Jamie Oliveri TED-auhinna soov: õpetage igale lapsele õiget toitumist

Kurb küll, aga järgneva 18 minuti jooksul, mil ma räägin, neli elusolevat ameeriklast sureb põhjustatuna toidust, mida nad söövad.

Minu nimi on Jamie Oliver. Ma olen 34-aastane. Olen pärit Essexist, Inglismaalt, ja viimase seitsme aasta jooksul olen töötanud küllaltki väsimatult, et omal viisil inimeste elusid päästa. Ma ei ole arst. Ma olen kokk. Minu käsutuses pole hinnalist tehnikat ega arstirohtu. Ma kasutan informatsiooni, haridust.

Ma usun siiralt, et toidul on meie kodudes esmane tähtsus ja see seob meid elu parimate hetkedega. On täiesti kohutav, milline olukord tegelikult valitseb. Ameerika, teie juhite seda mängu. See on üks kõige ebatervislikumaid riike kogu maailmas.

Kas te annaksite palun käega märku, kui paljudel siinolijatel on lapsed? Palun tõstke käsi. Tädid, onud ja nii edasi... Tõstke käsi. Tädid ja onud samuti. Enamikul teist. OK. Meie, viimase nelja põlvkonna täiskasvanud, oleme õnnistanud oma lapsi saatusega, mis tagab neile lühema eluea kui nende enda vanematel. Teie laps elab kümme aastat lühema elu kui teie, ja seda seoses toitumismaastikuga, mille oleme nende ümber loonud. Kaks kolmandikku siinviibijatest, tänapäeva ameeriklastest, on statistika järgi ülekaalulised või rasvunud. Teil siin pole häda midagi, aga küll me teieni ka jõuame, ärge muretsege.

(Naer)

Eks ole? Halva tervise statistika räägib selget keelt, vägagi selget keelt. Me muretseme terve elu surma, mõrvade, roimade, kõikvõimalike asjade pärast. See on ajalehtede esikülgedel, CNN-i uudistes. Vaadake ometi, kui kaugel all on mõrv. Õigus?

(Naer)

(Aplaus)

Igaüks neist punastest näitab toitumisharjumustega seotud haigust. Seda ütleb teile ükskõik milline arst. Fakt. Toitumisega seotud haigused on suurimaks surma põhjustajaks tänapäeva USA-s, siin ja praegu. See on ülemaailmne probleem. See on katastroof. See laastab kogu maailma. Inglismaa on kohe teie seljataga, nagu tavaliselt.

(Naer)

Ma tean, et nad olid lähedased, aga mitte et nii lähedased. Me vajame revolutsiooni. Mehhikos, Austraalias, Saksamaal, Indias, Hiinas - igal pool on ülekaalulisus ja halb tervis suureks probleemiks. Mõelge suitsetamise peale. See läheb hetkel palju vähem maksma kui ülekaalulisus. Ülekaalulisus maksab teile ameeriklastele 10% teie ravikuludest. 150 miljardit dollarit aastas. 10 aastaga see kahekordistub. 300 miljardit dollarit aastas. Ja olgem ausad, sõbrad, teil pole nii palju raha.

(Naer)

Ma tulin siia selleks, et alustada toidurevolutsiooni, millesse ma nii sügavalt usun. Meil on seda vaja. Selleks on praegu õige aeg. Me oleme jõudnud murdepunktini. Ma olen tegelenud sellega seitse aastat. Olen üritanud seda Ameerikas seitse aastat. Nüüd on asi küps - on aeg vilju noppida. Ma läksin tormi keskpunkti. Läksin Lääne-Virginiasse, Ameerika kõige ebatervislikumasse osariiki. Või vähemalt oli ta seda eelmisel aastal. Tänavu on meil juba uus, aga sellega tegeleme järgmisel hooajal.

(Naer)

Huntington, Lääne-Virginia. Imeilus linn. Ma tahtsin anda südame ja hinge, inimnäo sellele statistikale, millega me oleme nii ära harjunud. Tahaksin teile tutvustada mõningaid inimesi, kellest ma hoolin. Teie inimesed. Teie lapsed. Tahan näidata pilti oma sõbrast Brittanyst. Ta on 16-aastane. Tal on jäänud kuus aastat elada, seoses toiduga, mida ta on söönud. Ta on kolmas põlvkond ameeriklasi, kes ei ole üles kasvanud keskkonnas, kus teda oleks kodus või koolis õpetatud süüa tegema või oleks seda teinud ema või vanaema. Tal on jäänud kuus aastat elada. Tema söömine hävitab ta maksa.

Stacy, Edwardsite perekond. See on normaalne perekond, sõbrad. Stacy pingutab, nagu oskab, aga ka tema kuulub kolmandasse põlvkonda, teda ei ole kodus ega koolis õpetatud süüa tegema. Kogu pere on ülekaaluline. Justin, 12-aastane. Ta kaalub 160 kilo. Mõistagi teda kiusatakse. Tütar Katie on nelja-aastane. Ta on ülekaaluline juba enne algkooli. Marissa. Temal pole häda midagi. Tema kuulub teie hulka. Aga teate, mis? Tema isa, kes oli ülekaaluline, suri tema käte vahel. Ja mees, kes oli tema elus tähtsuselt teisel kohal, tema onu, suri ülekaalulisuse tõttu. Nüüd on ka tema kasuisa ülekaaluline. Vaadake, lugu on nii, et ülekaalulisus ja toitumisega seotud haigused ei tee häda mitte ainult inimestele, kes ise selle all kannatavad, vaid ka kõigile nende sõpradele, pereliikmetele, vendadele, õdedele.

Pastor Steve. Tõeliselt valgustatud inimene. Üks mu varajasi liitlasi Huntingtonis, Lääne-Virginias. Teda puudutab see probleem eriti teravalt. Tema peab ju need inimesed maha matma. Tal on sellest kõrini. Tal on kõrini, et ta peab matma oma sõpru, oma pereliikmeid, oma kogukonda. Talve saabudes sureb kolm korda rohkem inimesi. Tal on sellest villand. See on ennetatav haigus. Elu raiskamine. Muuseas, niimoodi neid maetakse. Meil ei ole selleks vajalikku varustust. Ei suuda neid isegi uksest välja tassida, ma räägin tõsiselt. Ei suuda neid isegi kohale toimetada. Tõstukiga.

Mina näen seda asja kolmnurgana, OK? See on meie toidumaastik. Ma tahan, et te mõistaksite. Te olete seda kõike ilmselt ka varem kuulnud, aga käime selle korraks läbi. Mis on viimase 30 aasta jooksul sellel riigil südame seest rebinud? Oleme ausad ja otsekohesed. Noh. Kaasaegne elu.

Alustame peatänavast. Kiirtoit on vallutanud terve maa. Me teame seda. Suured kaubamärgid on üks suurimaid võime, võimsamaid võime kogu maal. Samuti supermarketid. Suured ettevõtted. 30 aastat tagasi oli suurem osa toidust enamasti kohalik ja enamasti värske. Nüüd on see enamasti töödeldud ja täis igasuguseid lisaaineid, ekstra koostisosi ja nii edasi, teate isegi. Portsjonite suurus on loomulikult samuti tohutu probleem. Toodete tähistamine on tohutu probleem. Toodete tähistamine siin riigis on häbiväärne. Nad tahavad olla iseenda korravalvurid. Siinne tööstus tahab olla iseenda korravalvur. Siinses kliimas? Nad ei ole seda väärt. Kuidas tohib nimetada midagi väherasvaseks, kui see on suhkrut täis?

Kodu. Suurim probleem seoses koduga on see, et vanasti oli see süda, kus pärandati edasi toidukultuuri, mis kujundas meie ühiskonda. Seda enam ei ole. Vaadake, kuna me käime tööl ja elu muutub, sest elu on pidevas arengus, peame me vaatama seda terviklikult - võtame sammu tagasi ja vaeme seda veelkord. Seda ei toimu. Seda ei ole viimased 30 aastat toimunud. Ma tahan näidata teile ühte olukorda, mis on praegu väga tavaline. See on Edwardsite perekond.

(Video) Jamie Oliver: Ajame veidi juttu. See värk läbib teie ja teie pereliikmete organismi igal nädalal. Ja ma soovin, et te teaksite, et see tapab teie lapsed noores eas. Mida te tunnete?

Stacy: Praegu tunnen väga suurt kurbust ja masendust. Teate, ma tahan, et mu lapsed elus läbi lööksid, aga see ei aita sellele kaasa. Ma tapan neid.

JO: Jah, tapate küll. Aga me suudame sellele lõpu teha. Normaalne. Võtame näiteks koolid, mida ma üsna hästi tunnen. OK. Kool. Mis on kool? Kes selle välja mõtles? Mis on kooli eesmärk? Kool on välja mõeldud, et anda meile vajalikud tööriistad, et muuta meid loominguliseks ja võimeliseks tegema imelisi asju, õpetada meid elatist teenima jne. Teate, see on olnud pikka aega väga kitsastes piirides. OK? Aga me ei ole seda tegelikult arendanud võitlema Ameerika tervishoiukatastroofi vastu, OK? Koolisöök on midagi sellist, mida enamik lastest - tegelikult 31 miljonit last päevas - sööb sageli lausa kaks korda päevas, hommikusööki ja lõunat, 180 päeva aastas. Nii et võiks öelda, et koolisöök on üsna oluline, arvestades asjaolusid.

(Naer)

Enne kui ma jälle valju häälega targutama hakkan, mida te kindla peale ootate...

(Naer)

Pean ma ütlema ühte asja, mis on väga tähtis, sest ma loodan, et see ime saab teoks järgmise kolme kuu jooksul. Ameerika söögitädid, koolisööklate kokad... Ma pakun end nende eestkõnelejaks. Ma ei mõista neid hukka. Nad teevad oma tööd nii hästi kui suudavad. Nad annavad endast parima. Aga nad teevad seda, mida kästakse, ja see, mida neil kästakse teha, on vale. Seda süsteemi juhivad ülevalt poolt arveametnikud. Selles valdkonnas pole piisavalt, kui üldse on, inimesi, kes teaksid midagi toitumisest. Selles ongi probleem. Kui sa ei ole toiduekspert ja sul on kitsas eelarve ja aina kitsamaks läheb, siis ei saa sa olla loominguline, sa ei saa keerutada ja kirjutada paberile, mis pähe tuleb. Kui sa oled arveametnik, kes täidab tulpasid, siis sellisel juhul on ainus, mida sa teha saad, osta odavamat paska.

Tõde on see, et toit, mida teie lapsed iga päev söövad, on kiirtoit, see on põhjalikult töödeldud ja selles ei sisaldu sugugi piisavalt värsket. Teate, see lisaainete, E-ainete ja maitseainete kogus on uskumatu... Köögivilja pole piisavalt. Friikartuleid loetakse köögiviljaks. Pizza hommikusöögiks. Neile ei anta isegi mitte taldrikut. Kahvlid ja noad? Ei, need on liiga ohtlikud. Neil on klassis käärid, aga noad ja kahvlid - ei. Minu meelest on nii, et kui teie koolis ei kasutata nuge ja kahvleid, toetate te sellega riiklikul tasandil kiirtoitu. Sest seda hoitakse käes. Ning jah, muuseas, see on kiirtoit. Need on hakklihaburgerid, hamburgerid, viinerid, pitsa, igasugune selline kraam. Nagu ma ennist ütlesin, 10% meie tervishoiukuludest on seotud ülekaalulisusega. Ja see kahekordistub. Sest me ei õpeta oma lapsi. Pole mingit seadust, mis näeks ette, et lastele tuleb rääkida toitumisest algkoolis, põhikoolis või keskkoolis. OK? Me ei õpeta lapsi toitu tundma. Õigus? See on väike katkend, mis on filmitud ühes algkoolis, ja see näitab väga tavapärast olukorda Inglismaal.

Video: Kes teab, mis see on?

Laps: Kartulid. Jamie Oliver: Kartul? Sa arvad, et need on kartulid? Kas te teate, mis see on? Kas te teate, mis see on? Laps: Brokkoli?

JO: Aga see? Meie hea vana sõber. Kas sa tead, mis see on, kullake? Laps: Seller.

JO: Ei. Mis sa arvad, mis see on? Laps: Sibul. JO: Sibul? Ei.

Selle järgi saab kohe väga hästi aru, kas lapsed teavad, kust toit tuleb.

Video: JO: Kes teab, mis see on? Laps: Ee, pirn. JO: Mis sa arvad, mis see on? Laps: Ma ei tea. Kui lapsed ei tea, mis asi miski on, siis ei söö nad seda mingil juhul.

(Naer)

Normaalne. Inglismaa ja Ameerika, Inglismaa ja Ameerika. Arvake ära, mis selle probleemi lahendas? Kaks tunniajast kohtumist. Me peame hakkama õpetama oma lastele koolis, mis asi on toit, punkt.

(Aplaus)

Ma tahaksin rääkida teile midagi, tahaksin rääkida teile midagi, mis justkui väljendaks sümboolselt seda probleemi, mis meil on. OK? Ma tahan rääkida sellisest esmasest toiduainest nagu piim. Igal lapsel on õigus saada koolis piima. Teie laps saab koolis piima hommikueineks ja lõunaks. Õigus? Nad joovad seda kaks pudelit. OK? Ja enamik lastest joovad selle ära. Aga piim ei kõlba tänapäeval enam kuskile. Sest keegi piimatööstuse esindaja - ja ärge saage minust valesti aru, ma olen piima poolt, aga keegi piimatööstusest ilmselt maksis mingile tüübile pataka raha, et mõelda välja, et kui sa paned piima sisse terve hunniku maitse- ja värvaineid ning suhkrut, siis joob seda suurem hulk lapsi. Jah.

(Plaksutab)

Ja loomulikult võtavad teisedki sellest vedu. Õunakaupmehed mõtlevad välja, et kui nad teevad karamelliõunu, siis söövad lapsed ka rohkem õunu. Saate aru, mida ma öelda tahan? Minu meelest ei ole vaja piima maitsestada. OK? Kõiges on suhkrut. Ma tean väga hästi, kuidas nende lisaainetega lood on. Neid on kõiges. Isegi piim ei ole pääsenud neist tänapäevastest probleemidest. Siin on meie piim. See on piimapakk. Selles on peaaegu sama palju suhkrut kui purgitäies teie lemmiklimonaadis. Ja nad joovad seda kaks pakki päevas. Lubage, ma näitan teile. Meil on siin üks laps, kes sööb kaheksa supilusikatäit suhkrut päevas. Vaadake, siin on nädala kogus. Siin on ühe kuu kogus. Võtsin kätte ja liitsin kokku suhkrukoguse, mille lapsed manustavad koolis esimese viie aasta jooksul ainuüksi piimast. Ma ei tea, mis teie arvate, aga kui antud olukorda arvesse võtta, kuulutaks iga kohtunik kogu maailmas, olles kaalunud statistikat ja tõendusmaterjali, ta mõistaks ükskõik millise sellise valitsuse süüdi laste kuritarvitamises. See on minu kindel usk.

(Aplaus)

Kui ma tuleksin siia - ja ma sooviksin, et ma saaksin tulla täna ja pakkuda ravivõimalust AIDSi või vähi vastu - siis tormaksite te ummisjalu minu juurde. Aga kõik need halvad uudised on ennetatavad. See on hea uudis. See kõik on vägagi ennetatav. Mõtleme selle üle - meil on probleem ja me peame otsast alustama. Ühesõnaga, kui see oleks minu teha, siis mida peaksime ette võtma? Asi on nii. Ei piisa ainult ühest lähtepunktist. Et otsast alustada ja saavutada käegakatsutavaid tulemusi, tõelist muutust, nii et ma saaksin vaadata teile otse silma ja öelda: "10 aasta pärast näeb teie laste elulugu ja õnn - sest ärgem unustagem, et õige toitumine teeb targaks, sa tead, et sa elad kauem ja nii edasi - see näeb täiesti teistsugune välja, OK?"

Niisiis, supermarketid. Kus mujal käiakse nii pühendunult ostlemas? Nädalast nädalasse. Kui palju raha te kulutate elu jooksul supermarketites? Need on suurepärased. Nad lihtsalt müüvad meile seda, mida me tahame. Hea küll. Nad võlgnevad meile seda, et panna ametisse toiduekspert igasse suuremasse supermarketisse. Nad peavad aitama meil oste teha. Nad peavad näitama meile, kuidas valmistada kiiresti maitsvaid, hooajalisi toite, inimestele, kellel on vähe aega. See ei maksa palju. Mõnel pool on seda juba tehtud. Aga seda tuleb teha kõikjal üle kogu Ameerika - varsti ja kiiresti. Suured kaubamärgid, toiduainete kaubamärgid, peaksid muutma toitumisalase hariduse keskseks nähtuseks oma äris. Ma tean, seda on lihtsam öelda, kui teoks teha. See on tulevik. See on ainus võimalus.

Kiirtoit. Kiirtoidutööstuses, nagu teate, valitseb tugev konkurents. Ma olen puutunud kokku paljude salajaste dokumentidega, ajades asju kiirtoidurestoranidega. Ma tean, kuidas neil asjad käivad. Põhimõtteliselt on nad tekitanud meis sõltuvuse kõigist neist suhkrut, soola, rasva ja x, y ja z aineid täis menutoodetest. Ja kõik jumaldavad neid. Õigus? Nii et need tegijad peavad olema osa lahendusest. Aga me peame veenma valitsust tegema koostööd kõigi nende kiirtoidupakkujate ja restoranitööstusega. Ja viie, kuue või seitsme aastaga võõrutavad nad meid neist tohututest rasva, suhkru ja teiste mitte-toiduainete kogustest.

Tulles nüüd tagasi suurte kaubamärkide ja tootemärgistuste juurde, nagu ma enne ütlesin, on see täielik farss ja see tuleb korda ajada. OK, kool. Loomulikult võlgneme me koolilastele selle, et nende 180 päeva jooksul aastas, alates armsatest nelja-aastastest kuni 18, 20 või 24-aastasteni, tuleb neile valmistada korralikku värsket toitu kohalikelt toidukasvatajatelt. OK? Tuleb luua uus korraliku, värske toidu standard teie laste jaoks. Eks?

(Aplaus)

Olukorda arvestades on ääretult oluline, et iga Ameerika laps lõpetaks kooli, osates valmistada toitu 10 erineva retsepti järgi, mis võivad päästa nende elu. Need on oskused elus hakkamasaamiseks.

(Aplaus)

See tähendab, et kui nad on tudengid või noored lapsevanemad, oskavad nad kasutada ära toiduvalmistamise põhitõdesid, ükskõik, milline kriis meid järgmisena tabab. Kui sa oskad süüa teha, siis majanduslangus ja raha ei tähenda midagi. Kui sa oskad süüa teha, ei tähenda ka aeg midagi. Töökoht. Me ei ole sellest õieti rääkinud. Teate, käes on aeg, et ettevõtted võtaksid endale vastutuse ja teeksid kindlaks, mida nad õieti söödavad või pakuvad oma töötajaskonnale. Nende töötajad on Ameerika laste emmed ja issid. Marissa, kelle isa suri tema käte vahel, ma usun, et ta oleks üsna õnnelik, kui Ameerika ettevõtted hakkaksid pakkuma oma töötajatele korralikku toitu. Neid ei tohi kindlasti kõrvale jätta. Läheme tagasi kodu juurde.

Vaadake, kui me tõesti seda kõike teeme, ja me oleme selleks võimelised, on see teostatav. On võimalik korraga hoolida ja äri teha. Absoluutselt. Aga kodus peab jälle hakkama järeltulevatele põlvedele toiduvalmistamisoskust edasi andma. Päris tõesti - andma seda edasi kui filosoofiat. Minu meelest on see üsna romantiline. Kui üks inimene õpetaks kolmele inimesele, kuidas mingit toitu valmistada, ja neist igaüks õpetaks seda kolmele sõbrale, peab seda üksnes 25 korda kordama ja see hõlmaks kogu Ameerika elanikkonda. Romantiline, jah, aga, mis on kõige tähtsam, see aitaks inimestel mõista, et iga teie individuaalne jõupingutus muudab midagi. Me peame taastama selle, mis on kaotsi läinud. Huntingtoni Köök. Huntington, kus ma seda telesaadet tegin... Teate, meil on prime-time telesaade, mis loodetavasti inspireerib inimesi selle muutusega kaasa tulema. Ma tõesti usun, et see muutus saab tõeks. Huntingtoni Köök. Ma töötan sealse kogukonnaga. Ma töötasin koolides. Ma leidsin kohaliku jätkusuutliku rahastuse, et saavutada kõigis selle piirkonna koolides üleminek rämpstoidult värskele toidule. 6500 dollarit kooli kohta.

(Aplaus)

Rohkem polegi vaja. 6500 dollarit kooli kohta. Köök maksab 25 000 dollarit kuus. OK? See hõlmab 5000 inimest aastas, mis on 10% nende elanikkonnast. Ja see levib inimeselt inimesele. Kohalikud kokad õpetavad kohalikke inimesi. Need on tasuta kokanduskursused, sõbrad, tasuta kokanduskursused peatänaval. See on tõeline, käegakatsutav muudatus. Kõikjal Ameerikas, kui praegu tagasi vaadata, toimub palju suurepäraseid asju. Toimub palju ilusaid asju. Kõikjal üle Ameerika leidub ingleid, kes teevad suuri asju koolides, farmi ja kooli vahendavates süsteemides, aiandites, hariduses. Fantastilised inimesed tegelevad sellega juba praegu. Probleem on selles, et nad tahavad laiendada oma tegevust järgmisesse kooli ja siis veel järgmisesse. Aga selleks ei ole raha. Me peame need eksperdid ja inglid kiiresti ära tundma, kindlaks tegema, ja võimaldama neil leida lihtsalt ressursse, et nad saaksid jätkata seda, mida nad juba teevad, ja teevad väga hästi. Ameerika ettevõtted peavad toetama proua Obamat, et ta saaks oma plaane ellu viia.

(Aplaus)

Ja vaadake, ma tean, et on veider, et üks inglane seisab siin teie ees ja räägib sellist juttu. Ainus, mis ma oskan öelda, on see, et ma hoolin. Mul on endal lapsed. Ja ma armastan seda maad. Ja ma usun tõesti, kindlalt, et kui siin riigis on võimalik midagi muuta, juhtuvad ilusad asjad kõikjal maailmas. Kui Ameerika saab sellega hakkama, usun ma, et teised inimesed järgivad tema eeskuju. See on ääretult oluline.

(Aplaus)

Kui ma olin Huntingtonis ja püüdsin panna mõningaid asju toimima, ja kui nad ei toiminud, siis mõtlesin, et kui mul oleks võlukepike, siis mida ma teeksin? Ja kas teate, mida ma mõtlesin? Ma tahaksin väga esineda Ameerika mõnede kõige märkimisväärsemate tegijate ja mõjutajate ees. Ja kuu aega hiljem helistas mulle TED ja andis mulle selle auhinna. Ma olen siin. Niisiis, minu soov. Olen düsleksik ja sellepärast veidi aeglane. Minu soov on see, et te aitaksite kaasa tugevale, jätkusuutlikule liikumisele, et õpetada igale lapsele õiget toitumist, et inspireerida perekondi ise toitu valmistama ja võimaldada inimestele kõikjal võidelda ülekaalulisuse vastu.

(Aplaus)

Tänan teid.

(Aplaus)