Enric Sala: pilguheit puutumata ookeani

Ma räägin teile täna kahest asjast. Esiteks sellest, mis me kaotanud oleme, ja teiseks, kuidas seda tagasi tuua. Lubage, et alustan sellega. See on minu võrdluse alus. See siin on Vahemere rannik, kus pole kalu, ainult paljas kivi ja palju merisiile, kellele meeldib vetikaid süüa. Midagi sellist nägin ma kõigepealt, kui esimest korda Vahemere rannikul Hispaania lähedal vette hüppasin. Kui Maale saabuks üks tulnukas - anname talle nimeks Joe - siis mida Joe näeks? Kui Joe hüppaks vette korallrahu juures, siis on palju, mida tulnukas näha võiks. On väga ebatõenäoline, et Joe hüppaks vette rikkumatu korallrahu juures, ürgse rahu juures, kus on palju koralle, haisid, krokodille, manaate, huntahvenaid, kilpkonni ja nii edasi. Ilmselt näeks Joe hoopis neid asju, mis jäävad siia pildi rohelisse ossa. Siin on äärmus surnud korallide, mikroobide supi ja meduusidega. Ja seal, kus on tuuker, seal asub praegu ilmselt suurem osa maailma korallrahusid, kus on väga vähe koralle, vetikad kasvavad neile peale, palju baktereid, ja kust suured loomad on kadunud. Ja seda on näinud ka suurem osa mereteadlasi. See on nende võrdluste alus. Seda peavad nad loomulikuks, sest moodne teadus tegi sukeldumisega algust alles hulk aega pärast seda, kui me mere ökosüsteeme rikkuma asusime.

Nüüd torkan ma meid kõiki ajamasinasse ja me sõidame vasakule, läheme tagasi minevikku, et näha, milline ookean siis oli. Alustame oma ajamasinaga sealt, Line'i saartelt, kus me oleme läbi viinud terve rea National Geographic ekspeditsioone. Siin meres on saarestik, mis kuulub Kiribatile ja ulatub üle ekvaatori. Ja seal on palju asustamata, kalameestest puutumata, rikkumata saari ning ka mõned asustatud saared. Alustame esimesega - Jõulusaar, üle 5000 elaniku. Enamik korallrahusid on surnud. Suurem jagu koralle on surnud, vetikate alla mattunud. Ja suurem jagu kalu on väiksemad, kui pliiatsid, mille abil me neid kokku loeme. 2005. aastal kulus meil siin sukeldumisele 250 tundi. Me ei näinud ainsatki haid. Selle paiga avastas 1777. aastal kapten Cook. Ta kirjeldas, kuidas tohutud haiparved nende väikeste paatide tüüre ja aerusid hammustasid, kui nad kaldale sõudsid.

Keerame ajaratast veel veidi kaugemale minevikku. Fanningi saar, 2500 inimest. Siin läheb korallidel paremini. On palju väikseid kalu. See oleks paljude sukeldujate jaoks paradiis. Siin on võimalik näha suuremat osa Florida Keysi riiklikust merekaitsealast. Ja paljud peavad seda imekauniks, kui võrdluse aluseks on see siin. Kui läheme tagasi sellisesse paika nagu Palmyra atoll, kus ma olin koos Jeremy Jacksoniga mõni aasta tagasi, siis siin läheb korallidel paremini ja on ka haisid. Igal sukeldumisel võite näha haisid. Ja see on tänapäeval korallrahude juures väga ebatavaline. Aga kui me keerame ajaratast 200 või 500 aastat tagasi, siis jõuame paikadesse, kus korallid on täiesti terved ja imeilusad, moodustavad suurepäraseid struktuure, ja kus kiskjad on kõige silmatorkavam asi, seal näete 25 kuni 50 haid ühe sukeldumise jooksul.

Mida oleme neist kohtadest õppinud? Need siin on paigad, mida me loomulikuks pidasime. Seda nimetame me biomassi püramiidiks. Kui me liidame kokku korallrahul elavate kalade kaalu, siis ootaksime seda tulemust. Biomassi lõvisa on toiduahelas allpool, herbivooride seas, papagoikalade ja tuurade seas, kes vetikaid söövad. Nende järel planktonist toituvad kalad, väikesed ahvenalised, väikeloomad, kes vees hõljuvad. Ja siis biomassi väiksem osa, karnivoorid, ning kõige väiksem biomass on tipus, haid, suured riffahvenad ja huntahvenad. Kuid see on tagajärg. Sellise maailmapildi oleme saanud tänu rikutud korallrahude uurimisele.

Kui me läksime ürgsetele, puutumata rahudele, siis saime aru, et looduslik maailm oli pahupidi. See püramiid oli pea alaspidi. Ülemisse otsa kuulub kõige suurem osa biomassist, mõnes kohas kuni 85 protsenti, näiteks Kingmani riff, mis on nüüd kaitse all. Hea uudis on see, et arvukalt pole ainult kiskjaid, vaid kõike on palju. Need kastid siin on kõik suuremad. On rohkem haisid, rohkem riffahvenate biomassi, samuti rohkem herbivooride biomassi, nagu see papagoikala, kes on nagu merekits, nad puhastavad korallrahu kõigest, mis nähtavaks kasvab, nad söövad ja hoiavad sellega rahu puhtana ning lasevad korallidel kosuda. Nendes iidsetes, puutumata paikades ei ole mitte ainult palju kala, seal on ka palju muid olulisi komponente ökosüsteemi jaoks, näiteks hiidmerikarbid. Laguunides on hiidmerikarpidest sillutisi, kus on kuni 20 või 25 karpi ruutmeeri kohta. Need on kadunud kõikidelt asustatud rahudelt maailmas. Ja nad filtreerivad vett, nad hoiavad vee puhtana mikroobidest ja haigusetekitajatest.

Kuid siiski, nüüd on meil globaalne soojenemine. Kui seal ei kalastata, sest rahud on kas seaduse kaitse all või asuvad liiga kaugel, siis see on suurepärane. Aga kui vesi liiga kaua aina soojemaks muutub, siis korallid surevad. Kuidas siis saavad need kalad, need kiskjad abiks olla? Me oleme märganud, et just selles piirkonnas siin, El Nino ajal, aastail '97 ja '98, oli vesi liiga pikka aega liiga soe ja suur hulk koralle pleekis ära ning paljud neist surid. Jõulusaare juures, kus toidvõrk on tõesti piiratuks jäänud, kust suured loomad ära on kadunud, seal pole korallid taastunud. Fanningi saare juures ei ole korallid taastunud. Aga näete siin, suur sarvkorall, mis suri ja vajus kokku. Ja kalad on vetikate kallal maiustanud, nii et vetikavaip on veidi madalamal. Ja kui läheme Palmyra atollile, kus on ülekaalus herbivooride biomass, siis need korallid on puhtad. Ja korallid on taastumas. Kui minna puutumatule poolele, siis kas need pole kunagi pleekida saanud? Need paigad siin said samuti pleekida, kuid taastusid kiiremini. Mida tervem ja terviklikum, mida komplekssem on toiduahel, seda suurem on vastupidavus, seda tõenäolisem, et süsteem taastub soojenemist põhjustavate sündmuste lühiajalistest tagajärgedest. Ja see on hea uudis. Seega tuleb meil seda struktuuri taastada. Peame tagama, et kõik ökosüsteemi lülid on olemas, et ökosüsteem saaks kohaneda globaalse soojenemise tagajärgedega.

Kui me peame võtma võrdluseks uue aluse, kui meil tuleb lükata ökosüsteem tagasi vasakule, siis kuidas saame seda teha? On mitu võimalust. Üks väga selge variant on merekaitsealad, eriti kaitsealad, kust ei tohi midagi püüda, mis me ära eraldame, et lasta mere-elul taastuda. Lubage mul minna tagasi selle pildi juurde Vahemerest. See oli minu võrdluse aluseks. Lapsena nägin ma just seda. Samal ajal vaatasin ma televiisorist Jacques Cousteau saateid, nägin kogu seda rikkust, küllust ja mitmekesisust. Ja ma mõtlesin, et see rikkus kuulub vaid troopikamerele ja Vahemeri ongi loomulikult vaene meri. Tollal polnud mul aimugi, enne kui esimest korda merekaitsealal vette hüppasin. Ja siis nägin ma seda - arvukalt kalu.

Mõni aasta hiljem, 5 kuni 7 aasta pärast, tulid kalad tagasi, nad söövad merisiile ja siis hakkavad jälle vetikad kasvama. Algul hakkab vesi õitsema ja sülearvuti suurusel pinnal võite leida 100 erinevat liiki vetikaid, enamasti mikroskoopilisel tasemel, sadu kalu ja väikseid loomakesi, kellest kalad siis toituvad, nii et süsteem saab end taastada. See koht siin, Medesi saarte merekaitseala, mis on vaid 94 hektari suurune, toob kohalikule majandusele sisse 6 miljonit eurot, see on 20 korda rohkem kui kalastamine. Ja see moodustab 88 protsenti kogu turismist saadavast tulust. Seega need paigad aitavad lisaks ökosüsteemile ka inimesi, kes sellest ökosüsteemist võivad kasu lõigata.

Lubage ma võtan kokku, et mida need kaitsealad, kust üldse püüda ei tohi, siis teevad, kui me neid kohti kaitseme. Kui võrdleme neid kõrvalasuvate, kaitsmata aladega, siis selgub järgmine. Liikide arvukus kasvab 21 protsenti. Nii et teil on 1000 liiki, siis kaitsealal peaks oodatavalt olema 200 võrra rohkem. See on väga suur vahe. Organismide suurus kasvab kolmandiku võrra. Nii et teie kalad on nüüd nii suured. Küllus - kui mitu kala teil on ruutmeetri kohta - kasvab peaaegu 170 protsenti. Ja biomass - see on kõige silmapaistvam muutus - on keskmiselt 4,5 korda suurem ja seda vaid 5 kuni 7 aasta pärast. Mõne kohas on biomass kaitsealal koguni kuni 10 korda suurem.

Nii et meil on kaitsealal kõik need olendid, mis kasvavad, ja mida nad siis teevad? Paljunevad. See on populatsiooni-bioloogia A ja B. Kui te kalu ei tapa, siis läheb neil surmani kauem aega, nad kasvavad suuremaks ja saavad palju järglasi. Sama kehtib selgrootute kohta. Siin on näide. Need on munakoored Tšiili ranniku lähedal elava teo munadest. Ja tigu muneb merepõhja nii palju mune. Kaitsealast väljaspool pole seda isegi võimalik märgata. 1,3 miljonit muna ruutmeetri kohta sellel samal kaitsealal, kus neid tigusid on niigi tohutul hulgal. Nii need organismid paljunevad. Väikesi noori tõuke sünnib ülevoolavalt palju, nad kõik voolavad üle ja ka inimesed väljaspool saavad neist kasu. See on Nassau huntahven Bahama saartel. Kaitselal on huntahvenaid tohutult palju. Ja mida lähemale kaitsealale minna, seda rohkem seal kalu leidub. Nii et kalamehed saavad suurema saagi. Võite näha, kust jookseb kaitseala piir, sest paadid on ilusti reas näha. Nii et on ka ülevool. See on kasu, mis ulatub kaitseala piiridest väljapoole ja mida ümbritsevad inimesed kasutada saavad, kuid samal ajal kaitseb kaitseala kogu asuala ja suurendab vastupidavust.

See, mis meil praegu on - maailm ilma kaitsealadeta - meenutab pangakontot, kust me pidevalt raha välja võtame ja midagi tagasi ei pane. Kaitsealad on nagu säästukontod; meil on kapital, mida me ei puutu ja mis toodab protsente, sotsiaalses, majanduslikus ja ökoloogilises plaanis. Ja kui me mõtleme biomassi suurenemisele kaitsealadel, siis see on nagu liitprotsendiline kasvamine. Veel kaks näidet, kuidas need kaitsealad inimestele kasu toovad. Nii palju saavad Keenia kalamehed iga päev kala püüdes saaki, kalastades aastast aastasse paigas, kus ei ole mingit kaitset, kõik on vabalt võtta. Kui kõige kahjulikum kalastusviis - noodapüük - ära keelati, hakkasid kalamehed rohkem saaki saama. Kui püüate vähem, saate tegelikult rohkem saaki. Aga kui liidame siia otsa kaitsealad, kust püüda ei tohi, siis teenivad kalamehed ikkagi rohkem raha, püüdes kaitseala läheduses vähem.

Teine näide: Nassau huntahven Belize'is, Vahe-Ameerika riffil. See siin on huntahvenate seks ja huntahvenad kogunevad täiskuu ajal parvedesse nädalaks ajaks detsembris ja jaanuaris. Vanasti oli neid kobaras koos kuni kümneid tuhandeid, 30 000 umbes nii suurt huntahvenat ühe hektari kohta, ühes suures kobaras. Kalamehed teadsid seda, püüdsid neid ja ammendasid kogu populatsiooni. Kui läksin sinna esimest korda, aastal 2000, siis oli alles vaid 3000 huntahvenat. Ja kalameestel oli lubatud püüda kogu kudevast populatsioonist kuni 30 protsenti aastas. Tegin siis lihtsa analüüsi ja selleks ei pea olema kosmoseteadlane, arvutamaks välja, et kui võtta 30 protsenti aastas, siis vajub sinu kalandus väga kiiresti kokku. Ja koos kalandusega sureb välja ka terve selle liigi võime end taastoota. Seesama toimus mitmes kohas Kariibi mere ümbruses. Ja nad teenisid kokku 4000 dollarit aastas kogu oma kalatööstuse peale, mitme püügialusega. Kui teha majanduslik analüüs ja ennustada, mis toimuma hakkab, kui kalu ei hävitata, kui me kasutame vaid 20 sukeldujat ühe kuu jooksul aastas, siis oleks tulu 20 korda suurem. Ja see oleks jätkusuutlik pikas perspektiivis.

Kui palju meil seda siis tehakse? Kui see on nii hea, nii enesestmõistetav, kui palju seda siis tehakse? Ja te juba kuulsite, et kaitse all on vähem kui üks protsent maailmamerest. Oleme hakanud ühele protsendile lähemale saama, tänu Chagose saarestiku kaitsealade loomisele. Vaid murdosa sellest on kalapüügi eest täielikult kaitstud. Teadusuuringud soovitavad, et vähemalt 20 protsenti maailmamerest peaks olema kaitse all. 20 ja 50 protsendi vahele jääb ennustatav suurus, mis on vajalik bioloogilise mitmekesisuse ja kalade arvukuse kasvu ning vastupidavuse jaoks.

Kuidas oleks see siis võimalik? Inimesed küsivad: mis see maksab? Kuid mõtleme selle peale, kui palju me praegu maksame kalanduse subsideerimiseks. 35 miljardit dollarit aastas. Paljud neist subsiidiumitest toetavad hävitavaid kalapüügiviise. On tehtud mõned hinnangud, kui palju maksaks kaitsealade võrgu loomine, mis kataks 20 protsenti maailmamerest, ja see oleks vaid murdosa sellest, mida me praegu maksame, mida valitsus jagab kalatööstusele, mis on kokku kukkumas. Inimesed jäävad töötuks, sest kalatööstused vajuvad kokku. Kaitsealade võrgu loomine pakuks otseselt uusi töökohti rohkem kui miljonile inimesele, lisaks kõik kaudselt tekkivad töökohad ja kasutegurid.

Kuidas me saaksime seda teha? Kui on niivõrd selge, et need säästukontod on keskkonna ja inimeste jaoks nii head, siis miks ei ole 20 või 50 protsenti ookeanist kaitstud? Kuidas me jõuaksime selle eesmärgini? Sinna jõudmiseks on kaks võimalust. Kõige lihtsam oleks luua väga suured kaitsealad nagu Chagose saarestikus. Probleem on aga selles, et neid suuri kaitsealasid saab luua vaid paigus, kus pole inimesi, pole sotsiaalseid konflikte, kus selle poliitiline hind on väga madal ja samuti majanduslik hind. Mõned meist, mõned organisatsioonid siin ruumis ja mujal töötavad selle kallal.

Aga mis saab ülejäänud maailma rannikualadest, kus inimesed elavad ja teenivad kalapüügiga elatist? On kolm peamist põhjust, miks meil ei ole kümneid tuhandeid väikseid kaitsealasid. Esiteks, inimestel pole aimugi, mida merekaitseala teeb. Kalamehed asuvad end harilikult väga innukalt kaitsma, kui on juttu mingi ala piiramisest või sulgemisest, isegi väikese ala. Teiseks on paigast ära kaitsealade valitsemine, kuna enamikel rannikuäärsetel omavalitsustel puudub õigus loodusvarasid kontrollida ning luua ja kontrollida kaitsealasid. See on ülevalt alla liikuv hierarhiline struktuur, kus inimesed ootavad valitsusametnike taga. Ja see pole otstarbekas. Ning valitsusel pole piisavalt ressursse.

Mis viib meid kolmanda põhjuse juurde. Meil pole rohkem kaitsealasid sellepärast, et finantseerimise mudel on vale. Mittetulundusühingud ja valitsused kulutavad palju aega, energiat ja vahendeid reeglina vaid mõnes kitsas valdkonnas. Nii et mere- ja rannikualade kaitse on muutunud valitsuse ja heategevusrahade äravoolutoruks ning see pole jätkusuutlik. Nii et vastus seisneb nende kolme probleemi lahendamises. Esiteks tuleb käima lükata globaalne kampaania, mis teavitab ja inspireerib kohalikke elanikke ja valitsusi looma kaitsealasid, kust ei tohi midagi püüda ja mis on paremad, kui olemasolevad kaitsealad. See on säästukonto võrdluses pangakontoga, kuhu me midagi sisse ei kanna. Teiseks tuleb ümber korraldada valitsussüsteem, nii et loodushoid oleks detsentraliseeritud, ega sõltuks enam mittetulundusühingute tööst või valitsusasutuste tööst ja oleks kohalike elanike kätes, nagu see toimib juba Filipiinidel ja ka mõnel pool mujal. Ja kolmandaks, mis on väga oluline, tuleb välja töötada uued äriplaanid. Heategevus kui ainus rahakraan kaitsealade loomiseks ei ole jätkusuutlik. Meil on tõesti vaja luua äriplaanid, kus rannikualade säästmine on investeering. Sest me juba teame, et need merekaitsealad toovad tulu nii sotsiaalses, ökoloogilises kui majanduslikus mõttes.

Soovin lõpetuseks öelda ühe mõtte, nimelt seda, et mitte ükski organisatsioon üksinda ei saa ookeani päästa. Selle pärast on varem palju võisteldud. Me peame välja arendama uue mudeli partnerluse jaoks, mis tõesti soodustab koostööd, kus me püüame üksteist täiendada, mitte asendada. Panused on lihtsalt liiga kõrged, et jätkata praegusel teel. Nii et tehkem seda.

Tänan teid väga.

Chris Anderson: tänan sind, Enric.

Enric Sala: tänan.

Chris Anderson: see oli meisterlik töö, kuidas sa kõik asjad kokku võtsid. Esiteks sinu püramiid, pahupidi keeratud püramiid, mis näitas kiskjate biomassiks 85 protsenti, see tundub võimatu. Kuidas saab 85 protsenti elada 15 protsendi peal?

Enric Sala: aga mõelge, et teie kellal on kaks seierit, suur ja väike. Suur seier liigub väga aeglaselt ja väike väga kiiresti. Põhimõtteliselt selles ongi asi. Toiduahelas allpool paiknevad loomad paljunevad väga kiiresti, kasvavad väga kiiresti, munevad miljoneid mune. Ülemises otsas on haid ja suured kalad, kes elavad 25-30 aastat. Nad paljunevad väga aeglaselt. Neil on aeglane ainevahetus. Ja põhimõtteliselt nad lihtsalt säilitavad oma biomassi. Nii et nende põhjas asuvate tegelaste tootmise ülejääk on piisav, et toita ära see biomass, mis ei liigu. Nad on nagu süsteemi kondensaatorid.

Chris Anderson: See on väga põnev. Nii et tegelikult meie pilt toidupüramiidist on lihtsalt - me peame selle täiesti ümber muutma.

Enric Sala: vähemalt mere puhul küll. Korallrahude puhul leidsime, et see pahupidi püramiid oleks Serengetiga võrreldes viis lõvi ühe saaklooma kohta. Ja kuival maal see asi ei toimiks. Kuid korallrahude puhul on olemas süsteem, kus kõige alumisel komponendil on struktuur. Meie arvates kehtib see kõikjal. Kuid puutumata rahusid oleme hakanud uurima alles väga hiljuti.

Chris Anderson: Numbrid, mis sa esitasid, on tõesti hämmastavad. Sa ütled, et kulutame praegu 35 miljardit dollarit subsiidiumite maksmiseks. Aga kaitsealade loomine maksaks ainult 16 miljardit, et 20 protsenti ookeanist kaitse alla võtta, mis tegelikult pakuks kaluritele ka uusi eluvõimalusi. Kui maailm oleks targem, lahendaksime selle võrrandi miinus 19 miljardi dollariga. Meil oleks 19 miljardit tervishoiu või millegi muu jaoks.

Enric Sala: Ja võtame arvesse kalanduse alatootlikkuse, mis on 50 miljardit dollarit. Nii et jällegi, üks suur lahendus oleks, kui Maailma Kaubandusorganisatsioon suunaks subsiidiumid ümber jätkusuutlike meetodite toetuseks.

Chris Anderson: Hästi, ma kuulen mitmeid näiteid, mis toetavad rumalate subsiidiumite lõpetamist. Nii et tänan sind nende numbrite eest. Viimane küsimus on isiklik. Paljude inimeste kogemus siin, kes on ookeaniga kaua seotud olnud, nad on näinud seda taandarengut, kuidas kaunid paigad nende silme all halvemaks muutuvad, see on masendav. Räägi, mis tunne sind valdas, kui sa käisid läbi neid puutumata kohti ja nägid, kuidas asjad taastuvad.

Enric Sala: See on spirituaalne kogemus. Me läheme sinna, et püüda ökosüsteemidest aru saada, püüda mõõta või kokku lugeda kalu ja haisid ning näha, kuidas need paigad erinevad meile tuntud kohtadest. Aga kõige parem tunne on see loodusearmastus, millest räägib E.O. Wilson, kus inimesed tunnevad imetlust ja aukartust taltsutamata looduse, toore looduse ees. Ja seal, ainult seal võite tõesti tunda, et olete osake millestki suuremast, osake suuremast globaalsest ökosüsteemist. Ja kui ei oleks neid kohti, mis lootust annavad, siis ma ei usu, et suudaksin selle tööga jätkata. See oleks liiga masendav.

Chris Anderson: Enric, tänan sind väga, et jagasid meie kõigiga oma spirituaalset kogemust. Aitäh.

Enric Sala: Tänan teid väga!