Elizabeth Gilbert räägib sellest, kuidas hoida loovust

Ma olen kirjanik. Raamatute kirjutamine on minu jaoks amet, aga ka palju enamat. See on mu elupõline armastus ja kirg. Ja vaevalt, et see kunagi muutub. Aga hiljuti juhtus midagi veidrat nii mu minu elus kui karjääris ja see sundis mind ümber hindama, kuidas oma töösse suhtun. Veider asi on see, et ma kirjutasin hiljuti raamatu, mälestusteraamatu "Söö, palveta, armasta", mis, erinevalt kõigist mu eelmistest raamatutest, levis miskipärast üle maailma ja sai suureks sensatsiooniliseks rahvusvaheliseks bestselleriks. Tänu sellele käitutakse minuga nüüd igal pool nagu ma oleksin hukule määratud. Tõsiselt - hukule määratud! Inimesed tulevad murelikult mu juurde ja ütlevad: "Kas sa ei karda, et ei suuda iial seda saavutust ületada? Kas sa ei karda, et kuigi sa kirjutad kogu oma ülejäänud elu, ei suuda sa enam iial kirjutada raamatut, mis kellelegi maailmas veidikenegi korda läheks, enam mitte iialgi?"

Üsna julgustav, eks ole? Asi oleks hullem, kui ma juhuslikult ei mäletaks, et kui ma üle 20 aasta tagasi, teismelisena, rääkisin, et ma tahan kirjanikuks saada, kohtasin samasugust hirmunud suhtumist. Minult küsiti: "Kas sa ei karda, et ei saavuta kunagi edu? Kas sa ei karda, et sured alandusest, kui sind ära põlatakse? Kas sa ei karda, et töötad selles valdkonnas terve elu, aga sellest ei tule iial mitte midagi välja ja sa sured purunenud unistuste riismetel, suu täis läbikukkumise kibedat tuhka?" (Naer) Noh, umbes midagi sellist.

Lühike vastus kõigile neile küsimustele on "Jah". Jah, ma kardan kõiki neid asju. Olen alati kartnud. Peale selle kardan ma ka paljusid teisi asju, mida inimesed aimatagi ei oska. Näiteks vetikaid ja muid hirmsaid asju. Aga kui asi puudutab kirjutamist, olen viimasel ajal mõelnud ja imestanud, et miks? On see mõistuspärane? Kas on loogiline eeldada, et keegi peaks kartma tööd, mida ta on sündinud tegema? Eriti käib see loomingu kohta, mis paneb meid üksteise vaimse tervise pärast muretsema, viisil, mis teiste tööde puhul justkui ei kehti. Mu isa oli keemiatehnoloog ja ma ei mäleta, et 40 keemiatehnoloogina töötatud aasta jooksul oleks keegi küsinud, kas ta kardab keemiatehnoloog olla. Ei küsitud, et kas sul on keemiatehnoloogiline kriis, John? Keegi ei osanud niimoodi mõeldagi. Aga keemiatehnoloogid kollektiivselt pole muidugi sajandite jooksul ära teeninud reputatsiooni, nagu oleksid nad maniakaal-depressiivsed alkohoolikud. (Naer)

Meil, kirjanikel, paraku on selline reputatsioon, ja mitte ainult kirjanikel, vaid kõigi valdkondade loomeinimestel, meil on reputatsioon, et oleme vaimselt väga tasakaalutud. Piisab, kui vaadata väga sünget surmajuhtude nimekirja, sest ainuüksi 20. sajandil oli palju säravaid loomeinimesi, kes surid noorelt ja sageli oma käe läbi. Ja isegi need, kes otseselt enesetappu ei sooritanud, justkui hävitati nende enda ande poolt. Norman Mailer ütles enne surma, oma viimases intervjuus: "Iga mu romaan tappis mind veidi enam." Uskumatu ütlus oma elutöö kohta, kas pole? Aga me ei pilguta silmagi, kui keegi niimoodi ütleb, sest me oleme selliseid asju nii ammu kuulnud ja oleme kollektiivselt omaks võtnud, et loomine ja kannatus on olemuslikult seotud ja looming viib lõpuks ikka meeleheiteni.

Tahaksin täna kõigilt siinolijatelt küsida, kas see on teie arvates normaalne? Kas te lepite selle mõttega - sest kui asja korrakski kõrvalt vaadata, siis teate - mina ei lepi selle seisukohaga kohe sugugi. Minu meelest on see talumatu. Ja samuti ohtlik, nii et ma ei taha, et see põlistuks ka järgmisel sajandil. On parem, kui me julgustame oma säravaid loovinimesi elama.

Ja ma tean kindlasti, et minu olukorras oleks väga ohtlik, kui ma pööraksin sellele pimedale rajale ja järgiksin seda seisukohta, eriti arvestades, millises etapis mu karjäär praegu on. Vaadake - lugu on nii, et ma olen üsna noor, ainult umbes 40 aastat vana. Ma suudan ehk veel 40 aastat tööd teha. Ja tõenäoliselt kõike, mida ma edaspidi kirjutan, arvustatakse üldsuse poolt kui seda, mis tuli pärast minu eelmise raamatu jaburat menu. Ütlen keerutamata, sest oleme ju nüüd kõik sõbrad - on ülimalt tõenäoline, et suurim edu on mul juba seljataga. Issand, milline mõte! See on mõte, mis võiks panna inimese kell üheksa hommikul džinni jooma ja ma ei taha, et minuga nii juhtuks. (Naer) Ma eelistaksin teha edasi tööd, mida ma armastan.

Ja küsimus on seega - kuidas? Pärast pikka järelemõtlemist tundub mulle, et selleks, et ka edaspidi kirjutamist jätkata, peaksin looma endale psühholoogilise kaitse. Peaksin leidma võimaluse hoida kirjutades turvalist distantsi iseenda ja selle hirmu vahel, mida ma loomulikult tunnen seoses sellega, kuidas mu kirjutisi edaspidi vastu võetakse. Olles viimastel aastatel otsinud eeskuju, olen ma vaadanud ajas tagasi ja püüdnud uurida teisi ühiskondi, et kas neil on meist paremaid ja mõistlikumaid arusaamu, kuidas aidata loomeinimestel hakkama saada loovuse loomulike emotsionaalsete riskidega.

Jõudsin oma otsingutega Vana-Kreeka ja Vana-Roomani. Palun kannatust, sest ma jõuan ringiga peateema juurde tagasi. Aga Vana-Kreekas ja Vana-Roomas ei uskunud inimesed, et loovus tulenes inimestest endist. Inimesed uskusid, et loovus on jumalik abistav vaim, kes tuleb inimese juurde kaugest ja tundmatust allikast, kaugetel ja tundmatutel põhjustel. Kreeklased nimetasid seda jumalikku loovuse vaimu "daemon". Sokrates teatavasti uskus, et tal on oma daemon, kes sosistas talle kuskilt kaugelt tarkusi. Roomlastel oli sarnane arusaam, aga nemad kutsusid kehatut loovat vaimu geeniuseks. Mis on väga tore, sest roomlased ei arvanud, nagu geenius oleks mõni eriti nutikas üksikisik. Nad uskusid, et geenius on maagiline jumalik olend, kes elab kunstniku ateljee seintes, veidi nagu majahaldjas Dobby, ja kes tuleb nähtamatuna välja ning abistab kunstnikku tema töös, aidates selle töö tulemust vormida.

Suurepärane - siin ongi distants, millest rääkisin - psühholoogiline kaitse, mis turvab sind su töötulemuste eest. Kusjuures kõik teadsid, kuidas see toimis. Antiikaja kunstnik oli kaitstud teatud asjade eest, nagu näiteks ülemäärane nartsissism. Kui su töö oli hiilgav, ei saanud sa kogu au endale võtta, sest kõik teadsid, et sind aitas kehatu jumalik vaim. Kui su töö ebaõnnestus, ei olnud ka see täielikult sinu süü. Kõik mõistsid, et sul on mannetu geenius. Läänes suhtusid inimesed loovusse sel viisil väga pikka aega.

Aga siis tuli renessanss ja kõik muutus, meile tuli üks uhke mõte ja see seisnes selles, et edaspidi olgu üksikisik universumi keskmeks, olgu ta kõrgemal jumalatest ja imedest, ning maailmas polnud enam ruumi müstilistele olenditele, kes vahendavad jumalikke sõnu. Sealt sai alguse ratsionaalne humanism ja inimesed hakkasid uskuma, et loovus tuleneb täielikult üksikisiku minast. Esimest korda ajaloos hakkasid inimesed nimetama kunstnikku ennast geeniuseks, mitte ei öelnud, et tal on oma geenius.

Ja minu arvates oli see suur viga. Kui me laseme ühel ainsal inimesel uskuda, et tema ongi anum, pühitsetud vee astja ja tuum ja allikas, millest lähtub kogu jumalikkus, looming, tabamatu, igavene müsteerium, on see tsipa liiga suur vastutus hapra inimpsüühika jaoks. Sama hea oleks paluda kellelgi päike alla neelata. Selle tulemuseks on väändunud ja moondunud ego ja see loob käsitamatuid ootusi oma töötulemuste osas. Olen veendunud, et see vaimne surve on tapnud meie kunstnikke viimase 500 aasta jooksul.

Ja kui see on tõsi, ning minu arvates on, järgneb küsimus, et kuidas edasi? Kas me saaksime seda muuta? Võib-olla minna tagasi iidsema arusaamani sellest, milline on suhe inimeste ja loomeprotsessi müsteeriumi vahel? Võib-olla mitte. Võib-olla ei saa kustutada 500 aastat ratsionaalset humanistlikku mõtlemist ühe 18-minutilise kõnega. Ja tänase publiku seas on tõenäoliselt inimesi, kes tõstataksid õigustatud teaduslikke kahtlusi, kui räägitakse haldjatest, kes järgnevad inimestele ja puistavad nende projektidesse võlutolmu. Kindlasti ei ole te kõik minuga ühel nõul.

Kuid küsimus, mida tahan esitada, on järgmine: aga kuulge, miks mitte? Miks me ei võiks sellest niimoodi mõelda? See on sama loogiline kui ükskõik milline muu seletus, mida ma olen kunagi kuulnud loomingulise protsessi hulluksajava kapriissuse kohta. Igaüks, kes on kunagi püüdnud midagi luua - see tähendab tegelikult, et igaüks siin ruumis - teab, et see protsess ei toimi alati ratsionaalsel viisil. Vahel tundub see lausa paranormaalsena.

Kohtusin hiljuti suurepärase ameerika luuletaja Ruth Stone'iga, kes on üle 90 aasta vana ja terve elu olnud luuletaja, ja ta rääkis mulle, kuidas ta kasvas üles maal, Virginias, ja käis põllul tööl ja ta ütles, et tundis ja kuulis, kuidas luuletus tuli üle väljade tema poole. Ta ütles, et see oli nagu kõmisev tuulepuhang. See tuli mühinal üle väljade tema suunas. Ta tundis selle tulekut, sest maa värises ta jalge all. Ta teadis, et sel hetkel sai ta teha vaid ühte, tema sõnul "joosta nagu põrguline". Ta jooksis nagu põrguline maja poole ja luuletus ajas teda taga ja ta pidi jõudma õigeks ajaks paberi ja pliiatsini, et ta saaks luuletuse üles korjata, kui see temast läbi mühises, ja paberile panna. Aga vahel ei olnud ta piisavalt nobe, ta jooksis, aga ei jõudnud majani, ja luuletus mühises temast läbi ja ta lasi selle käest ja luuletus jätkas oma teed üle väljade, otsides - tema sõnul - "mõnda teist luuletajat". Aga vahel juhtus nii - ja see jäi mulle eriti hästi meelde - ta rääkis, et vahel lasi ta luuletuse peaaegu käest. Ta jooksis majja ja otsis tükki paberit ja luuletus mühises temast läbi ja ta haaras pliiatsi just sel hetkel, kui see oli teda läbimas ja siis, nagu ta ütles, sirutas ta teise käe välja ja püüdis selle kinni. Ta püüdis luuletuse sabapidi kinni, ja tõmbas selle tagurpidi tagasi oma kehasse, samal ajal ise paberile kirjutades. Siis ilmus luuletus paberile täiusliku ja terviklikuna, aga tagurpidi, viimasest sõnast esimeseni. (Naer)

Kui ma seda kuulsin, mõtlesin - uskumatu, ka minu loomeprotsess on täpselt samasugune. (Naer)

Ei, mu loomeprotsess pole üldse selline - ma ei ole torujuhe! Ma olen muul ja pean töötama niimoodi, et tõusen iga päev samal kellaajal üles, higistan ja näen vaeva ja närin end suure vaevaga tööst läbi. Aga isegi mind, kogu minu muulatöö juures, isegi mind on see asi mõnikord möödaminnes riivanud. Ja ma kujutan ette, et ka paljusid teist. Isegi minul on olnud töid või ideid, mis voolavad minust läbi ja tulenevad allikast, mida ma ausõna nimetada ei suuda. Aga mis see asi siis on? Ja kuidas sellesse suhtuda, et see meid hulluks ei ajaks, vaid vastupidi, hoopis mõistuse juures hoiaks?

Parim kaasaegne näide, kuidas seda teha, on minu jaoks muusik Tom Waits, keda ma intervjueerisin mitu aastat tagasi ühe ajakirja jaoks. Me rääkisime sel teemal ja nagu isegi teate, oli Tom suurema osa elust tõeliseks kehastuseks piinatud kaasaegsest loomeinimesest, kes püüab kontrollida, juhtida ja valitseda neid kontrollimatuid loomingulisi impulsse, mille ta täielikult omaks kuulutas.

Aga vanemaks saades rahunes ta maha, ta rääkis, kuidas ühel päeval sõitis ta Los Angelese kiirteel ja sealsamas muutus tema jaoks kõik. Ta kihutab autoga ja äkki kuuleb väikest viisijuppi, mis tuleb talle pähe, nagu inpiratsioonil tavaks, vaevutabatavalt ja õrritavalt, ta tahab seda kätte saada, see on imeilus, ta ihkab seda, aga tal pole võimalust seda kinni püüda. Tal ei ole paberit ega pliiatsit, tal ei ole diktofoni.

Ta tunneb, kuidas tuttav ärevus hakkab pead tõstma, ta mõtleb: "Ma jään sellest ilma ja nüüd kummitab see laul mind igavesti. Ma pole küllalt hea, ma ei saa hakkama." Aga paanitsemise asemel ta lihtsalt jättis asja sinnapaika. Ta katkestas kogu selle mõttelise protsessi ja tegi midagi täiesti uut. Ta vaatas taevasse ja ütles: "Vabandust, kas sa ei näe, et ma juhin autot?" (Naer) "Kas sulle tundub, nagu ma saaksin praegu laulu kirjutada? Kui sa tõesti tahad olemas olla, tule sobivamal hetkel tagasi, siis, kui ma saan sinu eest hoolt kanda. Vastasel korral mine ja tülita täna kedagi teist. Mine ja tülita Leonard Cohenit."

Pärast seda muutus kogu tema tööprotsess. Mitte töö ise, see oli sageli ikka sama sünge nagu alati. Aga protsess muutus ja sellega kaasnev ängistus andis järele, kui ta asetas vaimu, geeniuse, väljapoole iseennast, kus see põhjustas ainult vaeva, ja lasi selle tagasi sinna, kust see tuli, mõistes, et see ei pea olema midagi enesekeskset ega piinavat. See võiks olla erakordne, imeline, veider koostöö, justkui vestlus Tomi ja selle kummalise välise asja vahel, mis ei olnud päriselt Tom.

See lugu, mida ma kuulsin, hakkas mõjutama minu enda töötegemist ja on mind juba korra päästnud. See mõte päästis mind, kui kirjutasin raamatut "Söö, palveta armasta" ja vajusin meeleheite kuristikku, kuhu me kõik vajume, kui teeme midagi, aga ei tule välja ja sa hakkad mõtlema, et see on kohutavalt halb, et sellest tuleb kõige halvem raamat, mis iial kirjutatud. Mitte lihtsalt halb, vaid kõige halvem, mis iial kirjutatud. Hakkasin mõtlema, et peaksin oma projektist loobuma. Siis tuli mulle meelde, kuidas Tom rääkis õhuga ja ma proovisin ka. Ma tõstsin pilgu käsikirjalt ja suunasin oma märkused tühjale toanurgale. Ütlesin valjult: "Kuule sina, asi, me mõlemad teame, et kui see raamat pole geniaalne, pole see ainuüksi minu süü, eks? Sa ju näed, et mina annan selle jaoks endast kõik, mul ei ole rohkem midagi anda. Kui tahad, et see oleks parem, pead välja ilmuma ja täitma oma osa kokkuleppest. Aga kui sa seda ei tee, siis - vahet pole. Mina kirjutan ikka edasi, sest see on minu töö. Ja ma palun märkida tänasesse protokolli, et mina ilmusin kohale, et oma osa ära teha." (Naer)

Sest ... (Aplaus) Vaadake - sajandeid tagasi Põhja-Aafrika kõrbetes kogunesid inimesed kuuvalgel pidustustele, kus esitati pühi tantse ja muusikat ning see kestis tunde, kuni koiduni. See oli alati võrratu vaatemäng, sest tantsijad olid professionaalid ja nad olid tõesti väga head. Aga mõnikord, väga harva, juhtus midagi ja mõni tantsijatest muutus tõesti ebamaiseks. Te ju mõistate, millest ma räägin, te kõik olete kunagi elus näinud sellist esitust. Aeg oleks justkui seisma jäänud ja tantsija oleks nagu astunud läbi mingi värava ja kuigi ta ei teinud midagi teisiti kui tuhandel eelneval ööl, asetus nüüd kõik täiuslikult oma kohale. Äkki ei tundunud ta enam tavalise inimesena. Tema seest ja tema alt kiirgas valgust ja see jumalik valgus langes igale poole.

Ja kui see juhtus, tookord ammu, tundsid inimesed selle ära ja hüüdsid seda nimepidi. Nad panid käed kokku ja hakkasid skandeerima: "Allah, Allah, Allah, Jumal, Jumal, Jumal." See ongi Jumal. Üks huvitav ajalooline kõrvalmärkus - kui maurid vallutasid Lõuna-Hispaania, tõid nad selle kombe endaga kaasa, aga hääldus muutus sajandite jooksul, sellest, mis oli "Allah, Allah, Allah", sai "Olé, olé, olé", mida võib endiselt kuulda härjavõitlustel ja flamenco-etendustel. Hispaanias hüütakse, kui esineja on teinud midagi uskumatut ja imelist: "Allah, olé, olé, Allah, võrratu, braavo!" Kui näeme midagi tavatut - siis ilmutabki end korraks Jumal. Mis on tore, sest meil on seda väga vaja.

Aga keeruliseks läheb asi järgmisel hommikul tantsija enda jaoks, kui ta üles ärkab ja avastab, et on kell 11 teisipäeva hommikul ja ta ei ole enam see, läbi kelle Jumal end ilmutab. Ta on lihtsalt üks vananev, haigete põlvedega surelik ja võib-olla ei tõuse ta enam kunagi nii kõrgele. Võib-olla ei hüüa keegi enam Jumala nime, kui ta end keerutab ja mida peaks ta siis oma ülejäänud eluga peale hakkama? See on karm lugu. See on üks kõige valusamaid asju, millega tuleb leppida, kui elad loomingulist elu. Aga võib-olla ei pea see kõik nii ängistav olema, kui sa juba algusest peale ei uskunud, et sinu olemuse kõige erakordsemad tahud pärinevad sinust endast. Võib-olla, kui sa usuksid, et need on sulle ainult laenuks antud, mingist kujuteldamatust allikast mingiks imeliseks osaks sinu elus ja lõpuks pead need kellelegi teisele edasi andma. Kui me niimoodi mõtleme, hakkab kõik muutuma.

Mina olen hakanud niimoodi mõtlema ja kindlasti mõtlesin niimoodi viimaste kuude jooksul, kui ma töötasin raamatu kallal, mis varsti ilmub, ohtlikult ja hirmutavalt oodatud järjena minu jaburalt menukale eelmisele raamatule.

Üks asi, mida pean jätkuvalt endale meelde tuletama, kui ma selle pärast tõeliselt närvi lähen, on see, et ära karda. Ära lase ennast heidutada. Lihtsalt tee oma tööd. Ilmu kohale, et oma osa tööst ära teha, mis see ka ei oleks. Kui su töö on tantsida, siis tantsi. Kui jumalik, kõõrdsilmne geenius, kes sinu juhtumiga tegeleb, otsustab lasta paista millelgi imelisel, ainult hetkeks, läbi sinu jõupingutuste, siis "Olé!" Ja kui ei, siis sina tantsi ikka. Ja "Olé!" sulle kõigest hoolimata. Mina usun seda ja tunnen, et peaksime seda õpetama. "Olé!" teile igal juhul, ainuüksi puhta inimliku armastuse ja kangekaelsuse eest ikka ja alati kohale ilmuda.

Tänan teid. (Aplaus) Tänan teid. (Aplaus)

Olé (Aplaus)