Martin Jacques: kuidas mõista Hiina tõusu

Maailm muutub märkimisväärse kiirusega. Kui te vaatate ülemist graafikut, näete, et 2025. aastaks ennustab Goldman Sachsi prognoos, et Hiina majandus on peaaegu võrdne Ameerika majandusega. Kui te vaatate graafikut aastaks 2050, siis vastavalt prognoosile on Hiina majandus kaks korda nii suur kui Ameerika majandus ning India majandus on peaaegu sama suur kui Ameerika majandus. Meil tuleks meeles pidada, et need prognoosid tehti enne Lääne finantskriisi.

Paar nädalat tagasi vaatasin viimast prognoosi, mille tegi BNP Paribas, ja selle järgi kasvab Hiina majandus suuremaks kui USA oma. Goldman Sachs prognoosis seda aastaks 2027. Kriisijärgne prognoos ütleb 2020. See on juba kümne aasta pärast. Hiina muudab maailma kahes põhimõttelises aspektis. Esiteks on see hiigelsuur arenguriik rahvastikuga 1,3 miljardit inimest, mis on kasvanud rohkem kui 30 aasta jooksul 10% võrra aastas.

Kümne aasta pärast on neil maailma suurim majandus. Alates uusaja algusest ei ole maailma suurim majandus mitte kunagi olnud arenguriigi oma, vaid alati arenenud riigi oma. Teiseks, esimest korda alates uusaja algusest ei ole maailmas domineerivaks riigiks - mis on see, milleks Hiina minu arvates saab - mitte ükski lääneriikidest, vaid see pärineb väga erinevast kultuuritaustast.

Ma tean, et Läänes on laialt levinud arvamus, et kui riigid moderniseeruvad, siis nad võtavad omaks lääne elulaadi. See on illusioon. See põhineb eeldusel, et modernsus on üksnes konkurentsi, turumajanduse ja tehnoloogia tulem. See ei ole seda; samavõrra kujundavad seda ajalugu ja kultuur. Hiina ei ole Lääne moodi, ega ole Lääne moodi ka tulevikus. See jääb teatud fundamentaalsetes aspektides suuresti erinevaks. Oluliseks küsimuseks on mõistagi see, et kuidas võiksime meie Hiinat mõista? Kuidas meil õnnestuks mõista, mis on Hiina olemus? Laias laastus on meil hetkel Läänes selline probleem, et harjumuspärane lähenemine on see, et me mõistame seda Lääne seisukohast, Lääne mõtteviisist lähtuvalt. Sellel pole mõtet. Tahaksin teile pakkuda kolme alustala, mille abil mõista, milline on Hiina - lihtsalt alustuseks.

Esimene on see, et Hiina ei ole tegelikult rahvusriik. Jah, nad on kutsunud end rahvusriigiks viimased sada aastat. Aga igaüks, kes teab midagi Hiinast, teab, et see on palju vanem. Selline nägi Hiina välja pärast Quini dünastia võitu 221. aastal eKr, pärast sõdivate riikide ajastu lõppu - see oli kaasaegse Hiina sünd. Te näete seda võrdluses tänapäeva Hiina piiridega. Või kohe pärast seda, Hani dünastia, ikka 2000 aastat tagasi. Te võite näha, et see hõlmab juba suuremat osa sellest, mida me tunneme täna Ida-Hiinana, mis on piirkond, kus enamik hiinlastest elasid siis ja elavad ka praegu.

Selle juures on märkimisväärne, et see, mis paneb Hiina mõtestama end Hiinana, mis annab hiinlastele aluse mõtestada end hiinlastena, ei pärine viimasest sajast aastast, mitte rahvusriigi perioodist, mis on see, mis juhtus Läänes, vaid perioodist, mida võiks nimetada tsivilisatsioon-riigiks. Ma pean silmas näiteks tavasid, nagu esivanemate kummardamine, väga omalaadset arusaamist riigist, ka väga omalaadset arusaamist perekonnast, sotsiaalseid suhteid nagu guanxi, konfutsiaanlikke väärtusi jne. Kõik need asjad pärinevad tsivilisatsioon-riigi perioodist. Teisisõnu, erinevalt Läänest ja enamikust maailma ülejäänud riikidest kujundab Hiinat see, kuidas ta end tsivilisatsioonina mõtestab, kuidas ta eksisteerib tsivilisatsioon-riigina, mitte rahvusriigina. Siia lisandub veel üks asi: muidugi me teame, et Hiina on suur, hiiglaslik, nii demograafiliselt kui ka geograafiliselt, selle rahvastik on 1,3 miljardit inimest. Aga sageli ei teadvusta me tegelikult seda fakti, et Hiina on väga mitmekesine ja väga pluralistlik ja mitmes mõttes väga detsentraliseeritud. Nii hiiglaslikku ala ei saa juhtida üksnes Pekingist, kuigi me arvame, et nii on. See ei ole mitte kunagi nii olnud.

Nii et selline on Hiina, tsivilisatsioon-riik, mitte rahvusriik. Aga mida see tähendab? Minu arvates on sellel mitmeid sügavaid tähendusi. Ma esitlen teile lühidalt kahte. Esiteks, hiinlaste jaoks on kõige olulisemaks poliitiliseks väärtuseks ühtsus, hiina tsivilisatsiooni säilitamine. Teate küll, mis juhtus 2000 aastat tagasi Euroopas: Püha Rooma keisririigi kokkuvarisemine ja killustumine. See jagunes tükkideks ja on jagunenud tänaseni. Sama perioodi jooksul liikus Hiina täpselt vastupidises suunas, hoides suure vaevaga koos seda hiiglaslikku tsivilisatsiooni, seda tsivilisatsioon-riiki.

Teiseks ja võib-olla proosalisemaks näiteks on Hong Kong. Kas mäletate, kui Hong Kong anti 1997. aastal Suurbritannia poolt Hiinale üle? Võib-olla on teil meeles, milline oli Hiina põhiseaduslik ettepanek. Üks riik, kaks süsteemi. Vean kihla, et Läänes ei uskunud neid peaaegu mitte keegi. "Puhas dekoratsioon. Kui Hiina saab Hong Kongile küüned taha, siis nii küll ei lähe." 13 aastat hiljem on Hong Kongi poliitiline ja juriidiline süsteem jätkuvalt sama erinev kui aastal 1997. Me eksisime. Miks me eksisime? Me eksisime, sest me mõtlesime loomulikult vastavalt rahvusriigi arusaamadele. Mõelge Saksamaa ühendamisele aastal 1990. Mis juhtus? Põhimõtteliselt neelas Lääs Ida alla. Üks rahvus, üks süsteem. See on rahvusriigi mõtteviis. Aga sellist riiki nagu Hiina, tsivilisatsioon-riiki, ei ole võimalik juhtida põhimõttel "üks tsivilisatsioon, üks süsteem". See ei toimi. Nii et Hiina reaktsioon Hong Kongi küsimusele - nagu tulevikus ka Taiwani küsimusele - oli loomulik: üks tsivilisatsioon, mitu süsteemi.

Lubage, et annan teile veel ühe tugisamba, et püüda Hiinat mõista - see pole võib-olla kuigi meeldiv. Hiinlastel on väga-väga erinev arusaamine rassist, võrreldes enamikuga teistest riikidest. Kas te teate, et 1,3 miljardist hiinlasest rohkem kui 90% usuvad, et nad kuuluvad sama rassi, hanide hulka. See on täiesti erinev teistest maailma kõige rahvarohkematest riikidest. India, USA, Indoneesia, Brasiilia - nende kõigi rahvastik koosneb eri rassidest. Hiinlased nii ei tunne. Hiinas leidub teisi rasse üksnes piirialadel. Küsimus on - miks? Ma arvan, et põhjus peitub taas tsivilisatsioon-riigis. Viimase 2000 aasta ajalugu on vallutuste, okupatsioonide, allaneelamiste, assimileerimise jne ajalugu, mis tõi kaasa protsessi, mille läbi tekkis ajapikku hani mõiste - muidugi soodustas seda kasvav ja väga tugev kultuurilise identiteedi mõiste.

Selle ajaloolise kogemuse suureks eeliseks on, et ilma selleta, ilma hani mõisteta ei oleks Hiina mitte kunagi suutnud koos püsida. Hani-identiteet on olnud tsemendiks, mis on seda riiki koos hoidnud. Selle suureks puuduseks on, et hanid ei väärtusta üldse kultuurilisi erinevusi. Nad tõesti usuvad enda ülimuslikkusse, ega austa neid, kes nende hulka ei kuulu. Sellest on põhjustatud näiteks nende suhtumine uiguuridesse ja tiibetlastesse.

Lubage, et annan teile oma kolmanda alussamba seoses Hiina riigiga. Hiinas on suhe riigi ja ühiskonna vahel väga erinev sellest, mis on Läänes. Meie, Lääne inimesed, paistame enamuses arvavat - vähemalt tänapäeval - et riigi võim ja seaduslik alus on demokraatia tulemus. Selle väite puhul on probleemiks see, et Hiina riik naudib suuremat seaduslikku jõudu ja suuremat võimu hiinlaste hulgas kui ükski Lääneriik oma kodanike seas. Selle põhjuseks on see... tegelikult on sellel minu meelest kaks põhjust. Ja loomulikult ei ole sellel midagi pistmist demokraatiaga, sest demokraatiat meie mõistes Hiinas ei eksisteeri. Selle põhjuseks on esiteks, et Hiina riigile on antud väga eriline... sellel on väga eriline tähendus kui Hiina tsivilisatsiooni selle tsivilisatsioon-riigi esindajal, kehastajal ja hoidjal. See on Hiina lähim variant teatavale vaimsele rollile.

Teine põhjus on see, et kui Euroopas ja Põhja-Ameerikas ei ole riiklik võim kunagi olnud puutumatu... Näiteks kui Euroopa ajaloos on astutud välja kiriku vastu, teiste aristokraatia esindajate vastu, kaupmeeste vastu jne... siis viimase 1000 aasta jooksul ei ole Hiina riigivõimule mitte keegi vastu astunud. Sellel ei ole olnud tõsiseid rivaale. Nagu näete, on see, kuidas võim on Hiinas üles ehitatud, väga erinev meie kogemusest Lääneriikide ajaloos. Selle tulemusena on hiinlastel väga erinev arusaam riigist. Kui meie käsitleme seda sekkujana, võõrana, või vähemasti organina, mille võimu tuleb piirata, defineerida või kitsendada, siis hiinlased ei käsitle riiki üldse niimoodi. Hiinlaste silmis on riik nende lähikondlane - isegi mitte ainult lähikondlane, vaid perekonnaliige. Ja mitte üksnes perekonnaliige, vaid perekonnapea, sugvõsa patriarh. See on hiinlaste nägemus riigist - väga-väga erinev meie omast. See on istutatud ühiskonda hoopis teistsugusel viisil, kui oleme harjunud Lääneriikides.

Ma väidan, et see, millega meil on tegemist Hiina kontekstis, on uus paradigma, mis erineb kõigest, mille üle me oleme pidanud minevikus mõtlema. Teadke, et Hiina usub turgu ja riiki. Tahan öelda, et Adam Smith kirjutas juba 18. sajandi lõpus: "Hiina turg on suurem, arenenum ja keerukam kui ükski Euroopa oma." Kui Mao periood välja arvata, on see jäänud tänaseni enam-vähem samaks. Kuid see on ühendatud väga tugeva ja kõikejalejõudva riigiga. Hiinas on riigi kohalolek tajutav kõiges. See juhib ettevõtteid, millest mitmed on endiselt riiklikud. Kuid ka erafirmad, ükskõik kui suured, nagu Lenovo, sõltuvad suuresti riiklikust eestkostest. Majanduslikud eesmärgid jne pannakse paika riigi poolt. Ja riigivõim jõuab ka paljudesse teistesse valdkondadesse, nagu me teame - näiteks ühe lapse poliitika.

Lisaks on neil väga iidne riigitraditsioon, väga iidne riigivalitsemise traditsioon. Kui te tahate sellest kujundlikku näidet, siis üks neist on Suur Hiina müür. Aga teiseks näiteks on Suur Kanal, mille rajamist alustati 5. sajandil eKr ja lõpetati viimaks 7. sajandil pKr. See on 1792 kilomeetri pikkune ning ühendab Pekingit Hangzhou ja Šanghaiga. Hiinas on väga pikk uskumatute riiklike infrastruktuuriprojektide teostamise ajalugu, mis minu arvates aitab selgitada seda, mida me täna näeme, nagu näiteks Kolme Kuristiku Tamm ja mitmed muud riikliku kompetentsi näited Hiinas. Need olid kolm alustala, mille abil mõista, kui erinev on Hiinas - tsivilisatsioon-riigis - rassi mõiste ja riigi olemus ning selle suhe ühiskonnaga.

Kuid sellegipoolest jääme me sageli kindlaks arvamusele, et me mõistame Hiinat, lähtudes üksnes Lääne kogemusest, vaadates seda läbi Lääne silmade, kasutades Lääne mõisteid. Kui te tahate teada, miks me mõistame Hiinat pidevalt valesti - miks meie ennustused selle kohta, mis Hiinas juhtuma hakkab, on ekslikud - siis see ongi põhjus. Kahjuks arvan ma, ma pean ütlema, et ma leian, et meie suhtumine Hiinasse on veidi nagu Lääne jõmmi suhtumine. See on veidi ülbe. Ülbus tuleb sellest, et me arvame, et me oleme parimad ja sellepärast on meil kõigele universaalne mõõt. Teiseks on see võhiklik. Me keeldume vaatamast otsa erinevuste teemale. Väga huvitav peatükk leidub ameerika ajaloolase Paul Coheni raamatus. Paul Cohen väidab, et Lääs peab ennast ilmselt kõige kosmopoliitsemaks kõigist kultuuridest. Aga ta ei ole seda. Mitmes mõttes on ta kõige kolkalikum, sest viimase 200 aasta jooksul on Lääs olnud maailmas nii domineeriv, et tal ei ole olnud õieti vaja mõista teisi kultuure, teisi tsivilisatsioone. Sest lõppude lõpuks võiks ta vajadusel ka jõuga oma tahtmise läbi suruda. Samas kui teised kultuurid - tegelikult sisuliselt kogu ülejäänud maailm - mis on olnud Läänega võrreldes nõrgemal positsioonil, on olnud sunnitud Läänt mõistma tänu Lääne mõjule nendes ühiskondades. Seetõttu on nad tulemusena mitmes mõttes kosmopoliitsemad kui Lääs.

Võtkem näiteks Ida-Aasia küsimus. Ida-Aasia: Jaapan, Korea, Hiina jne - seal elab kolmandik maailma rahvastikust ja see on nüüdseks maailma suurim majanduspiirkond. Kinnitan teile, et Ida-Aasia elanikud teavad palju rohkem Lääne kohta, kui Lääs teab Ida-Aasia kohta. Ma kardan, et see tõik puudutab vägagi tänast päeva. Sest mis toimub? Lähme tagasi alguses näidatud graafiku juurde - Goldman Sachsi graafiku juurde. Toimub see, et ajaloolises mõttes väga lühikese ajaga juhivad maailma ja kujundavad maailma mitte vanad arenenud riigid, vaid arenguriigid. Me oleme näinud seda seoses G20-ga, mis võttis väga kiiresti üle G7 positsiooni, või G8 positsiooni. Sellel on kaks tagajärge. Esiteks kaotab Lääs kiiresti oma mõjuvõimu maailmas. Seda illustreeris aasta aega tagasi ilmekalt kliimamuutuste konverents Kopenhaagenis. Euroopa jäi lõpuks läbirääkimiste laua tagant välja. Millal midagi sellist viimati juhtus? Vean kihla, et umbes 200 aastat tagasi. See on see, mis hakkab tulevikus juhtuma.

Teine tähendus on see, et maailm muutub selle tagajärjel paratamatult meie jaoks üha võõramaks, sest seda kujundavad kultuurid, kogemused ja ajalood, millega me ei ole tegelikult tuttavad või millega meil puudub dialoog. Ja ma kardan, et lõpuks - kui võtta Euroopa, Ameerika on veidi teistsugune - aga laias laastus ei ole eurooplastel minu arust aimugi, nad ei ole teadlikud sellest, kuidas maailm muutub. Mul on Hiinas üks inglasest sõber, kes ütles: "See maailmajagu kõnnib unes unustusse." Võib-olla on see tõsi, võib-olla on see liialdus. Aga sellega kaasneb veel teine probleem - see, et Euroopa kaotab üha enam kontakti ülejäänud maailmaga - ja see tähendab, et ta kaotab ka tulevikunägemuse. Kunagi valitses Euroopa tuleviku üle, valitses enesekindlalt. Võtame näiteks 19. sajandi. Aga paraku ei ole see enam tõsi.

Kui te tahate tulevikku tunneteda, seda maitsta, siis võtke Hiina - seal on vana Konfutsius. See on raudteejaam, millist te kunagi varem näinud ei ole. See ei näe isegi raudteejaama moodi välja. See on Kantoni uus raudteejaam kiirrongide jaoks. Hiinal on neid juba suurem võrgustik kui ühelgi teisel maailma riigil ja varsti on see suurem kui kogu ülejäänud maailmas kokku. Või veel üks näide - see on alles idee tasandil, aga see on idee, mida katsetatakse varsti ühes Pekingi eeslinnas. See on megabuss, mille ülemine korrus mahutab umbes 2000 inimest. See sõidab rööbastel mööda äärelinna teed ja autod sõidavad selle all. Selle maksimumkiirus on 160 kilomeetrit tunnis. Asjad arenevad sinnapoole, sest Hiinal on väga spetsiifiline probleem, mis on erinev Euroopast ja erinev USAst. Hiinal on väga arvukas rahvastik ja vähe ruumi. See on lahendus tuleviku Hiina jaoks, kus on palju-palju linnu rohkem kui 20 miljoni elanikuga.

Millega tahaksin lõpetada? Kuidas peaksime suhtuma maailma, mida me näeme väga kiiresti arenemas oma silme all? Arvan, et selle juures on nii häid kui ka halbu asju. Ennekõike tahan ma esitada positiivse terviknägemuse seoses meie maailmaga. 200 aastat on maailma põhimõtteliselt valitsenud väike osa inimkonnast. See väike osa on Euroopa ja Põhja-Ameerika. See, et pildile on jõudnud riigid nagu Hiina ja India - mis hõlmavad kahepeale 38% maailma rahvastikust - samuti teised, nagu Indoneesia, Brasiilia jne, on kõige olulisemaks sündmuseks seoses demokraatia levikuga viimase 200 aasta jooksul. Tsivilisatsioonid ja kultuurid, mida on ignoreeritud, mille häält ei ole kuulda olnud, mida ei ole kuulda võetud, millest midagi ei teatud, saavad endale maailmas teistsuguse esindatuse. Humanistidena peaksime me loomulikult seda muutust tervitama. Ja me peame neid tsivilisatsioone tundma õppima.

Sellel suurel laeval siin seilas Zheng He 15. sajandi alguses oma suurtel rännakutel mööda Lõuna-Hiina ja Ida-Hiina merd ja mööda India ookeani Ida-Aafrikasse. Väikesel laeval, mis selle ees asub, seilas 80 aastat hiljem Christoph Kolumbus üle Atlandi ookeani. (Naer) Või vaadake hoolikalt seda siidimaali, mille autoriks oli ZhuZhou aastal 1368. Minu meelest mängivad nad golfi. Jeesus Kristus, hiinlased leiutasid isegi golfi.

Tere tulemast tulevikku. Tänan teid.

(Aplaus)