad tungivad külgedelt sisse. Kuid avastasime hoopis, et neil kulus selleks äärmiselt pikk aeg, üle 20 aasta, et tagasi kasvada, alustades alt ning kasvades ülespoole. Isegi nüüd, 25 aastat hiljem, ei ole nad veel tippu jõudnud, ei ole täielikult taastunud. Ja ma kasutan seda väikest pilti, et kirjeldada, mis samblaga juhtub. Kui see on läinud, siis on läinud, ja kui sul tõesti veab, siis võib-olla hakkab alt midagi tagasi kasvama.

(Naer)

Taastumine on tõesti väga aeglane. Need ladviku-kogukonnad on õrnad. Kui me vaatame koos üle selle lehekatuse, üle puutumata ürgmetsa, siis näeme hiiglasuurt süsinikuvaipa. Üks ülesanne, mida ladviku-uurijad praegu püüavad lahendada, on mõista, kui palju seal süsinikku sekvesteeritakse. Me teame, et seda on palju, kuid me ei tea veel vastust küsimusele, kui palju ja millise protsessi käigus süsinikku atmosfäärist eraldatakse, biomassis säilitatakse ning kuidas see ökosüsteemis edasi liigub.

Loodetavasti olen suutnud teile näidata, et ladvikurinde elanikud ei ole lihtsalt tähtusetud rohelised plärakad üleval lehestikus, mis Tarzanile ja Jane'ile huvi pakkusid, vaid et nad toetavad bioloogilist mitmekesisust, mängivad oma osa ökosüsteemi toiteahelas ning aitavad planeedi kliimat stabiilsena hoida.

Üleval ladvikus, kui istute minu kõrval ja heidate pilgu neist ürgmetsa ökosüsteemidest kõrvale, siis näete ka selliseid vaatepilte. Pildid metsa hävitamisest, lageraiest ja metsa killustamisest, mis teeb võimatuks katkematu ladvikurinde toimimise sel imelisel viisil, nagu ta seda teeb siis, kui inimesed vahele ei sega.

Olen vaadelnud ka selliseid linnamaastikke ja mõelnud inimeste peale, kelle elul pole puudega mingit sidet. Inimestel, kes on üles kasvanud sellises paigas, pole kunagi olnud võimalust puu otsa ronida ja luua side puudega ja metsaga, nagu minul väikese tüdrukuna oli. See teeb mulle muret.

Praegu, 2009. aastal, kas teate, ei ole lihtne olla metsaökoloog, vaevata end selliste küsimustega ja üritada välja selgitada, kuidas neile vastuseid leida. Eriti siis, kui sa oled väike tõmmu naine väikeses ülikoolis üleval loodeosariikides, eemal sealt, kus leidub raha ja võimu, vahel pean endalt tõesti küsima: "Mida ma selle heaks teha saan? Kuidas saan ma inimesed ja puud taas kokku viia?"

Noh, ma arvan, et suudan midagi teha. Ma tean, et teadlasena on mul informatsiooni ja inimesena saan ma suhelda ükskõik kellega, olgu siis akadeemilises maailmas või mitte. Ja niisiis olengi hakanud seda tegema ning tahaksin siin ja praegu esitleda Rahvusvahelist Ladvikuvõrgustikku. Me vastame meedia küsimustele ladvikute teemal, meil on ladvikuteemaline infokiri, meil on e-kiri LISTSERV, ja seeläbi püüame jagada informatsiooni, kui tähtis ladvikurinne on, kui kaunis see on, kui oluline on puutumata ladvikurinne, inimestele väljaspool akadeemilist maailma. Mõistame ka, et suur osa sellest, mida me valmistame, videod ja nii edasi, need ei jõua kõigi inimesteni, seega arendame projekte, mis jõuavad inimesteni väljaspool akadeemilist maailma ja väljaspoole seda koori, kellele suurem osa ökolooge moraali loeb.

Puuladva Barbie on selle suurepärane näide. Mina ja mu tudengid teeme nii, et ostame Goodwillist ja Value Village'ist Barbie-nukke, paneme talle õmblejate tehtud riided selga ja saadame ta teele koos ladviku-teemalise käsiraamatuga. Ning mul on tunne -

(Aplaus)

Tänan teid.

(Aplaus)

- et me oleme võtnud selle popkultuuri ikooni ja teda veidi ümber teinud, et teha temast saadik, kes viib kohale sõnumi, et olla naisteadlane, kes uurib puulatvu, on tegelikult väga hea asi.

Samuti oleme astunud partnerlusse kunstnikega, inimestega, kes mõistavad ja oskavad väljendada puude ja metsa lehekatuse esteetilist ilu. Ning ma tahaksin teile rääkida ühest meie projektist, mis kannab nime Lehekatuse Kokkupuutepunktid. Nimelt kutsun ma kokku erinevad teadlased ja kunstnikud, me veedame nädala metsas sellistel väikestel platvormidel ja vaatame loodust, vaatame puid, vaatame lehekatust, suhtleme, vahetame mõtteid ja väljendame, mida me koos näeme. Tulemused on olnud fantastilised.

Toon teile mõned näited. See on Bruce Chao fantastiline installatsioon, ta on skulptuuri ja klaasipuhumise õppetooli juht Rhode Islandi osariigi disainiülikoolis. Ta nägi ühel meie kogunemisel Vaikse ookeani ääres looderannikul lehestikus pesi ja lõi selle kauni skulptuuri. Meiega on lehekatusel käinud tantsijad. Jodi Lomask ja tema imetore trupp Capacitor liitusid minuga üleval lehekatusel ühes uurimispaigas Costa Ricas. Nad lõid vahva tantsu nimega "Bioom".

Nad tantsisid metsas ja me otsustasime viia selle tantsu koos minu teaduslike infomaterjalidega, tehes koostööd keskkonnakaitse gruppidega, erinevatesse linnadesse ja anda etendus mis seob teadust, tantsu ja keskkonnateemalist infot, lootuses midagi paremaks muuta. Tõime lehekatusele muusikud, nad tegid muusikat ja see on fantastiline. Meil on olnud suurepäraseid oboe- ja flöödimängijaid, on olnud ooperilauljaid, kitarriste ja ka räppareid. Ma tõin teile kuulamiseks kaasa Duke Brady "Ladvaräpi". See on Duke!

(Aplaus)

Kogemus Duke'iga koos töötamisest andis mulle ajendi luua programm nimega Heliteadus. Ma nägin, milline vägi oli Duke'i laulus linnanoorte jaoks, publik, kelleni minul, keskealisel professoril, pole mingit lootust jõuda, et üritada neid veenda, kui oluline on metsik loodus. Niisiis kutsusin appi räpilaulja nimega Caution, et töötada grupi noortega Tacoma kesklinnast. Me läksime välja metsa, mina valisin oksa, Caution räppis selle peal ja korraga oli see oks väga lahe. Siis tulid õpilased meie helistuudiosse ja tegid enda rütmidele oma räpilood. Lõpuks sai sellest kokku CD-plaat, mille nad viisid koju oma perekonnale ja sõpradele, väljendades seeläbi enda kogemusi loodusega läbi nende enda vahendi.

Viimane projekt, millest ma räägin, on mulle väga südamelähedane ja see puudutab majanduslikku ja sotsiaalset väärtust, mis on seotud epifüütiliste taimedega. Vaikse ookeani looderannikul on terve tööstus, mis tegeleb sambla korjamisega vana kasvuga metsadest. Need samblad võetakse metsast ja neid kasutab lilletööstus, floristid teevad neist ikebaanasid ja rippuvaid lillekorve. Selle tööstuse käive on 265 miljonit dollarit ja see kasvab väga kiiresti. Kui te mäletate seda kiilakat meest, siis mõistate, et see, mis nendelt puutüvedelt looderanniku vana kasvuga metsadest maha on kistud, võtab pikki aastakümneid, et tagasi kasvada. Tähendab, see tööstus ei ole jätkusuutlik. Mida mina kui ökoloog saan selle suhtes ära teha?

Minu mõte oli, et võiksin õppida kasvatama samblaid ja siis me ei peaks neid metsast korjama. Ma mõtlesin, et kui mul oleks selle juures mõni partner abiks, siis see oleks tore. Ja nii ma mõtlesin, et kinnipeetavad mehed ja naised, kes ei pääse loodusele ligi ja kellel on tihti palju aega, neil on ruumi ja samblaga töötamiseks pole terariistu vaja, et nemad oleksid head partnerid. Ja neist on saanud suurepärased partnerid. Parimad, keda oskan ette kujutada. Nad olid väga entusiastlikud.

(Aplaus)

See töö tekitas neist uskumatut entusiasmi, nad õppisid tegema vahet erinevate samblaliikide vahel, mis, kui aus olla, on rohkem kui minu bakalaureusetudengid Evergreeni ülikoolis. Nad võtsid innuga omaks mõtte, et saavad aidata kaasa teadusliku disaini arendamisel nende samblate kasvatamiseks. Oleme partneritena olnud edukad, selgitamaks välja, millised liigid kõige kiiremini kasvavad ja mind hämmastab jätkuvalt see, kui edukalt see kõik läheb. Sest vanglaülemad on sellesse samuti väga entusiastlikult suhtunud. Alustasin vanglates teaduse ja jätkusuutlikkuse seminari. Võtsin teadlastest kolleegid ja jätkusuutlikkuse vallas töötavad inimesed vanglasse kaasa, me pidasime kord kuus kõnesid ja selle tulemusena sai vanglates käima pandud mõned päris hämmastavad jätkusuutlikkuse projektid - maheaiandus, usside kultiveerimine, jäätmete taastöötlus, vee kogumine ja mesilaste pidamine.

Meie viimane ettevõtmine, mis sai toetust

(Aplaus)

mis sai toetust Washingtoni osariigi vanglateametilt - nad on palunud meil seda veel kolme vanglasse laiendada. Meie uus projekt on õppida koos kinnipeetavatega selgeks, kuidas kasvatada Oregoni täpilist konna, mis on kriitiliselt ohustatud kahepaikne Washingtoni ja Oregoni osariikides. Nad hakkavad neid kasvatama, mõistagi suletud keskkonnas, munadest kullesteks ja edasi konnadeks. Ja paljudele neile saab osaks rõõm näha neid konni, keda nad on munast saadik aidanud kasvatada, aidanud toita ja nende eest hoolitsenud, kolimas välja looduskaitsealadele, et aidata looduses ohustatud liigi arvukust suurendada.

Seega, minu arvates mitmetel põhjustel - õkoloogilistel, ühiskondlikel, majanduslikel, ehk koguni hingelistel - on see olnud suurepärane projekt ja ma ootan hea meelega mitte ainult seda, et koos oma tudengitega neid ettevõtmisi teha, vaid neid ka reklaamida ja õpetada teisi teadlasi seda tegema. Nagu paljud teist teavad, on akadeemiline maailm üsna sissepoole pööratud. Ma püüan aidata teadlastel liikuda rohkem väljapoole, luua omad partnerlussidemed inimestega väljaspool akadeemilist kogukonda ja nii ma loodan, et mu mees Jack, sipelgataksonoom, võiks näiteks koos Matteliga teha Taksonoom-Keni nuku. Võib-olla Ben Zander ja Bill Gates võiksid koos teha näiteks ooperi AIDSi teemal. Või hoopis Al Gore ja Naturally 7 võiksid kirjutada laulu kliimamuutusest, mis paneks meid tõesti käsi plaksutama.

Nii et kuigi see kõik on väike fantaasia, usun ma, et see on ka reaalsus. Võttes arvesse hirmu, mida me keskkonnaga seoses tunneme, on aeg, et teadlased ulataksid käe väljapoole ja need, kes teadusega ei tegele, ulataksid käe akadeemilisele maailmale. Alustasin oma karjääri, püüdes mõista metsade saladusi läbi teaduse vahendite. Need koostöösidemed, millest teile rääkisin, on tõepoolest avanud mu mõistuse ja pean ütlema, ka südame, et mõista paremini, et teha teiselaadseid avastusi looduse ja enese kohta.

Kui ma vaatan oma südamesse, näen seal puid - see on tegelikult pilt päris südamest - meie südames on puud, teie südames on puud. Kui me mõistame loodust, siis puudutame kõige sügavamat, kõige olulisemat osa endast. Nende partnerluste kaudu olen ka õppinud, et inimestel on kombeks ennast lahterdada, kas IT-inimesteks või filmistaarideks või teadlasteks, aga kui me jagame loodust, kui ma jagame oma vaatenurki loodusele, siis leiame ühise nimetaja.

Viimaks, teadlase ja inimesena, ja nüüd ka TEDi kogukonna liikmena, tunnen, et mul on paremad vahendid, et minna välja puude juurde, metsa, loodusesse, teha looduse kohta uusi avastusi ja avastusi inimeste koha kohta looduses, kus iganes me oleme ja kes iganes sa oled.

Tänan teid väga.

(Aplaus)