Jill Bolte Taylori rabav mõistmine tänu insuldile

Sattusin uurima aju juba lapsena, sest mu vennal diagnoositi ajutegevuse häire: skisofreenia. Tema õena ja hiljem teadlasena tahtsin aru saada, miks mina võin võtta oma unistused, ühendada need oma reaalsusega ja viia oma unistused ellu. Miks mu venna aju ja skisofreenia põhjustavad seda, et tema ei suuda ühendada oma unistusi tavapärase, kollektiivse reaalsusega, nii et need muutuvad hoopis pettekujutlusteks?

Pühendusin oma töös raskete vaimuhaiguste uurimisele. Kolisin koduosariigist Indianast Bostonisse, kus töötasin dr. Francine Benesi laboris, Harvardi Psühhiaatriateaduskonnas. Laboris esitasime endale küsimuse: "Millised on bioloogilised erinevused, kui võrrelda sellise inimese aju, kes on diagnoosi järgi normaalne, ja sellise inimese aju, kellel on diagnoositud skisofreenia, skisoafektiivne häire või bipolaarne häire?"

Niisiis püüdsime sisuliselt kaardistada aju mikroskeemi: saada teada, millised rakud suhtlevad millistega, milliste kemikaalide abil, ja seejärel, et millises koguses need kemikaalid on? Minu elul oli mõte, sest päevasel ajal tegelesin sellist tüüpi teadustööga. Aga õhtuti ja nädalavahetuseti sõitsin ringi NAMI, Riikliku Vaimuhaiguste Liidu eestkõnelejana. Aga 10. detsembri hommikul 1996 ärkasin ma üles ja avastasin, et mul on endal ajutegevuse häire. Minu vasakus ajupoolkeras lõhkes veresoon. Ja nelja tunni jooksul jälgisin ma, kuidas mu aju võime infot töödelda käis täielikult alla. Sel hommikul, kui veresoon lõhkes, ei suutnud ma käia, rääkida, lugeda, kirjutada, ega meenutada midagi oma elust. Muutusin justkui imikuks naise kehas.

Kui te olete kunagi inimaju näinud, on selge, et kaks poolkera on teineteisest täiesti lahutatud. Olen teie jaoks tõelise inimaju kaasa võtnud. See on ehtne inimaju.

See on aju eesmine osa, see on aju tagumine osa koos rippuva seljaajuga ja niimoodi asetseks see minu peas. Kui te aju vaatate, on ilmselge, et kaks ajupoolkera on teineteisest täiesti lahutatud. Kui tunnete arvuteid, siis meie parem ajupoolkera toimib nagu rööpprotsessor, samas kui vasak ajupoolkera toimib kui jadaprotsessor. Kaks ajupoolkera suhtlevad omavahel mõhnkeha abil, mis koosneb umbes 300 miljonist närvikiust. Aga kui see välja arvata, on kaks ajupoolkera teineteisest täiesti eraldatud. Kuna nad töötlevad infot erinevalt, mõtleb kumbki meie ajupoolkera erinevatele asjadele, nad hoolivad erinevatest asjadest ja ma julgen öelda, et neil on väga erinev iseloom.

Vabandage. Tänan teid. Oli väga meeldiv.

Meie parem ajupoolkera tegeleb käesoleva hetkega. Teda huvitab see, mis on "siin ja praegu". Parem ajupoolkera mõtleb pildiliselt ja õpib kinesteetiliselt läbi meie keha liikumise. Informatsioon voolab energia kujul sisse üheaegselt läbi kõigi meie meeleelundite ja siis plahvatab üheks suureks kollaažiks sellest, kuidas praegune hetk välja näeb, kuidas praegune hetk lõhnab ja maitseb, kuidas katsudes tundub ja millisena kõlab. Ma olen energeetiline olend, ühenduses kogu ümbritseva energiaga parema ajupoolkera teadvuse kaudu. Me kõik oleme energeetilised olendid, üksteisega ühenduses parema ajupoolkera teadvuse kaudu, nagu üks inimpere. Siin ja praegu oleme sellel planeedil õed ja vennad, et muuta maailma paremaks. Just praegu oleme täiuslikud, terviklikud ja kaunid.

Minu - meie - vasak ajupoolkera on väga erinev paik. Vasak ajupoolkera mõtleb lineaarselt ja metoodiliselt. Meie vasak ajupoolkera tegeleb mineviku ja tulevikuga. Vasak ajupoolkera on kavandatud nii, et ta suudab võtta selle hiiglasliku kollaaži käesolevast hetkest ja hakata eristama sealt detaile ja omakorda nende detailide detaile. Seejärel ta kategoriseerib ja korrastab kogu info, seostab selle kõigega, mida oleme minevikus õppinud ja kaalub kõiki meie tulevikuvõimalusi. Meie vasak ajupoolkera mõtleb keeleliselt. See pidev sisemonoloog ühendab mind ja minu sisemaailma ümbritseva maailmaga. See hääleke ütleb mulle: "Kuule, ära unusta koduteel banaane osta. Mul on neid hommikul vaja."

See kalkuleeriv aru tuletab mulle meelde, millal pean pesu pesema. Aga ehk kõige olulisem on, et see hääleke ütleb mulle: "Ma olen olemas." Ja niipea, kui mu vasak poolkera ütleb: "Ma olen olemas", ma eristun. Muutun konkreetseks üksikisikuks, kes on eraldatud ümbritsevast energiavoost ja kes on eraldatud teist. Ja selle osa oma ajust kaotasin ma sel hommikul, kui sain insuldi.

Insuldi-hommikul ärkasin üles ja tundsin piinavat valu vasaku silma taga. See oli selline valu - salvav valu - mida sa tunned, kui sa hammustad jäätist. See haaras mind - ja siis laskis lahti. Ja haaras mind - ja laskis lahti. Minu jaoks oli väga harjumatu üldse mingit valu tunda, niisiis mõtlesin, et tühja kah, alustan oma hommikuste toimetustega.

Tõusin üles ja hüppasin oma trenažöörile, mis on treeningmasin kogu kehale. Teen hooga trenni ja äkki taipan, et mu käed näevad välja nagu primitiivsed küünised, mis hoiavad käepidemest. Mõtlesin: "Kummaline." Vaatasin alla oma kehale ja mõtlesin: "Ohoo, olen vast veider olend." Tunne oli selline, nagu mu teadvus oleks nihkunud eemale tavapärasest reaalsusest, kus mina olen inimene trenažööril, kes kogeb midagi, ja liikunud mingisse esoteerilisse ruumi, kus ma näen, kuidas ma midagi kogen.

See oli väga kummaline ja peavalu läks üha hullemaks. Tulin trenažöörilt maha ja elutoast läbi minnes taipasin, et mu kehas on kõik aeglustunud. Et iga samm on väga jäik ja väga kaalutletud. Mu astumises pole sujuvust ja mu tajud on kuidagi kitsenenud, nii et ma keskendun vaid oma sisemusele. Seisin vannitoas ja valmistusin duši alla minema, kuuldes samal ajal dialoogi enda sees. Kuulsin vaikset häält, mis ütles: "Nii. Teie, lihased, peate kokku tõmbuma. Teie, lihased, lõdvestuge."

Kaotasin tasakaalu ja vajusin vastu seina. Vaatasin oma kätt ja sain aru, et ma ei suuda enam määratleda oma keha piire. Ma ei suuda määratleda, kus ma algan ja lõpen, sest mu käe aatomid ja molekulid on sulanud ühte seina aatomite ja molekulidega. Ainus, mida suutsin tajuda, oli energia.

Küsisin endalt: "Mis mul viga on? Mis toimub?" Ja samal hetkel mu sisemonoloog - mu vasaku ajupoolkera monoloog - lakkas täielikult. Justkui keegi oleks võtnud kaugjuhtimispuldi ja heli kinni vajutanud. Täielik vaikus. Alguses olin jahmunud, kui avastasin, et mu meeles valitseb vaikus. Aga kohe pärast seda olin võlutud mind ümbritseva energia hunnitusest. Kuna ma ei suutnud enam tuvastada oma keha piire, tundsin end hiigelsuure ja laialivalguvana. Tundsin, et olen üks kogu olemasoleva energiaga ja see oli ilus.

Siis äkki tundsin, kuidas mu vasak ajupoolkera logib uuesti sisse ja ütleb: "Kuule! Meil on probleem! Meil on probleem! Peame abi hankima." Ma mõtlen: "Aa! Mul on probleem. Mul on probleem." Kordan endale: "Olgu-olgu. Mul on probleem."

Aga seejärel triivisin kohe jälle eneseteadvuse juurest minema - paika, mida ma kutsun hellitavalt Ulmademaaks. Aga seal oli ilus. Kujutage ette, mis tunne oleks olla täiesti lahutatud sisemonoloogist, mis ühendab teid välise maailmaga.

Ma viibisin selles paigas ja muu töö - ja kogu tööga seotud stress - oli kadunud. Tundsin end oma kehas nii kergelt. Kujutlege: kõik välismaailma suhted ja kõik nendega seotud stressiallikad olid läinud. Tundsin erakordset rahu. Kujutlege vabanemist 37 aasta jooksul kogunenud emotsionaalsest taagast! Oh! Ma tundsin eufooriat. Eufooriat. See oli imekaunis.

Aga siis logis mu vasak ajupoolkera jälle sisse ja ütles: "Kuule! Ole nüüd tähelepanelik. Me peame abi hankima." Ma mõtlen: "Pean abi hankima. Pean keskenduma." Tulen duši alt ära ja riietun mehaaniliselt, kõnnin korteris ringi ja mõtlen: "Pean tööle minema. Pean tööle minema. Kas ma autot suudan juhtida?"

Sel hetkel muutus mu parem käsi täiesti halvatuks. Siis taipasin: "Issand! Mul on insult! Mul on insult!"

Järgmisena ütles aju mulle: "Ohoo! Äge värk. Äge värk!" Kui paljudel neuroteadlastel on võimalik uurida omaenda aju seestpoolt?" (Naer)

Siis tuli mulle pähe: "Aga mul on väga palju tegemist!" "Mul ei ole insuldi jaoks aega!"

Mõtlen: "Olgu, ma ei saa insulti peatada, niisiis tegelen sellega nädala või paar ja siis pöördun oma igapäevatöö juurde tagasi. Olgu. Ma pean abi kutsuma. Pean tööle helistama." Ma ei suutnud oma töökoha numbrit meenutada, aga mul oli meeles, et mul on visiitkaart koos kontori numbriga. Läksin oma kabinetti, võtan sealt kolmetollise pataka visiitkaarte. Vaatasin ülemist kaarti ja kuigi nägin oma vaimusilmas selgelt, milline mu visiitkaart on, ei suutnud ma eristada, kas see on minu oma, sest nägin ainult piksleid. Sõnade pikslid sulasid ühte tausta pikslite ja tähtede-numbrite pikslitega ja ma ei saanud midagi aru. Ootasin seda, mida ma nimetan selgushetkeks. Sellisel hetkel olin võimeline olema ühenduses tavareaalsusega ja mõistma, et see on vale kaart ... vale kaart ... vale kaart. 45 minuti jooksul suutsin vaadata läbi ühe tolli kogu kaardipatakast. Selle 45 minuti jooksul muutus verevalum mu vasakus ajupoolkeras üha suuremaks. Ma ei saa numbritest aru. Ma ei saa telefonist aru, aga see on mu ainus tegevusplaan. Võtan telefoni ja panen enda ette. Võtan visiitkaardi, panen samuti enda ette ja püüan leida kaardil asuvate kriipselduste järgi samasuguse kujuga kriipseldusi telefonil. Aga vahepeal triivin tagasi Ulmademaale, ega mäleta tagasi tulles, kas ma juba valisin need numbrid või mitte. Pidin kasutama oma halvatud kätt nagu könti, et katta kinni numbid, mida ma olin juba vajutanud, nii et kui ma jõudsin jälle tagasi reaalsusesse, suudaksin ma mõista: "Jah, selle numbri ma juba valisin."

Lõpuks saan numbri valitud ja mul on telefonitoru kõrva ääres ja kolleeg võtab vastu ja ütleb mulle: "Auu auu auu auu." Mõtlen endamisi: "Issand, ta teeb sellist häält, nagu ta oleks kuldne retriiver!"

Ütlen talle - kusjuures mu peas valitseb täielik selgus: "Jill siin! Mul on abi vaja!" Aga mu suust kostab: "Auu auu auu auu auu." Mõtlen: "Issand, ma teen sellist häält, nagu ma oleksin kuldne retriiver." Mul ei olnud aimugi, et ma ei suuda rääkida ega keelest aru saada, enne kui proovisin. Ta saab aru, et mul on abi vaja, ja kutsub mulle abi.

Veidi aja pärast sõidan kiirabis ühest haiglast läbi Bostoni linna Massachusettsi Keskhaiglasse. Tõmbun kägarasse nagu loode. Nagu oleksin õhupall, millesse on jäänud viimane pahvakas õhku, täpselt nagu õhk väljuks õhupallist, tundsin, kuidas mu energia lahkus - ja kuidas mu vaim andis alla.

Samal hetkel teadsin, et ma ei ole enam oma elu näitejuht. Arstid kas päästavad mu keha ja annavad mulle veel ühe võimaluse elada, või siis on hoopis aeg sellest ilmast lahkuda.

Kui ma samal pärastlõunal ärkasin, olin jahmunud, et olen ikka veel elus. Kui ma tundsin, et mu vaim andis alla, olin elule hüvasti öelnud. Nüüd hõljus mu meel kuskil kahe vastandliku reaalsuse vahel. Kõik, mida ma läbi meeleelundite tajusin, mõjus puhta valuna. Valgus kõrvetas mu aju nagu metsatulekahju ja helid olid nii valjud ja kaootilised, et ma ei suutnud eristada ühtegi häält taustamürast ning tahtsin ainult põgeneda. Kuna ma ei suutnud tuvastada oma keha asetust ruumis, tundsin end hiigelsuure ja laialivalguvana, nagu džinn, kes on pudelist välja lastud. Aga mu vaim hõljus vabalt, nagu suur vaal, kes liugleb läbi vaikse eufooria mere. Nirvaana. Leidsin nirvaana. Mäletan, et mõtlesin, et ma ei suuda mitte mingil juhul pressida oma hiigelsuurt mina tagasi sellesse väikesesse kehasse.

Aga siis taipasin: "Ma olen ikka veel elus! Olen elus ja leidsin nirvaana. Kui mina leidsin nirvaana ja olen ikka veel elus, võib igaüks, kes on elus, leida nirvaana." Kujutlesin maailma, mis on täis ilusaid, rahumeelseid, kaastundlikke, armastavaid inimesi, kes teavad, et nad võivad igal hetkel sellesse paika minna. Et nad võivad teadlikult astuda oma vasakust ajupoolkerast sammu paremale ja leida selle rahu. Seejärel mõistsin, et see kogemus võiks olla suurepärane kingitus ja tuua kaasa rabava mõistmise seoses sellega, kuidas me oma elu elame. See innustas mind tervenema.

Kaks ja pool nädalat pärast insulti eemaldasid kirurgid vereklombi, mis oli golfipalli suurune ja vajutas mu keelekeskustele. Siin olen koos emaga, kes on tõeline ingel mu elus. Läks kaheksa aastat, enne kui täielikult paranesin.

Niisiis, kes me oleme? Me oleme universumi elujõud, kellel on käteosavus ja kaks kognitiivset meelt. Meil on võimalus igal hetkel valida, kes ja kuidas me maailmas olla tahame. Siin ja praegu võin ma astuda oma parema ajupoolkera teadvusesse. Ma olen universumi elujõud. Ma olen 50 miljardi imekauni, mulle kuju andva molekulaarse geeniuse elujõud, olen kõige olevaga üks. Või kui soovin, võin astuda oma vasaku ajupoolkera teadvusesse, kus minust saab üksikisik, olen konkreetne objekt. Olen eraldatud energiavoost ja olen eraldatud teist. Olen dr. Jill Bolte Taylor: intellektuaal, neuroteadlane. Need on "meie", kes minus asuvad. Kumma te valiksite? Kumma te valite? Ja millal? Ma usun, et mida sagedamini me otsustame rakendada sügava sisemise rahu mikroskeemi, mis asub paremas ajupoolkeras, seda rohkem rahu kiirgame me maailma, ja seda rahumeelsem on meie planeet.

Minu arvates oli see idee, mida tasub levitada.