Äratame kuldreegli uuesti ellu

Olen aastaid tundnud frustratsiooni, sest religiooniajaloolasena olen saanud teravalt teadlikuks sellest, kui keskne on kaastunne kõikides suuremates usundites. Iga viimane kui üks neist on välja arendanud oma versiooni sellest, mida nimetatakse eetika kuldreegliks. Mõnikord on see sõnastatud positiivsena: "Kohtle alati kõiki niimoodi, nagu sa tahad, et sind koheldaks." Ja samavõrd tähtis on ka negatiivne sõnastus: "Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks." Vaata omaenda südamesse. Avasta see, mis sulle valu teeb ja siis keeldu, ükskõik mis tingimustel, põhjustamast sama valu ükskõik kellele teisele.

Inimesed on rõhutanud kaastunde tähtsust mitte üksnes sellepärast, et see kõlab hästi, vaid sellepärast, et see toimib. Inimesed on avastanud, et kui nad rakendavad kuldreeglit Konfutsiuse sõnade järgi "terve päeva ja iga päev" - tähtis pole mitte teha oma üks heategu päevas ja siis naasta ellu, mis on täis ahnust ja isekust, vaid teha seda kogu päeva ja iga päev - sest siis sa loobud olemast oma maailma keskpunkt, asetad sinna teise inimese ja ületad iseenda piirid ning seeläbi satud selle juurde, mida nimetatakse Jumalaks, nirvaanaks, Ramaks, taoks. Selle juurde, mis jääb väljapoole meie egokeskse eksistentsi teadmisi.

Aga sageli ei oskaks kõrvalt vaadates arvatagi, et see on religioosses elus nii oluline olnud. Sest kui mõni imeline erand välja arvata juhtub sageli nii, et kui usuinimesed kokku tulevad, kui usujuhid kokku tulevad, siis vaieldakse keeruliste doktriinide üle või levitatakse vihkamise sõnumit või sõditakse homoseksuaalsuse või muu sarnase vastu. Inimesed ei taha sageli päriselt kaastundlikud olla. Mõnikord, kui ma kõnelen usklikega, näen inimeste nägudel mässumeelset ilmet, sest sageli tahavad nad hoopis, et neil oleks õigus. Ja see muidugi nurjab kohe ettevõtmise eesmärgi.

Miks ma olin TEDile nii tänulik? Sest nad juhatasid mu väga hellalt mu raamatute ja uurimuste juurest kahekümne esimesse sajandisse, võimaldades mul kõneleda palju laiema publikuga kui ma iial oleksin ette kujutanud. Ma tunnen, et selleks on pakiline vajadus. Kui me ei suuda kuldreeglit rakendada globaalselt, nii et me kohtleksime kõiki rahvaid, kus iganes ja kes iganes nad ka oleksid, nii, nagu nad oleksid sama tähtsad kui me ise, siis ma kahtlen, kas me suudame säilitada elujõulist maailma, mida järgmisele põlvkonnale pärandada.

Meie aja ülesanne, üks suurtest ülesannetest meie ajal, on ehitada ülemaailmne ühiskond, milles inimesed saaksid koos rahus elada. Religioonid, mis peaksid sellesse panustama, hoopis põhjustavad mitmeid probleeme. Kuldreeglisse usuvad muidugi ka teised peale usklike. See on kogu moraalsuse allikas. See sisemine empaatiaväljendus, osata kujutleda iseend teise inimese asemel.

Nii et minu arvates on meil võimalus valida. Kas jätkata oma usundi dogmaatiliste ja sallimatute aspektide esiletoomist ja rõhutamist, või minna tagasi rabide juurde, Rabi Hilleli, Jeesuse vanema kaasaegse juurde, kes, kui üks pagan palus tal kogu juudi õpetuse kokku võtta ühel jalal seistes, ütles: "Seda, mis on sulle vihkamisväärne, ära tee oma naabrile. See ongi Toora, kõik ülejäänu on kommentaar."

Rabide ja varajaste kirikuisade juurde, kes ütlesid, et iga pühakirja tõlgendus, mis õhutab vihkamist ja põlgust, on omavoliline ja kehtetu. Me peame selle vaimsuse taaselustama. Ja see ei juhtu niisama lihtsalt, et meid tabab armastusepuhang. Me peame panema selle juhtuma, ja me suudame seda, kasutades tänapäevaseid kommunikatsioonivahendeid, mida TED on välja pakkunud. Juba praegu on mulle tohutult palju julgust andnud kõigi meie partnerite vastukaja.

Singapuris on rühm inimesi, kes plaanivad kasutada meie hartat leevendamaks lõhesid, mis viimasel ajal on singapuri ühiskonnas esile kerkinud, ja mõned parlamendiliikmed tahavad rakendada seda poliitilisel tasandil. Malaisias tuleb kunstinäitus, millesse juhtivad kunstnikud kaasavad inimesi, eriti noori, ning näitavad neile, et kaastunne on ühtlasi igasuguse kunsti alus. Moslemi kogukonnad üle kogu Euroopa korraldavad üritusi ja arutelusid, et arutleda kaastunde olulisuse üle islamis ning kõikides usundites.

Aga asi ei saa sellega lõppeda. See ei saa lõppeda algatusega. Usundiõpetus on omadega rappa läinud, sest see keskendub üksnes keeruliste doktriinide uskumisele. Usundiõpetus peab alati viima tegudeni. Kavatsen selle nimel töötada kuni oma surmapäevani ja tahan jätkata meie partneritega kaht asja - harida inimesi ning ergutada neid kaastundlikult mõtlema. Harida sellepärast, et me oleme kaastunde nii unarusse jätnud. Inimesed arvavad sageli, et see tähendab üksnes kellegi haletsemist. Kaastunnet pole võimalik mõista, kui te sellele ainult mõtlete. Seda tuleb ka ellu rakendada.

Ma tahan kaasata ka meediat, sest meedia on ülioluline et tühistada mitmeid stereotüüpseid vaateid, mis meil teistest inimestest on ja mis meid üksteisest eraldavad. See käib ka õpetajate kohta. Ma tahan, et noored tajuksid dünaamilisust ja väljakutset, mida pakub kaastundlik elu, ja ühtlasi, et see nõuab teravat intelligentsi, mitte üksnes lääget sentimentaalsust.

Tahaksin õhutada teadlasi uurima kaastunde teemat nende endi ja teiste rahvaste pärimuses. Ja võib-olla kõige enam tahaksin ma julgustada tundlikkust kaastundetu kõne suhtes, nii et kuna inimestel on see harta, ükskõik millesse nad siis usuvad või mitte, tunneksid nad endas jõudu vaidlustada kaastundetut kõnet, põlglikke märkusi oma usujuhtidelt, poliitilistelt juhtidelt, mis tahes ala lipukandjatelt. Sest me saame maailma muuta, me oleme selleks võimelised.

Ma poleks kunagi panna hartat internetti üles. Olin kinni vanas maailmas kus terve hulk spetse istus koos ühes toas ja produtseeris üha uusi müstilisi avaldusi. TED näitas mulle täiesti uut viisi, kuidas mõelda ja ideid jagada. See ongi TEDi puhul nii imeline. Siinsamas ruumis, kõik need kogemused - kui me need liidaksime, siis saaksime maailma muuta. Muidugi tunduvad need probleemid mõnikord ületamatud,

aga ma tahaksin lõpetuseks tsiteerida üht briti autorit, Oxfordi autorit, keda ma kuigi tihti ei tsiteeri. See on C.S. Lewis. Miski, mis ta kirjutas, on jäänud mulle meelde sellest ajast, kui ma seda koolitüdrukuna lugesin. See on tema raamatust "Neli armastust". Ta tegi selget vahet erootilisel armastusel, kus kaks inimest võlutuna üksteise silmadesse upuvad, ning sõprusel, kus kaks inimest seisavad kõrvuti, õlg õla kõrval, pilk ühisel eesmärgil.

Me ei pea üksteisesse armuma, aga me võime saada sõpradeks. Ja ma olen veendunud - tundsin seda väga tugevalt meie väikestel aruteludel Vevey's, et kui väga erinevate tõekspidamistega inimesed tulevad kokku ja töötavad kõrvuti ühise eesmärgi nimel, muutuvad erinevused ebaoluliseks. Me õpime sõbralikult suhtuma, õpime koos elama ning üksteist tundma. Aitäh. (Aplaus)