Lubage mu andmestikul muuta oma hoiakuid.

Ma kavatsen rääkida teie hoiakutest. Kas teie hoiakud vastavad minu andmestikule? (Naer) Kui ei, siis vajab üks või teine uuendamist, eks ole?

Kui ma kõnelen oma tudengitega globaalsetel teemadel ning kuulan neid kohvipausi ajal, räägivad nad alati "meist" ja "neist". Tagasi loenguruumi tulles küsin neilt: "Mida te silmas peate, öeldes "meie" ja "nemad"?" "Väga lihtne. On Läänemaailm ja on arengumaad," vastavad nad. "Me oleme seda ülikoolis õppinud." Ja kuidas kõlaks definitsioon? "Definitsioon? Igaüks teab seda," ütlevad nad.

Aga ma käin neile peale. Üks tüdruk ütles väga nutikalt: "Väga lihtne. Läänemaailm on pikk eluiga väikses perekonnas. Arengumaad on lühike eluiga suures perekonnas." Mulle meeldib see definitsioon, sest see võimaldas mul paigutada nende hoiakud konkreetsesse andmestikku. Ja siin te seda andmestikku näetegi. Nagu näete, on sellel teljel siin perekonna suurus. Üks, kaks, kolm, neli, viis last ühe naise kohta. Ja siin - elu pikkus, keskmine eluiga. 30, 40, 50. Täpselt see, mis tudengite sõnade järgi on nende arusaam maailmast.

Küsimus on õieti magamistoas - kas mees ja naine tahavad väikest perekonda ja laste eest hoolitseda ja kui kaua nad elavad. Küsimus on vannitoas ja köögis. Kui sul on seepi, vett ja toitu, siis on sul võimalus elada kaua. Tudengitel oli õigus. Mitte selles, et maailm koosneb ühest komplektist riikidest siin, kus on suured perekonnad ja lühike eluiga - arengumaad - ja teisest komplektist riikidest seal üleval, mis on Läänemaailm, kellel on väikesed perekonnad ja pikk eluiga.

Ja nüüd te näete hämmastavat tõsiasja, mis on maailmas juhtunud minu eluea jooksul. Sel ajal võtsid arengumaad kasutusele seebi ja vee, vaktsiini, ja kogu kolmas maailm hakkas rakendama pereplaneerimist. Osalt aitas ka USA, pakkudes tehnilist nõu ning investeeringuid. Ja nagu näete, kogu maailm liigub kahelapselise pere poole, kus inimese eluiga on 60-70 aastat.

Aga mõned riigid jäävad ikkagi arengust maha - siin on meil endiselt Afganistan, Libeeria, Kongo. Nii et neid maid siiski veel on. Minu probleem oli see, et mu tudengite maailmavaade vastas reaalsusele sellel aastal, mil nende õpetajad sündisid. (naer) (aplaus)

Ja jälgides seda muutust üle kogu maailma - näiteks olin eelmisel nädalal ülemaailmsel tervisekonverentsil Washingtonis ja nägin, et see vale arusaam on sügavalt juurdunud isegi asjaga tegelevate inimeste seas USA-s. Nad ei mõistnud, kuivõrd on olukord paranenud Mehhikos ja Hiinas, võrreldes USA-ga. Vaadake nüüd, kui ma neid ajas edasi nihutan. Niiviisi. Nad jõuavad järele. Seal on Mehhiko. Neis kahes sotsiaaldimensioonis on ta USA-ga võrdväärne. Vähem kui viis protsenti ülemaailmse tervise spetsialistidest olid sellest teadlikud. Seda suurt rahvast, Mehhikot, ähvardavad põhjast üle piiride tulevad jõud. Nii et nad pidid selle ära lõpetama. Sest nagu te teate, on neil USA-ga küllalt kummaline suhe.

Aga kui ma muudaksin seda telge siin ja muudaksin selle ühe inimese sissetulekuks - ma sisestan selle siia, sissetulek ühe inimese kohta - siis me näeme täiesti teist pilti. Muuseas, ma õpetan teid kasutama meie veebilehte, Gapminder World. Miks ma seda parandan? Sest see on tasuta programm internetis. Ja kui ma viimaks sain kõik õigesti paika, võin ma minna ajaloos 200 aastat tagasi. Siit ülevalt leian ma USA. Ma saan näidata teisi riike. Nüüd on mul teljel sissetulek ühe inimese kohta. USA-s oli see tol ajal umbes ainult 2000 dollarit. Keskmine eluiga oli 35-40 aastat, sama, mis Afganistanil täna.

Nüüd näitan, mis on maailmas juhtunud. See asendab aastapikkust ajaloo õppimist ülikoolis. Te võite jälgida mind ühe minuti jooksul ja näete kõik ära. (Naer) Näete, kuidas pruunid mullid - Lääne-Euroopa - ja kollane mull - Ameerika Ühendriigid - saavad järjest rikkamaks ja rikkamaks ning nende tervis muutub paremaks ja paremaks. See on 100 aastat tagasi. Samal ajal, kui kogu ülejäänud maailm jääb maha. Sel ajal võttis maad Hispaania gripp. Sellepärast me ju kardamegi nii väga viiruseid? Seda mäletatakse siiani. Keskmise eluea lühenemine. Siin see jälle tõuseb. Ja mitte enne iseseisvuse saavutamist.

Siin on Hiina ja siin on India. Juhtus nii. Märkate, et siin üleval on Mehhiko - ta ei ole USA-ga veel sugugi võrdne, aga nad on üsna lähestikku. Eriti huvitav on näha Hiinat ja USA-d kahesaja aasta jooksul. Mu vanem poeg töötab Google'is, sellest ajast saadik, kui Google omandas selle tarkvara. See on nagu lapse sünnitamine. Mu poeg ja ta naine istusid palju aastaid kapis ja arendasid seda välja. Ja mu noorem poeg õppis Pekingis hiina keelt. Nii et nende kaudu ristuvad kaks erinevat perspektiivi, mis mul on. Mu noorem poeg, see, kes Hiinas, Pekingis õppis, töötab pikaajalise perspektiiviga, samas kui vanem poeg, kes töötab Google'is, tegutseb kvartali või poolaasta kaupa. Samas Google on üsna helde, nii et võib-olla on tema kasutuses aasta või paar.

Aga Hiinas vaadatakse asju põlvkondade kaupa, sest nad mäletavad väga piinlikku saja-aastast perioodi, mil nad läksid arengus tagasi. Neile tuleb ühtlasi meelde sajandi esimene pool, mis oli päris halb. Ja siis tuleb nii-öelda suur hüpe edasi. Aga aasta oli 1963. Mao Zedong tõi lõpuks Hiinasse tervise ja siis suri. Aga seejärel algatas Deng Xiaoping hämmastava edasise arengu.

Kas pole kummaline näha, et USA ehitas kõigepealt üles majanduse ja rikastus siis järk-järgult, samas kui Hiina võis palju varem tervist parandada, sest nad kasutasid teadmisi haridusest, toitumisest ja ühtlasi ka penitsilliini, vaktsiinide ja pereplaneerimise hüvesid. Aasia oleks võinud läbi teha ühiskondliku arengu enne majandusliku arenguni jõudmist. Nii et minu kui tervisekaitse professori jaoks pole sugugi veider, et kõik need riigid nüüd nii kiiresti arenevad.

Sest siin te näete Thomas Friedmani lamedat maailma. Kas pole? See pole tegelikult nii lame, aga siin on keskmise sissetulekuga riigid - ja sel kohal soovitan ma oma tudengitel lakata kasutamast kontseptsiooni "arengumaadest". Sest lõppeks on arengumaadest rääkimine sama hea, kui jagada USA ajalugu kaheks peatükiks.

Viimane peatükk oleks olevikust ja president Obamast ja esimene minevikust, mis katab kõike Washingtonist Eisenhowerini. Areng Washingtonist Eisenhowerini on sarnane sellele, mida näeme arengumaades. Sama hästi võiks see periood olla Mayflowerist Eisenhowerini kusjuures me liigitaksime riigi kuuluvaks arengumaailma, kus linnad kasvavad hämmastava kiirusega, kus on tohutud ettevõtted, aga ühtlasi ka kokkuvarisevad riigid.

Nii et kuidas me võiksime seda paremini mõista? Üks viis on proovida vaadata sissetuleku jaotust. See on maailma rahvaste sissetuleku jaotus allates ühest dollarist. See tähendab, et sul on süüa. Need inimesed lähevad näljasena magama. See on inimeste arv. See on kümme dollarit - kas sul on avalik tervishoiusüsteem või erakindlustusel põhinev. Sellega võimaldad oma perele tervisekindlustuse ning lastele koolituse. Ja need on OECD riigid. Roheline - Ladina-Ameerika, siis Ida-Euroopa, Ida-Aasia, ja helesinine on Lõuna-Aasia.

Ja kuidas maailm on muutunud. Niimoodi. Näete, kuidas see kasvab? Ja kuidas sajad miljonid ja miljardid inimesed Aasias tulevad vaesusest välja? Kuni sinnamaani välja. Nüüd jõuame prognoosideni. Aga ma pean katkestama Lehman Brothersi lävel, sest... (Naer) Sest sealtmaalt ei ole prognoos enam kehtiv. Tõenäoliselt toimub maailmas väike tagasiminek, aga siis minnakse niimoodi jälle edasi. Nii või teisiti, suures plaanis läheb umbes nii. Meil on maailm, mida ei saa vaadata tükkideks jagatuna.

Siin on kõrge sissetulekuga riigid, millest esimene on USA. On esilekerkivaid majandussüsteeme, mis tagavad suure osa rahast kolmanda maailma võlgade käendamisel, ja siis on madala sissetulekuga riigid. Jah, see on fakt, et kust see raha pärit on. Nad on viimase kümnendi jooksul palju säästnud. Ja siin on meil madala sissetulekuga riigid, kus asuvad ettevõtjad. Ja siin on riigid, kus valitseb varing ja sõda, nagu Afganistan, Somaalia, osa Kongost, Darfur. Kõik see on samal ajal.

Sellepärast on väga problemaatiline kirjeldada, mis on arengumaailmas toimunud. Sest kõik juhtunu on äärmiselt erinev. Sellepärast ma pakungi välja pisut teistsugust vaatepunkti sellele, mismoodi seda nimetada. Ka riikidesiseselt on tohutud erinevused. Mulle öeldi, et teil jaotatakse kõike regioonide kaupa. Siin on Sub-Sahaara Aafrika, Lõuna-Aasia, Ida-Aasia, Araabia riigid, Ida-Euroopa, Ladina-Ameerika ning OECD. See telg näitab SKP-d. See telg populatsiooni tervist, laste ellujäämust. Sugugi ei üllata, et Aafrika, Lõuna-Sahaara, on kõige all.

Aga kui ma selle osadeks jaotan - väikesteks riigimullideks - mullide suurus näitab populatsiooni. Näete, et Sierra Leone ja Mauritius on täiest erinevad. Selline erinevus Sub-Sahaara Aafrika siseselt. Ma võin ka teised tükkideks jagada. Lõuna-Aasia, Araabia maailma - kõik erinevad sektorid - Ida-Euroopa, Ladina-Ameerika ja OECD maad. Näete siis. Maailmas on kontiinum. Me ei saa seda eristada kaheks osaks.

Siin all on Mayflower, siin Washington, kes muudkui ehitab ja ehitab riike, siin Lincoln, arendab neid edasi, siin Eisenhower, muudab need riigid kaasaegseks, ja siis tänane USA siin üleval. Ja erinevad riigid on erinevates staadiumites. See on oluline osa mõistmaks, kuidas maailm on muutunud. Siinkohal otsustasin ma teha pausi. (Naer)

Ülejäänud maailma nimel on minu ülesanne anda edasi tänu ameerika maksumaksjale Demograafilise Terviseuuringu eest. Paljud ei tea, et - ei, see pole nali. See on väga tõsine asi. Tänu USA pidevale spondeerimisele 25 aasta jooksul ja väga heale metodoloogiale laste suremuse hindamises on meil umbkaudne arusaam, mis maailmas toimub. (Aplaus) See on USA valitsus oma parimal kujul, ilma propagandata, pakkudes ainult fakte, mis on ühiskonnale kasulikud. Pakkudes andmeid ilma tasuta, internetis, kogu maailmale kasutada. Suur aitäh.

Üsna vastupidiselt Maailmapangale, kes pani kokku andmestiku, kasutades selleks valitsuse ja maksude raha, ning siis müüs seda kasumi eesmärgil väga ebaefektiivsel, Guttenbergi moel. (Aplaus) Aga inimesed, kes seda Maailmapangas teevad, on oma ala parimad terves maailmas. Nad on väga kõrge kvalifikatsiooniga professionaalid. Lihtsalt me tahaksime uuendada oma rahvusvahelisi esindusi, et suhelda maailmaga kaasaegsel viisil. Ja mis puutub tasuta infosse ning läbipaistvusse, on USA parimate hulgas. Ja see ei tule ühelt rootsi tervisekaitse professorilt kergesti üle huulte. (Naer) Mulle pole makstud, et siia tulla.

Ma tahan näidata, mis juhtub nende andmetega - mida me saame neid kasutades näidata. Vaadake siia. See on maailm. Alumisel teljel on sissetulek ja teisel laste suremus. Ja mis on maailmas toimunud? 1950ndatest, viimase 50 aasta jooksul on laste suremus langenud. Me saame seda teada tänu Demograafilisele Terviseuuringule. Ühtlasi on suurenenud sissetulek. Ja sinised endised arengumaad segunevad endiste industrialiseerunud lääneriikidega. Meil on kontiinum. Aga samal ajal on meil veel ka näiteks Kongo, seal üleval - meil on alles sama vaesed riigid, nagu alati läbi ajaloo on olnud. See on viimane miljard, mille puhul me täna mõistame täiesti uut lähenemist.

Kui kiiresti see juhtunud? MDG 4 - aastatuhande arengueesmärk 4. USA pole olnud eriti entusiastlik selle neljanda arengueesmärgi suhtes, aga ometi on olnud põhisponsor võimaldamaks meil seda mõõta. Sest ainult laste suremust me saame mõõta. MDG 4 ütleb, et see peaks langema neli protsenti aastas. Vaatame, mida rootslased on teinud. Me kiitlesime alati kiire ühiskondliku arenguga. Siin oleme meie aastal 1900. Aasta 1900, Rootsi. Sama laste suremus, mis Bangladeshil oli 1990. aastal. Kuigi neil oli madalam sissetulek. Nad alustasid väga hästi. Nad kasutasid abi tulemuslikult, nad vaktsineerisid lapsi, nad said paremat vett. Ja nad vähendasid laste suremust imetlusväärsel kombel 4,7%. Nad võitsid Rootsi ära. Ma jätkan Rootsiga pärast seda 16-aastast perioodi.

Järgmine raund: Rootsi 1916 versus Egiptus 1990. Hakkab peale. Taaskord on USA osa põhjusest. Nad saavad kõlblikku vett ja süüa vaestele. Nad hävitavad malaaria. 5,5%. Nad on veel kiiremad kui aastatuhande arengueesmärk.

Kolmas võimalus Rootsi jaoks, vastane on Brasiilia. Brasiilia on läbi teinud hämmastava ühiskondliku arengu viimase 16 aasta jooksul. Nad liiguvad kiiremini kui Rootsi. See tähendab, et maailm koondub. Keskmise sissetulekuga riigid ja arengumaad jõuavad järele. Inimesed kolivad linnadesse, kus neil on võimalik paremat abi saada.

Rootslased jällegi protesteerivad. Nad ütlevad: "See ei ole õiglane, sest neil riikidel oli vaktsiin ja antibiootikumid, mida Rootsis ei olnud. Me peame võistlema reaalajas." Olgu. Ma näitan teile Singapuri aastal, mil ma sündisin. Singapuril oli kaks korda suurem laste suremus kui Rootsis. See on maailma kõige troopilisem maa. Ekvatoriaalne soine maa. Nii. Neil võttis pisut aega, et saada iseseisvaks, aga siis hakkasid nad ehitama üles majandust ning investeerisid ühiskonda. Nad said lahti malaariast, neil on suurepärane tervishoiusüsteem, mis seljatas nii USA kui ka Rootsi. Me ei uskunud ju, et nad võiksid võita Rootsit! (Aplaus)

Kõik need rohelised riigid saavutavad aastatuhande arengueesmärke. Kollased on sellele lähedal. Punased ei tee seda ja sellega seoses on vaja midagi muuta. Pole vaja lihtsustatud üldistust. Meil on tõesti tarvis leida viis neid riike paremini toetada. Meil tuleb respekteerida keskmise sissetulekuga riike selles, mida nad teevad, ja me peame oma maailmanägemuse toetama faktidele.

See on dollar inimese kohta. See on HIV maades. Sinine on Aafrika. Mullide suurus näitab, kui palju on HIV-nakatunuid. Näete Lõuna-Aafrika tragöödiat. Umbes 20% täiskasvanud rahvastikust on nakatunud. Sõltumata sellest, et neil on üsna kõrge sissetulek, on neil väga palju HIV-positiivseid. Aga näete ka neid Aafrika riike siin all. Sellist asja nagu HIV-epideemia Aafrikas ei ole olemas. On osa riike, 5-10 maad Aafrikas, mille tase on sama, mis Rootsil ja USA-l. Ja on teised, mille tase on äärmiselt kõrge.

Ma näitan, mis on juhtunud ühes kõige paremas riigis, millel on väga elav majandus, väga hea valitsus, see on Botswana. Neil on väga kõrge haigustase. See langes. Aga nüüd enam ei lange. Sest seal osutab abi PEPFAR, nad pakuvad ravi ning inimesed ei sure. Te näete, et see ei ole nii üheselt võetav, nagu oleks sõda selle põhjustanud, sest siin, Kongos, on sõda, ja siin, Sambias, on rahu.

Asi pole ka majanduses. Rikkal riigil on veidi kõrgem tase. Kui ma jagan Tansaania sissetuleku põhjal osadeks, siis rikkamas 20 protsendis Tansaaniast on rohkem HIV-d, kui kõige vaesemas. See on riigisiseselt erinev. Vaadake erinevad Keenia maakondi. Need on väga erinevad. Te näete seda olukorda. See ei ole tohutu vaesus. See on teistmoodi olukord. Tõenäoliselt polügaamne seksuaalsuhe mingi osa heteroseksuaalse rahvastiku seas mõnes riigis või riigiosades Lõuna- ja Ida-Aafrikas.

Ärge nähke selles kogu Aafrikat. Ärge tehke sellest rassiteemat. Vaadake seda kui lokaalset probleemi ja püüdke haigestumist ära hoida igal pool nii, nagu just seal saab. Nii et lõpetuseks. Ühe miljardi kõige vaesemate hulgas on veel kannatusi, millest me midagi ei tea. Need on inimesed, kes elavad mobiililevist väljas, kes pole veel näinud arvutit, kel pole kodus elektrit.

See on haigus nimega konzo, mille kohta ma kahekümne aasta jooksul Aafrikas selgitustööd tegin. Seda põhjustab mürgise maniokijuure kiire töötlus näljahädaolukorras. See sarnaneb pellagrale kolmekümnendatel aastatel Mississippis või teistele toitumisega seotud haigustele. See ei taba kunagi rikast inimest.

Me oleme näinud seda Mosambiigis, seal on see epideemiline. See on epideemia Põhja-Tansaanias. Te ei ole kunagi sellest haigusest kuulnud, aga võrreldes ebolaga on see palju rohkemaid mõjutanud, põhjustanud sandistumist üle terve maailma. Viimase kahe aasta jooksul on 2000 inimest invaliidiks jäänud Bandunda territooriumi lõunapoolses otsas. Seal toimus kunagi ebaseaduslik teemantikauplemine, kui UNITA partei valitses veel ala Angoolas. See nüüd on kadunud. Nad on praegu suurtes majanduslikes raskustes. Nädal aega tagasi oli sellest esimest korda internetis neli rida kirjutatud.

Ärge sattuge segadusse arengumaade majanduse progressist ja sellest, kui võimekad on keskmise sissetulekuga riikide ja rahus elavate madala sissetulekuga riikide rahvad. Üks miljard on endiselt tume ala. Meil on vaja toekamat kontseptsiooni kui üksnes arengumaad ja arengumaailm. Meil on vaja uusi hoiakuid. Maailm on hakanud koonduma. Aga, aga, aga mitte kõige alumine miljard. Nemad on endiselt sama vaesed nagu alati. See ei ole jätkusuutlik ja seda ei muuda üks ülijõud. Aga teie jääte üheks kõige olulisemaks ülijõuks ja esialgu ka kõige lootustandvamaks. Ja sel institutsioonil on äärmiselt oluline roll - mitte USA jaoks, vaid kogu maailma jaoks. Teie nimi ei ole kohane, te ei ole mitte välisministeerium, vaid maailmaministeerium. Ja meil on teie suhtes suured lootused. Suur aitäh. (Aplaus)