Jason Clay: Kuidas suured kaubamärgid saavad aidata päästa bioloogist mitmekesisust

Ma kasvasin üles väikeses talus Missouri osariigis. Elamiseks oli meil vähem kui dollar päevas ja nii umbes 15 aastat. Ma sain stipendiumi, läksin ülikooli, õppisin rahvusvahelist põllumajandust, antropoloogiat, ja otsustasin, et mul tuleks midagi vastu anda. Ma tahtsin töötada väiketalunikega. Tahtsin aidata vaesust leevendada. Tahtsin töötada rahvusvahelise arenduse vallas. Siis tegin elus pöörde, mis tõi mind otsaga siia. Kui sul on doktorikraad ja sa otsustad mitte õpetada, siis mitte alati ei jõua sa sellisesse kohta. See on valik. Võib-olla hakkad hoopis taksojuhiks. Võiksid elada New Yorgis. Kuid mina leidsin end töötamas põgenike ja näljahädalistega, väiketalunikega, kes kõik või peaaegu kõik olid laostunud ja kodust ilma jäänud. Minu haridus oli mind ette valmistanud neid inimesi metoodiliselt analüüsima. Seda ma siis tegin: uurisin välja, kuid mitut naist oli teel neisse laagritesse vägistatud. Uurisin välja, kui mitu inimest oli vangi pandud, kui palju pereliikmeid tapetud. Arvutasin, kui kauaks neil sinna jääda tuleb ja kui palju nende toitmine maksma läheb. Ja õppisin väga hästi ennustama seda, kui palju laibakotte läheb vaja inimeste jaoks, kes neis laagrites surevad.

See on oluline töö, kuid mitte minu töö. See pole töö, mida ma teha olin plaaninud. Olin ansambli Grateful Dead heategevuskontserdil vihmametsade toetuseks 1988. aastal. Kohtasin üht meest - ta on siin vasakul. Tema nimi on Ben. Ta küsis: "Mida ma saan vihmametsade heaks teha?" Ma vastasin: "Noh, Ben, mida sa teha oskad?" "Ma valmistan jäätist." Ma ütlesin: "Aga siis sul tuleb valmistada vihmametsa-jäätist. Kasuta selleks pähkleid vihmametsadest ning näita, et metsad on metsadena rohkem väärt kui karjamaana." Ta vastas: "Okei." Aasta pärast oli vihmametsa krõbinajäätis poelettidel. See oli väga edukas. Meie esimene miljon dollarit käivet võttis aega 30 päeva ostmiseks ja 21 päeva müügiks. See alles paneb adrenaliini käima. Siis me saime neli ja pool miljonit dollarit laenu, sest selleks ajaks olime juba usaldusväärsed. Meie käes oli 15-20, vast koguni 22 protsenti maailma parapähkli turust. Me maksime kaks kuni kolm korda rohkem kui keegi teine. Kõik teised hakkasid parapähkli kokkuostuhinda tõstma, sest muidu ostsime meie kõik ära. Tohutu edu. 50 ettevõtet liitus sellega, turule tuli 200 toodet, mille müük tõi sisse 100 miljonit. See ebaõnnestus. Miks see ebaõnnestus? Sest inimesed, kes parapähkleid korjasid ei olnud samad inimesed, kes metsi maha raiusid. Ja need inimesed, kes parapähklite müügist raha teenisid, ei olnud samad inimesed, kes teenisid metsade maharaiumisest. Me ründasime valet sihtmärki. Me oleksime pidanud tegelema loomalihaga. Me oleksime pidanud tegelema puiduga. Me oleksime pidanud tegelema sojaga - asjadega, millele me seni ei keskendunud.

Läheme tagasi Sudaani. Ma küsin tihti põgenike käest: "Miks on nii, et Lääs ei saa aru, et näljahäda põhjustab poliitika mitte kliima?" Ja ühel päeval andis üks talunik mulle väga sügavmõttelise vastuse. Ta ütles: "Ei saa äratada inimest, kes teeskleb, et ta magab."

(Naer)

Okei. Ruttame edasi. Me elame planeedil, mida on ainult üks. Me peame ärkama ja tunnistama fakti, et teist planeeti meil varuks pole ja meie planeedil on piirid. Me teame, kui palju meil tooraineid leidub. Võib-olla oskaksime neid teistmoodi kasutada. Võib-olla on meil uusi, innovatiivseid ideid. Aga laias laastus on see kõik, mis meil on. Rohkem midagi ei ole. On üks elementaarne valem, millest me kuidagi mööda ei saa. Rahvaarv korda tarbimine peab olema mingis suhtes planeediga ja praegu see lihtsalt ei võrdu. Meie uurimus näitab, et me kasutame elamiseks ligikaudu 1,3 korda sellest, mida planeet võimaldab. 1990. aastast alates oleme ületanud piiri jätkusuutlikust vahekorrast meie planeediga. Praegu oleme 1,3 juures. Kui oleksime talunikud, siis sööksime oma seemneid. Pankurite keeles, elaksime kapitalist, mitte intressidest. Selles punktis oleme praegu. Paljudele inimestele meeldib osutada, et probleemi põhjused asuvad kusagil mujal. Alati viidatakse rahvastiku kasvule. Rahvastiku kasv on oluline, kuid määravaks on ka see, kui palju iga inimene tarbib. Ja kui keskmine ameeriklane tarbib 43 korda rohkem kui keskmine aafiklane, siis tuleb mõelda, et probleem on tarbimises. Asi pole ainult rahvastikus ja asi pole ainult neis; asi on meis kõigis. Kuid asi pole ka ainult inimestes, vaid elustiilis. On olemas suurepärased tõendid - jällegi, meil pole tingimata sama valdkonna asjatundjate poolt läbi vaadatud ja heaks kiidetud metoodikat - kuid on head tõendid selle kohta, et keskmine kass Euroopas jätab keskkonnale suurema jälje kui keskmine inimene Aafrikas. Kas arvate, et see pole tulevikuprobleem? Kas leiate, et see pole küsimus, kuidas me peaksime Maa ressursse kasutama?

Läheme tagasi ja vaatame oma valemit uuesti. Aastal 2000 oli meie planeedil kuus miljardit inimest. Nad tarbisid, mida nad tarbisid - ütleme üks ühik tarbimist inimese kohta. Meil on kuus miljardit ühikut tarbimist. Aastaks 2050 on meil kokku üheksa miljardit inimest - kõik teadlased on sellega nõus. Nad tarbivad kaks korda nii palju kui praegu - teadlased on jällegi nõus - sest arenevates riikides kasvab sissetulek praegusega võrreles viiekordseks - maailmas keskmiselt 2,9 korda. Niisiis on meil 18 miljardit ühikut tarbimist. Kas olete hiljuti kuulnud kedagi väitmas, et me peame tootmist ja teenuseid kolmekordistama? Kuid seda ütleb matemaatika. Me ei suuda seda teha. Me võime tõsta tootlikkust. Me võime tõsta kasutegurit. Kuid meil tuleb ka tarbimist vähendada. Me peame kasutama vähem, et toota rohkem. Ja siis tuleb meil veelgi vähem kasutada. Ning meil tuleb vähem tarbida. Kõik need asjad on selle valemi osad.

Kuid lõpuks tekib siit fundamentaalne küsimus: ka tarbijatel peaks olema võimalus teha valikuid seoses loodussäästlike toodetega? Kas teil peaks olema valikuvõimalus osta loodussäästlik toode, mis on toote kõrval, mis pole loodussäästlik, või peaksid kõik tooted poeletil olema loodussäästlikud? Kui siin piiridega planeedil peaksid kõik tooted olema loodussäästlikud, siis kuidas seda saavutada? Keskmine USA tarbija valib toote 1,8 sekundiga. Okei, oleme suuremeelsemad. Ütleme, et Euroopas on see aeg 3,5 sekundit. Kuidas te hindate tootega seonduvat teaduslikku infot, seda infot, mis iga nädala või päevaga järjest muutub? Kuidas te asjaga kursis püsite? Te ei püsigi. Siit väike küsimus. Kasvuhoonegaaside seisukohast, kas lambaliha, mida toodetakse Suurbritannias on parem kui lambaliha, mida toodetakse Uus-Meremaal ja saadetakse külmutatult Suurbritanniasse? Kas veiste halb pidamine aedikutes on parem või halvem kui halb karjapidamine karjamaal? Kas mahemeetodil kasvatatud kartulid sisaldavad vähem mürgiseid kemikaale kui tavalised kartulid? Igal üksikul juhul on vastuseks: "sõltub olukorrast". Sõltub sellest, kes ja kuidas seda tootis, ja nii igal üksikul juhul. Ja on palju teisi näiteid. Kuidas tarbija sellest miiniväljast läbi pääseb? Ei pääsegi. Neil võib olla selle suhtes palju arvamusi, kuid pole alust loota, et nad on hästi informeeritud.

Jätkusuutlikkus peab olema asi, mis eelneb konkurentsile. See peab olema miski, millest me kõik hoolime. Me vajame kokkumängu. On vaja, et grupid, kes enne seda teinud pole, koos töötaksid. On vaja, et Cargill teeks koostööd Bunge'iga. On vaja, et Coca-Cola teeks koostööd Pepsiga. On vaja, et Oxford teeks koostööd Cambridge'iga. On vaja, et Greenpeace teeks koostööd Maailma Loodusfondiga. Kõik peavad koos töötama - Hiina ja Ühendriigid. Me peame seda planeeti juhtima nii, otsekui meie elu sõltuks sellest, sest see sõltubki, sõltub kõige otsesemas mõttes. Kuid me ei saa kõike ära teha. Isegi kui me saaksime panna kõik koostööd tegema, tuleb meil keskenduda strateegiale. Tuleb mõelda, et kus ja mida ja kes. Niisiis, kus: Oleme märkinud ära 35 asukohta kogu maailmas, kus meil tuleb tööd teha. Need on paigad, kus on kõige rikkalikum bioloogiline mitmekesisus ja mis on ökosüsteemi seisukohalt kõige olulisemad. Meil on vaja neis paigus tööd teha. Meil on vaja päästa need paigad, kui tahame mingitki võimalust säilitada bioloogiline mitmekesisus, nagu me seda praegu tunneme. Vaatasime, mis neid paiku ohustab. Need viisteist kaubaliiki on need, mis kõige otsesemalt on kõige suuremaks ohuks neile paikadele, metsaraie tõttu, pinnasekao, veekasutuse, putukamürkide, ülekalastuse jne. tõttu.

Niisiis on meil 35 asukohta, meil on 15 prioriteetset kaubaliiki, millega me tööd teeme, et muuta seda, kuidas neid kaupu toodetakse? Kas me tahame töötada 6,9 miljardi tarbijaga? Vaatame, see teeb umbes 7000 keelt, 350 suuremat keelt - päris palju tööd. Ma ei näe, et keegi suudaks seda kuigi efektiivselt teha. Kas me tahame töötada 1,5 miljardi tootjaga? Jällegi, hirmuäratav ettevõtmine. Peab olema mingi parem viis. 300 kuni 500 ettevõtet kontrollivad 70 või enam protsenti ärist seoses kõigi nende 15 kaubaliigiga, mille me oleme kõige olulisemana ära märkinud. Kui me töötame nendega, kui me muudame neid ettevõtteid ja muudame seda, kuidas nad äri ajavad, siis ülejäänu juhtub automaatselt. Niisiis, valisime välja 15 kaubaliiki. Siin on neist üheksa. Panime nad üksteise kõrvale ritta ja lisasime firmade nimed, mis seda ala esindavad, nende alla. Ja kui hakata läbi vaatama esimest 25 või 30 nime iga kaubaliigi juures, siis hakkate märkama, et ohoo - siin on Cargill, seal Cargill, igal pool on Cargill. Tegelikult kerkivad esile samad nimed uuesti ja uuesti. Niisiis tegime oma analüüsi veidi teistmoodi. Ütlesime: kui võtame sada suuremat ettevõtet, siis millist osa kõigist neist 15 kaubaliigist nad puudutavad, ostavad või müüvad? Ja saime tulemuseks 25 protsenti. Seega 100 firmat kontrollivad 25 protsenti ärist seoses 15 kõige olulisema kaubaliigiga kogu planeedil. Sajale firmale õnnestub meil ometi käed külge saada. Saja firmaga saame tööd teha küll.

Miks on 25 protsenti nii oluline? Sest kui need ettevõtted nõuavad loodussäästlikke tooteid, mõjutavad nad 40 kuni 50 protsenti toodangust. Firmadel õnnestub sundida tootjaid tõhusamini kui tarbijatel. Kui firmad seda nõuavad, saame tootmist palju kiiremini mõjutada, kui oodates, et tarbijad seda teeksid. 40 aastaga on globaalne maheliikumine saavutanud 0,7 ühest protsendist maailma toidutoodangus. Me ei saa nii kaua oodata. Meil pole nii palju aega. Vajame muutusi, mis aina kiirenevad. Isegi koostöö üksikute firmadega ei vii meid ilmselt eesmärgile. Peame hakkama tööstustega koostööd tegema. Oleme pannud aluse ümarlaudadele, milles me toome kokku kogu väärtusteahela, alates tootjast kuni jaemüüja ja kaubamärgini välja. Toome kokku tsiviilühiskonna, mittetulundusühingud, toome kokku uurijad ja teadlased, et pidada maha informeeritud vestlus - vahel ka kuninglik lahing - et selgitada välja, mis on nende toodete olulisim tagajärg, milline on globaalne lähtekoht, milline on soovitav tagajärg ja kujundada normid vastavalt sellele. See pole ainult lõbu ja mäng.

Lõhetootmise valdkonnas panime aluse ümarlauale peaaegu kuus aastat tagasi. Laua ümber kogunes kaheksa organisatsiooni. Viimaks saime, kui ma ei eksi, 60 protsenti kogu maailma tootjatest ühe laua ümber ja 25 protsenti ostjatest. Algsest kaheksast organisatsioonist kolmel oli käimas omavaheline kohtuvaidlus. Ja ometi kuulutame me järgmise nädalal välja globaalselt kinnitatud, kontrollitud ja sertifitseeritud normid lõhe tootmiseks. See on võimalik.

(Aplaus)

Aga mis siis toob erinevad organisatsioonid laua taha kokku? See on risk ja nõudlus. Suurte firmade jaoks on see maine risk, kuid mis veelgi tähtsam, neid ei huvita, mis on kaupade hind. Kui neil pole kaupu, pole neil äri. Neid huvitab kättesaadavus, nii et suurim risk on nende jaoks see, kui toodet polegi. Mis puutub tootjatesse - kui ostja tahab osta midagi, mis on toodetud kindlal viisil, siis see toob nemad laua taha kokku. See on nõudlus, mis nad laua ümber kokku toob. Hea uudis on see, et kahe aasta eest märkisime ära sada ettevõtet. Viimase 18 kuuga oleme allkirjastanud lepingud neljakümnega neist sajast firmast, et alustada tööd nende varustamisahelaga. Järgmise 18 kuu jooksul oleme lubanud teha koostööd järgmise neljakümnega ja me usume, et ka nemad kirjutavad kokkuleppele alla. Edasi teeme nii, et kutsume kokku nende 80 ettevõtte tegevjuhid, et nad aitaksid veenda ülejäänud kahtkümmet ümarlauaga liituma, sest neile ei meeldi mittetulundusühingud, nad pole nendega kunagi koos töötanud ja neile teevad mitmed asjad muret, kuid siin tuleb meil kõigil koostööd teha. Nii et me kasutame iga võimalust. Kasutame mis iganes vahendeid, et veenda neid ümarlauda tulema.

Üks firma, millega me koostööd teeme, ja mis on hakanud - küll võib-olla sammhaaval - kuid on hakanud jätkusuutlikkuse teed käima, on Cargill. Nad on rahaliselt toetanud teadustööd, mis näitab, et maailma mastaabis saab toota kaks korda rohkem palmiõli, raiumata maha ainsatki puud järgmise 20 aasta jooksul, ning teha seda kõike vaid Borneos, luues istandusi sinna, kus maa on juba niigi rikutud. Uuring näitab, et palmiõli suurim tootlikkus esineb seal, kus maa on eelnevalt rikutud. Samuti on nad hakanud uurima ettevõtteid, kellelt nad palmiõli ostavad, et teada saada, kas neile saaks anda sertifikaadi ja mida selleks muuta tuleb, et kolmas osapool neile akrediteeritud programmi alusel sertifikaadi saaks anda. Miks on Cargill oluline? Sest Cargill kontrollib 20 kuni 25 protsenti kogu maailma palmiõlitoodangust. Kui Cargill langetab otsuse, mõjutab see kogu palmiõlitööstust, või vähemalt 40 kuni 50 protsenti sellest. See pole sugugi tähtsusetu. Mis veelgi olulisem, Cargill ja üks teine firma kokku saadavad välja 50 protsenti kogu palmiõlist, mis läheb Hiinasse. Meil pole vaja muuta seda, kuidas töötab üksainus Hiina firma, kui meil õnnestub saavutada see, et Cargill saadab Hiinasse vaid loodussäästlikult toodetud palmiõli. See peab toimuma enne konkurentsi. Kogu palmiõli, mis sinna läheb, on hea. Ostke seda.

Mars on samuti sarnasel teel. Enamik inimestest peavad Marsi šokolaadifirmaks, kuid Mars on andnud jätkusuutliku lubaduse osta vaid sertifitseeritud kalatooteid. Selgub, et Mars ostab rohkem kalatooteid kui Walmart, sest nad valmistavad loomatoitu. Kuid nad teevad ka šokolaadiga päris huvitavaid asju ning see kõik tuleneb faktist, et Mars tahab ka tulevikus äri teha. Nemad näevad olukorda nii, et nad peavad täiustama šokolaadi tootmist. Mistahes istanduses annavad 20 protsenti puudest 80 protsenti saagist, seega Mars on hakanud uurima genoomi, nad sekveneerivad kakaopuu genoomi. Nad teevad seda IBMi ja USDA abiga ning teevad tulemused avalikuks, sest nad tahavad, et kõik saaksid sellele infole ligi, kuna nad tahavad, et kõik aitaksid neil muuta kakao tootlikumaks ja jätkusuutlikumaks. Nad on jõudnud arusaamisele, et kui neil õnnestub teha kindlaks omadused, mis puutudavad saagirikkust ja põuataluvust, saavad nad toota 320 protsenti rohkem kakaod 40 protsendil senisest maa-alast. Ülejäänud maad võib kasutada millekski muuks. Kasutame vähem ja veel vähem, et toota rohkem. Selline peab olema tulevik ja selle avalikuks tegemine on tark tegu. Nad ei taha olla autorikaitsefirma, nad tahavad olla šokolaadifirma, kuid nad tahavad olla šokolaadifirma igavesti.

Paljud inimesed virisevad toidu hinna üle, kuid tegelikult toidu hind langeb ja see on imelik, sest tegelikult ei maksa tarbijad toidu eest õiget hinda. Kui vaadata näiteks vee kasutamist, siis me näeme järgmist. Nelja väga levinud toote puhul vaatame, mida talunik tegi, et neid toiduaineid toota, seejärel vaatame, kui palju nende peale vett kulus, ja siis, kui palju talunik selle eest raha sai. Kui jagada vee hulk sellega, kui palju talunikule maksti, selgub, et talunik ei saanud piisavalt raha, et nende toodete peale kulunud vee eest korralikku hinda maksta. See on välismõju ehedaim näide. See on looduse subsiidium. Coca-Cola on vee alal palju tööd teinud, kuid praegu on nad sõlmimas 17-aastaseid lepinguid puuviljakasvatajatega Türgis, et müüa mahla Euroopasse, ning nad teevad seda selleks, et neil oleks toode, mis on Euroopa turule lähemal. Kuid nad mitte lihtsalt ei osta mahla, nad ostavad ka puudes leiduvat süsinikku, et vähendada süsinikuga seotud veokulusid, mis tekivad toote Euroopasse tarnimisel. Süsinikku ostetakse suhkruga, kohviga, loomalihaga. Seda nimetatakse toodete sidumiseks. Nii tuuakse välismõju kauba hinna sisse tagasi.

Peame võtma selle, mida oleme õppinud erasektori vabatahtlikest normidest, mida maailma parimad tootjad ise järgivad, ning kasutama seda valitsuse määruste parandamiseks, et saaksime kogu tegevuskaart muuta. Me ei saa keskenduda vaid parimate äramärkimisele, meil tuleb ka kõiki teisi mõjutada.

Asi pole selles, mida mõelda, vaid kuidas mõelda. Need firmad on hakanud teisiti mõtlema. Nad on arenguteel, tagasiteed ei ole. Me kõik oleme nendega samal teel. Peame tõesti hakkama muutma seda, kuidas me kõigest mõtleme. See, mis oli jätkusuutlik kuue miljardi inimesega planeedil, ei ole seda enam üheksa miljardiga planeedil.

Tänan teid.

(Aplaus)