Jim Fallon: Pilguheit tapja meeltesse

Olen neuroteadlane, California Ülikooli professor. ja viimased 35 aastat olen uurinud käitumist toetudes kõigele alates geenidest, neurotransmitteritest, dopamiinist ja sellistest asjadest kuni vooluringi analüüsini välja. See on siis see, millega tavaliselt tegelen. Kuid mingil põhjusel sattusin ma hiljuti tegelema millegi muuga ja seda seetõttu, et üks kolleeg palus mul analüüsida hulka ajusid: psühhopaatidest tapjate omasid.

Ja selline oleks siis minu tüüpiline kõne. Ja küsimus on: "Kuidas sinust kujuneb psühhopaadist tapja?" Psühhopaadist mõrtsuka all mõtlen ma seda tüüpi inimesi. Ja mõned minu uuritud ajudest kuuluvad inimestele, kellest te kuulnud olete. Kui ma saan need ajud, siis ma ei tea, mida ma otsin. Need olid pimekatsed. Nad andsid mulle ka normaalsete inimeste ajusid ja puha.

Niisiis ma olen uurinud umbes 70-t sellist. Ja välja tuli hulk infokilde. Seega me vaatleme selliseid asju teoreetiliselt võttes aluseks geneetika ja ajukahjustuse ja interaktsiooni keskkonnaga ning arusaamad kuidas selline masinavärk töötab. Seega meid huvitas, kus otsitav täpselt ajus asub ja milline aju osa on kõige olulisem. Niisiis me oleme seda asja uurinud. Geenide interaktsioon, mida kutsutakse epigeneetilisteks efektideks, ajukahjustus ja keskkond ja kuidas need omavahel seotud on. Ja kuidas sinust tekib psühhopaat ja tapja, sõltub sellest, millal täpselt kahjustus aset leiab. See on tõesti väga täpselt ajastatud asi. Tekivad erisugused psühhopaadid.

Sellega me jätkame. Ja see siin, lihtsalt, et tekiks muster. Seaduspärasus seisneb selles, et kõigil neil inimestel, keda olen vaadelnud, kes olid tapjad, olid sarimõrvarid, on ajukoor kahjustunud silmade kohalt, silmakoobastes, ja samuti oimusagara sisemises osas. Selline on siis muster, mis oli neil kõigil sarnane kuid samas olid kõik veidi erinevad ka. Neil olid erinevad ajukahjustused. Võtmeks on peamiste vägivallageenide mõju nagu MAO-A geen.

Ja siin on üks vorm sellest geenist, mis esineb normpopulatsioonis. Mõnedel teistki on see olemas. Ja see on sooga seotud. See sisaldub X kromosoomis. Ja seega võid sa selle saada vaid oma emalt. Ja see seletab tõenäoliselt, miks enamasti on just mehed psühhopaatseteks tapjateks, või on väga agressiivsed. Sest tütar saab ühe X oma isalt, ja teise X-i oma emalt, seega selle mõju lahjeneb. Aga poeg, saab X kromosoomi vaid oma emalt.

Nii siis antakse see emalt pojale. Ja sellel on seos liigse serotoniini hulgaga ajus arengu kestel. Mis on omamoodi põnev, sest serotoniin peaks su tegema rahulikuks ja lõdvestunuks. Kuid kui sul on see geen, siis emakas olles su aju supleb selles. Niisiis aju muutub serotoniini suhtes tundetuks. Seega hiljem see elus enam ei tööta.

Pidasin Iisraelis ühe kõne alles möödunud aastal ja sel on mõningad tagajärjed. Teoreetiliselt tähendab see, et selleks, et geen avalduks vägivaldsena, peab varases eas, enne puberteedi algust kogema midagi tõeliselt traumeerivat, mitte väikest stressi, laksu saamist või midagi sellist. Vaid tõesti vägivalda nägema, või sellesse lausa kaasatud olema, nagu 3D. Onju? Niimoodi peegelneuronite süsteem töötabki.

Ja seega kui sul on see geen, ja sa näed palju vägivalda mingis kindlas situatsioonis, siis see on katastroofi, täieliku katastroofi retsept. Ja minu meelest võib juhtuda, et nendes maailmapiirkondades, kus on pidev vägivald, kasvab üles terve generatsioon lapsi kes näevad kogu seda vägivalda. Ja kui ma oleksin noor tütarlaps kuskil vägivallapiirkonnas, teate, 14-aastane, ja tahaksin leida kaaslast, otsiksin ma mingi kõva kuti, eks, et see mind kaitseks. Kuid probleem on selles, et sellises olukorras kipuvad need geenid konsentreeruma. Ja nüüd poisid ja tüdrukud saavad need. Seega ma arvan, et peale mitut põlve, idee on selline, et meil on tegemist tõelise aegpommiga.

Selline oli siis see idee. Kuid siis ütles mu ema mulle, "Ma kuulsin, et sa käid ringi ja räägid psühhopaatidest tapjatest. Ja sa räägid nagu sina tuleksid normaalsest perest." Ma vastasin, "Millest sa põrgu päralt räägid?" Ta rääkis mulle siis meie enda sugupuust. Ta süüdistas loomulikult isapoolset suguvõsa. See oli ka selline juhtum, kuna tema taustas vägivald puudus. Kuid mu isa omas oli.

Seega ta ütles," Mul on head ja halvad uudised, Üheks sinu nõbuks on Ezra Cornell, Cornelli ülikooli asutaja, kuid halb uudis on see, et sinu nõbuks on ka Lizzi Borden.

Nüüd ma vastasin;" Okei, ja siis? Meil on Lizzi."

Ta jätkas, " Ei, see läheb hullemaks, loe seda raamatut."

Ja seal see oli, "Kummaliselt mõrvatud," ja see on ajalooline raamat. Ja esimene mõrtsukas, poeg, kes tappis oma ema, oli minu vana-vana-vana-vana-vana-vanaisa. Okei, see oli siis esimene ematapp. Ja see raamat on väga huvitav. Sest see on nõiaprotsessidest, ja sellest, kuidas inimesed tol ajal mõtlesid.

Kuid see ei lõpe sellega. Oli veel seitse meest minu isapoolsest suguvõsast, alates sellest ajast, Cornellid, kes kõik olid mõrtsukad. Noh, see väärib küll pausi. (naer) Sest minu isa, ja mu kolm onu, olid Teises Maailmasõja ajal kõik väeteenistusest keeldujad, süleloomakesed. Kuid aeg-ajalt ikka juhtub, nagu Lizzie Borden, umbes kolm korda sajandis, ja me olemegi kohe sellised. (naer)

Seega loo moraal on: inimesed klaasmajades ei tohiks kive loopida. Kuid tõenäolisem on see: (naer) Me pidime tegutsema. Nüüd said meie lapsed sellest teada. Ja nad kõik tundusid OK. Kuid meie lapselapsi teeb see veidi murelikuks. Seega ma asusin tegema PET skaneeringuid kõigile oma pereliikmetele. (naer) Me asusime tegema PET skaneeringuid, EEG-sid ja geenianalüüse et näha, kus kohast halb uudis tulemas on. Ainsad inimesed, nagu välja tuli üks poeg, üks tütar, õde-venda, ei saanud omavahel läbi. Ja nende mustrid on täpselt ühesugused. Neil on sarnane aju ja sarnane EEG. Aga nüüd on nad nii lähedased kui olla saab. Kuid kuskil saab see halb uudis olema ja me ei tea, kust see äkki välja ilmub. Selline oli siis minu ettekanne. naer.