Denis Dutton: darvinistlik teooria ilust

On suur rõõm olla siin ja rääkida asjast, mis on mulle südamelähedane. See on ilu. Kunstifilosoofia, esteetika on õigupoolest minu töö. Ma üritan saada aru, mis on ilu elamus nii filosoofiliselt, psühholoogiliselt kui intellektuaalselt ning leida selles nii mõistuspärast kui ka seda, mis inimesi ilu mõistmisel eksiteele viib. See on äärmiselt keeruline teema. Osaliselt sellepärast, et asjad, mida me peame ilusaks, on väga erinevad. Pean siin silmas puhtalt ilu varieeruvust: beebi nägu, Berliozi "Harold Itaalias", filmid nagu "Võlur Oz", Tšehhovi näidendid, Kesk-California maastikud, Hokusai vaade Fuji mäele, "Roosikavaler", imeline võiduvärav Maailmakarika turniiril, Van Goghi "Tähine öö", Jane Austeni romaan, Fred Astaire tantsimas ekraanil. See lühike nimekiri sisaldab inimolendeid, looduslikke pinnavorme, kunstiteoseid ning inimeste oskusi. Kirjeldus, mis selgitab ilu olemasolu kõiges nimekirja kuuluvas, ei saa olema lihtne.

Siiski saan ma anda teile aimu sellest, mida ma pean kõige olulisemaks teooriaks ilust, mis meil on. See teooria ei tule kunstifilosoofilt, postmodernistlikult kunstiteoreetikult, ega ennasttäis kunstikriitikult. Ei, see teooria tuleb mehelt, kes on nuivähkide, ussikeste ja tuvide paljunemise ekspert. Ja te teate, keda ma siin silmas pean - Charles Darwinit. Loomulikult arvavad paljud inimesed, et nad teavad õiget vastust sellele küsimusele, mis on ilu. Ilu on vaataja silmades. Ilu on see, mis puudutab sind isiklikult. Mõned inimesed, eriti akadeemikud, eelistavad öelda, et ilu on kultuuriliselt mõjutatud vaataja silmades. Inimesed on nõus, et maalid, filmid või muusika on ilusad, sest nende kultuuriline taust määrab esteetilise maitse ühtsuse. Eelistused nii loodusliku ilu kui ka kunsti osas on üpriski kultuuriülesed. Jaapanis armastatakse Beethovenit. Peruulased armastavad jaapani graafikat. Inka skulptuure hinnatakse aareteks Suurbritannia muuseumites, samas kui Shakespeare'i tõlgitakse peaaegu igasse maailma keelde. Või mõelge vaid Ameerika jazzist, Ameerika filmidest - need jõuavad kõikjale. Kunstis on väga palju erinevusi, kuid on ka palju universaalseid, kultuuriüleseid esteetilisi naudinguid ja väärtusi.

Kuidas seda universaalsust seletada? Parim vastus peitub katses rekonstrueerida darvinistlik evolutsiooniteooria meie kunstilistest ja esteetilistest eelistustest. Me peame uurima oma praegust kunstilist maitset ja eelistusi ning selgitama välja, kuidas need meie teadvuses on kujunenud. Tegevustest, mis on pärit eelajaloolisest, jääaegsest keskkonnast, kus tegelikult inimesteks kujunesime, kuid ka sotsiaalsetest olukordadest, kus oleme välja arenenud. Taoline inimese lahtimonteerimine saab tuge eelajaloolistest allikatest. Fossiilidest, koopamaalingutest ja muust sarnasest. Tuleb võtta arvesse seda, mida teame 19.-20. sajandini isoleerituna elanud kütt-korilaste esteetilistest eelistustest.

Nii, mul isiklikult pole vähimatki kahtlust, et ilu kogemine, kogu emotsionaalse intensiivsuse ja naudinguga, kuulub meie psühholoogia valdkonda. Ilu kogemine on üks osa darvinistlike kohanemiste seerias. Ilu on kohanemisvõime, mida me laiendame ja võimendame meelelahutuse ja kunstiteoste loomiseks ja nautimiseks. Nagu mitmed teist teavad, toimib evolutsioon kahel peamisel mehhanismil. Esimene neist on looduslik valik ehk juhuslikud hälbimised ja valikuline säilitamine ning meie anatoomia ja füsioloogia. See on kõhunäärme, silma või sõrmeküünte areng. Looduslik valik seletab ka paljusid algelisi reaktsioone nagu tülgastus mädaneva liha haisust ning hirme nagu madude kartmine või hirm seista kaljuservale liiga lähedal. Looduslik valik selgitab ka seksuaalset naudingut, magusa, rasvase ja valgurikka eelistamist, mis selgitab paljude toitude populaarsust ja seda puuviljadest ning šokolaadist kuni grillitud ribideni.

Teine oluline evolutsiooni printsiip on seksuaalne valik, mis toimib hoopis erinevalt. Paabulinnu uhke saba on selle kõige kuulsam näide. See ei arenenud välja ellujäämiseks. Pigem on see ellujäämise takistuseks. Paabulinnu saba põhjuseks on paaritumisvalikud, mida teevad paabulinnu emalinnud. See on üsna tuttav lugu. Naised on need, kes ajalugu kujundavad. Darwin ise arvas muuseas, et paabulinnu saba on emalindude arvates ilus. Ta kasutaski seda sõna. Pidades need ideed hästi meeles, võime öelda, et ilu kogemus on üks viise, kuidas evolutsioon toimib ja erutust, huvi, imetlust või isegi kinnismõtteid luues innustab meid tegema ellujäämiseks ja elu jätkamiseks vajalikke otsuseid. Ilu on looduse viis mõjutada meid distantsilt. Kohanemiseks hea maastik otseselt toiduks ju ei kõlba. See ei anna kasu lapsele ega kallimale. Evolutsiooni trikk on muuta need ilusaks, et need oleksid ligitõmbavad ja pakuksid naudingut vaid vaatamisest.

Mõelge korraks olulise esteetilise naudingu allikale - kaunite maastike ligitõmbavusele. Inimesed väga erinevatest kultuuridest üle maailma kipuvad armastama maastikke, mis juhtumisi on sarnased pleistotseeni savannidele, kus inimesed arenesid. Sama maastikku võib näha kalendritel, postkaartidel, golfiradade ning parkide kujunduses ja kuldselt raamitud maalidel, mis ripuvad elutubades New Yorgist Uus-Meremaani. See on nagu Hudsoni jõe koolkonna maastik, millel on avarad rohumaad vaheldumisi puuderühmadega. Puud, muuseas, hargnevad eelistatult võimalikult maapinna lähedalt, mis tähendab, et need on puud, mille otsa saaks ohu korral ronida. Sellel maastikul on nähtav mõni veekogu või märgid veest sinaval horisondil. Samuti on seal linnud-loomad ning mitmekesine rohelus. Ja lõpuks, pange tähele, rada või tee või hoopiski jõekallas või rannajoon, mis kulgeb kaugusesse, kutsudes endale järgnema. Sellist maastikku peetakse ilusaks isegi neis riikides, kus seda ei esine. Ideaalne savannimaastik on üks selgemaid näiteid, kus inimesed kõikjal maailmas leiavad ilu sarnases visuaalses kogemuses.

Seejuures võib vaielda, et see on ju looduslik ilu. Kuidas on lugu kunstiga? Kas see ei sõltu täiesti kultuurist? Ei, ma ei arva nii. Selle selgitamiseks vaataksin jällegi tagasi eelajaloolisesse aega. Varaseimateks inimese loodud kunstiteosteks peetakse oskuslikke koopamaalinguid, mida teame Lascaux'st ja Chauvet'st. Chauvet' koopad on umbes 32 000 aastat vanad nagu ka mõned väikesed, realistlikud naise ja loomade kujud samast perioodist. Kuid kunstilised oskused on tegelikult hoopis vanemad. Ilusaid merekarpidest keesid, mis näevad välja kui miski, mida võiks leida käsitöölaadalt, ning ookrit kehamaalinguiks on leitud umbes 100 000 aasta vanustena.

Kuid kõige intrigeerivamad leiud on veelgi vanemad. Mõtlen siin niinimetatud Acheuli käsikirveid. Vanimad kivist tööriistad on kirved Olduvai kuristikust Ida-Aafrikas. Need on umbes kaks ja pool miljonit aasta vanad. Need rohmakad tööriistad olid olemas tuhandeid sajandeid kuni umbes 1,4 miljonit aastat tagasi hakkas Homo erectus neid tahuma õhukesteks kiviplaatideks, mis vahel olid ovaalsed, kuid enamasti meenutasid sümmeetrilist teravatipulist lehte või pisarat. Need Acheuli käsikirved said oma nime St Acheuli järgi Prantsusmaal, kus esmaleiud 19. sajandil tegid alguse nende leidmisele tuhandetes paikades Aasias, Euroopas ja Aafrikas - peaaegu kõikjal, kus Homo erectus ja Homo ergaster elutsesid. Selline kogus neid käsikirveid näitab, et neid ei tehtud loomade tapmiseks. Sellele hüpoteesile annab tuge ka tõsiasi, et erinevalt teistest tolle aja tööriistadest ei näita käsikirved enamasti kulumise märki, isegi mitte peentel servadel. Mõned neist on igal juhul veristamiseks liiga suured Nende sümmeetria, atraktiivsed materjalid, ja ennekõike täpne meistritöö on lihtsalt ilusad ka tänapäeval.

Seega, mis olid need iidsed... Need riistad on iidsed, nad on võõrad, kuid samal ajal ka kuidagi tuttavad. Milleks neid kasutati? Parim vastus sellele on see, et need olidki varaseimad kunstiteosed, praktilised tööriistad, mis muudeti haaravateks esteetilisteks objektideks, millel on elegantne kuju ja osav teostus. Käsikirved märgivad inimajaloos evolutsioonilist edasiminekut. Tööriistad hakkasid toimima darvinistliku hea seisundi signaalina, mis täitsid sama funktsiooni nagu paabulinnu saba, kuid erinevalt karvadest või sulgedest on käsikirved teadlikult ja targalt meisterdatud. Arukalt tehtud käsikirved näitasid ihaldusväärseid isiksuseomadusi: intelligentsi, käelisi oskusi, planeerimisoskust, kohusetundlikkust ja vahel ka haruldaste materjalide omamist. Üle kümnete tuhandete põlvkondade tõstsid need oskused staatust neil, kes neid väljendasid ja said soo jätkamisel eelise vähem osavate ees. See on küll vana ütlus, aga tundub toimivat: "Äkki tuled mu koopasse ja ma näitan sulle oma käsikirveid?"

(Naer)

Kuigi loomulikult on seejuures huvitav, et me ei saa olla kindlad, kuidas see idee edastati, sest Homo erectusel, kes need esemed tegi, ei olnud keelt. Seda on raske mõista, aga see on hämmastav fakt. Need esemed tegi hominiidi eellane, Homo erectus või Homo ergaster, umbes 50-100 000 aastat enne keele teket. Ulatudes üle miljonite aastate, on käsikirved üks vanimaid kunstilisi traditsioone inimkonna ajaloos. Käsikirve eepose lõpuks oli Homo sapiens, nagu neid siis kutsuti, leidlik leidmaks uusi viise lõbustamiseks ja vaimustamiseks. Ehk kasutati naljade rääkimist, jutuvestmist, tantsu või soenguid. Jah, soenguid, ma olen kindel.

Nüüdisajal ollakse oskuslikud kujuteldavate maailmade loomises kirjanduses ja filmides ning emotsioonide väljendamises muusika, maalimise ja tantsuga. Kuid siiski on fundamentaalne omadus, mis on säilinud eelajaloolisest esteetilisest soovist: me leiame ilu oskuslikes esitlustes. Lascaux, Louvre või Carnegie Hall - inimolenditel on püsiv sünnipärane tõmme oskusliku kunsti esituse poole. Me leiame ilu asjades, mis on hästi tehtud.

Järgmine kord, kui möödute ehtepoe aknast ja vaatate kaunilt lõigatud pisarakujulist vääriskivi, ärge arvake, et vaid teie kultuur ütleb teile, et see sädelev juveel on ilus. Teie kauged eellased armastasid seda kuju ja pidasid selle tahumise oskust ilusaks isegi enne, kui suutsid seda sõnadesse panna. Kas ilu on tõesti vaataja silmades? Ei, see on sügaval me teadvuses. See on kingitus, mis on pärandatud oskuste ja rikaste emotsioonide kaudu meie kõige kaugematelt eellastelt. Meie tugevad reaktsioonid piltidele, kunstis väljendatud emotsioonidele, muusika ilule ja öötaevale on meiega ja ka meie järglastega sama kaua kuni inimrass eksisteerib.

Aitäh.

(Aplaus)