Halla Tomasdottir: naiselik vastus Islandi finantskrahhile

Vanasti oli palju lihtsam islandlane olla, sest vaid paar aastat tagasi ei teadnud inimesed meist suurt midagi ja ma oleksin võinud siia tulla ning meist vaid head rääkida. Kuid viimase paari aastaga oleme paari asja tõttu kurikuulsaks saanud. Esiteks muidugi majanduskriisi tõttu. Asi läks koguni nii hulluks, et keegi pani meie riigi eBays müüki. (Naer) Hind algas 99 pennist ilma miinimumita. Seejärel oli vulkaanipurse, mis rikkus paljude reisiplaanid, nii teie endi kui ka teie sõprade omad, teiste seas ka president Obama. Seda nime, muide, hääldatakse Eyjafjallajokull. Üheski teie meedikanalis ei öeldud seda õigesti välja.

(Naer)

Kuid ma ei ole siin, et jagada lugusid neist kahest juhtumist. Ma tahan teile rääkida loo Audur Capitalist, finantsettevõttest, mille asutasime mina ja Kristin - keda te pildil näete - 2007. aasta kevadel, veidi rohkem kui aasta enne majanduskriisi algust. Miks peaksid kaks naist, kes nautisid edukat karjääri investeerimispanganduses, korporatiivsektoris, sealt lahkuma, et luua finantsteenuseid pakkuv ettevõte? Piisab, kui öelda, et meil sai villand testosterooni keskel hulpimisest. Ma ei taha öelda, nagu mehed oleksid süüdi kriisis ja selles, mis meie riigiga juhtus. Kuid võin kindlalt öelda, et minu kodumaal, samuti nagu Wall Streetil, Londoni finantskeskuses ja mujal, olid mehed finantssektori mängudes tüüri juures. Ning selline mitmekesisuse puudumine ja samasus viib katastroofiliste probleemideni.

(Aplaus)

Sellest maailmast veidi tüdinult ja tugeva kõhutundega, et selline olukord pole jätkusuutlik, otsustasime asutada finantsettevõtte, mis toetub meie väärtustele. Otsustasime tuua finantsmaailma naiselikke väärtusi. Islandil pani see paljud kulmu kergitama. Kuni selle ajani ei tuntud meid Islandil kui tüüpilisi naisi. Teatud mõttes oli see kui kapist välja tulek - rääkida sellest, et me olemegi naised ja et meil on oma väärtushinnangud ja oma viis äri teha, mis on jätkusuutlikum kui see, mida olime senimaani kogenud. Me veensime endaga liituma hulga vahvaid inimesi - inimesi, kellel on põhimõtted ja suurepärased oskused, ja investoreid, kellel on nägemus ja väärtused, mis sobivad meie omadega. Koos pidasime Islandil möllanud finantstormile vastu, kaotamata otseselt midagi meie omakapitalist või meie klientide rahadest. Ja kuigi ma tahan selle eest tänada peamiselt meie ettevõtte andekaid inimesi - unustamata ka head õnne ja ajastamist - oleme me täiesti veendunud, et saime sellega hakkama tänu oma väärtushinnangutele.

Lubage, et jagan neid väärtushinnanguid teiega. Me usume riskiteadlikkusse. Mida see tähendab? Me usume, et sa pead alati mõistma riske, mida sa võtad, ja me ei investeeri asjadesse, millest me aru ei saa. See pole ju keeruline. Kuid aastal 2007, mis oli eluasemelaenude tippaeg koos kõigi keeruliste finantsstruktuuridega, oli see täielik vastand hooletule riskikäitumisele, mida me turul nägime. Samuti usume me otsekohesusse - rääkida asjadest nii, nagu nad on, kasutada lihtsat keelt, millest inimesed aru saavad, ja rääkida inimestele nii halbadest külgedest kui ka võimalikest plussidest, rääkida neile koguni halbadest uudistest, mida keegi ei taha välja öelda, nagu see, et meil puudub usk Islandi finantssektori jätkusuutlikkusse, sest me tundsime nii juba mitu kuud enne majanduse kokkuvarisemist. Ja kuigi me töötame finantssektoris, kus Excel on kuningas, usume me emotsionaalsesse kapitali. Ja me usume, et emotsioonide audit on niisama oluline kui majanduslik audit. Need on ju inimesed, kes teevad raha ja kaotavad raha, mitte Exceli tabelid.

(Aplaus)

Viimane, kuid mitte vähem oluline asi on see - me usume kasumisse koos põhimõtetega; meile läheb korda see, kuidas me kasumit teenime. Kuigi me tahame toota endale ja oma klientidele majanduslikku kasumit, oleme nõus tegema seda pikemas perspektiivis. Ja meile on tähtis defineerida kasumit laiemalt kui pelgalt majanduslik kasum järgmises kvartalis. Meile meeldib näha tulu pluss positiivset ühiskondlikku ja keskkondlikku kasu, kui me investeerime.

Kuid asi polnud ainult väärtushinnangutes, kuigi me oleme veendunud, et need on olulised. Asi oli ka ärilistes võimalustes. Naiselik joon ja jätkusuutlikkuse joon on need, mis loovad kõige põnevamaid investeerimisvõimalusi tulevatel aastatel. Mis puudutab naiselikku joont, siis asi pole selles, nagu naised oleksid meestest paremad, vaid hoopis selles, et naised on meestest erinevad, nad toovad mängu teised väärtused ja abinõud. Mida me sellest saame? Parema viisi otsuseid teha. Ja vähem karjakäitumist. Need mõlemad tegurid annavad lõpuks väga positiivseid tulemusi.

Paratamatult hakkad selle üle mõtlema, vaadates finantssektori kriisi, mis meid Islandil tabanud on - ja muide, ka Euroopa on üpris halvas seisus. Paljud ütleksid, et ka teil siin, Ameerikas, seisavad ees uued raskused. Nüüd, kui kõik see on aset leidnud, ja meie ees on nii palju infot, mis ütleb meile, et mitmekesisus on otsuste langetamisel parem, kas me näeme, et äri ja finantssektor seeläbi muutuvad? Kas muutub valitsus?

Ma ütlen teile otsekoheselt, mida mina sellest arvan. Mul on päevi, mil ma usun, kuid ka päevi, mil ma olen täis kahtlusi. Kas olete märganud ümberringi tohutut iha ehitada üles needsamad asjad, mis meid alt vedasid? (Aplaus) Einstein ütles, et see on hullumeelsuse definitsioon - teha ühtesid ja samu asju aina uuesti ja uuesti, lootes erinevat tulemust. Nii et võib-olla on maailm hullumeelne, sest ma näen liiga palju seda, et tehakse samu asju uuesti ja uuesti lootuses, et seekord ei varise kõik me pea kohal kokku. Ma tahan näha rohkem revolutsioonilist mõtlemist. Ja ma olen endiselt lootusrikas. Nagu TED, usun ka mina inimestesse. Ja ma tean, et tarbijad on muutumas teadlikumaks, nad hakkavad hääletama oma rahakoti kaudu ja nad muudavad äri ja finantssektori nägu väljastpoolt, kui nad ei tee seda seestpoolt.

Kuid mina olen rohkem revolutsionäär ja peaksingi olema, olen ju Islandilt. Meie ajaloos on palju tugevaid, julgeid ja iseseisvaid naisi juba viikingite ajast peale. Ma räägin teile, millal ma sain esimest korda aru, et naistel on suur mõju majanduses ja ühiskonnas. Ma olin seitsmeaastane - juhuslikult oli mu ema sünnipäev - 24. oktoober 1975. Islandi naised võtsid vaba päeva. Kas töölt või kodust, nad võtsid vaba päeva ja mitte miski Islandil ei töötanud. (Naer) Nad marssisid Reykjaviki kesklinna ja tõstsid naiste küsimused päevakorda. Mõned on öelnud, et sealt algas ülemaailmne liikumine. Minu jaoks algas sealt pikk teekond, ma otsustasin, et see päev oli oluline. Viis aastat hiljem valiti Islandi presidendiks Vigdis Finnbogadottir - esimene riigipeaks valitud naine, üksikema ja rinnavähist edukalt jagu saanud naine, kes oli pidanud laskma ühe rinna eemaldada. Ühel kampaaniakoosolekul vihjas üks tema meesrivaalidest, et ta ei või saada presidendiks, kuna ta on naine ja koguni poolik naine. Sel õhtul võitis ta valimised, sest ta tuli - mitte ainult oma vastase jämeda käitumise tõttu - aga ta tuli ja ütles: "Ma ei kavatse Islandi rahvast rinnaga toitma hakata, ma kavatsen seda juhtida."

(Aplaus)

Mul on olnud uskumatult palju naistest eeskujusid, kes on mõjutanud seda, kes ja kus ma täna olen. Kuid sellest hoolimata veetsin ma esimesed 10 või 15 aastat oma karjäärist peamiselt eitades fakti, et ma olen naine. Alustasin Ameerika suurfirmades ja olin täiesti veendunud, et loeb ainult inimene ise, et naistel ja meestel on täpselt samad võimalused. Kuid viimasel ajal olen jõudnud järeldusele, et see siiski pole nii. Me pole ühesugused. Ja see on suurepärane - oma erinevuste tõttu me loome ja hoiame elu. Peaksime väärtustama oma erinevusi ja keskenduma väljakutsetele.

Tahan lõpetuseks öelda veel ühe mõtte: mul on kõrini "kas see või teine" valikute türanniast elus - kas mehed või naised. Meil on aega hakata hindama tasakaalu ilu. Loobume sellest, et mõelda ärist ja heategevusest eraldi, ning hakkame mõtlema hea äri tegemisest. Niimoodi muudame me maailma. See on ainus jätkusuutlik tulevik.

Tänan teid.

(Aplaus)