Carl Safina: Naftareostuste nähtamatud süüdlased ja ohvrid

See on ookean sellisena, nagu ma seda kunagi tundsin. Aga ma tunnen, et alates sellest, kui ma käisin paar korda Mehhiko lahel, olen ma traumeeritud, sest millal iganes ma nüüd ookeani vaatan, ükskõik, kus ma olen ja isegi kui tean, et sellesse kohta nafta ei jõudnud, kipun ma siiski õlilaike nägema. Ma tunnen, et see häirib mind väga. Kuid täna tahaksin rääkida teile mitmetest asjadest, mis aitavad seda konteksti asetada, mitte ainult naftalekkest, vaid ka sellest, mida see tähendab ja miks see juhtus.

Esmalt pisut minust endast. Ma olen mees, kellele meeldib kalal käia ja seda juba alates lapsepõlvest. Seetõttu sattusin ma uurima merelinde, et jääda oma armastatud rannikupiirkonda. Nüüd kirjutan ma peamiselt raamatuid sellest, kuidas ookean muutub. Ja ookean on muutunud väga kiiresti. Me nägime sarnast joonist ka varem. Et me elame tõesti marmorikuulil, millel leidub vaid pisut niiskust. Justkui korraks vette pistetud marmorikuul. Sama kehtib ka atmosfääri kohta. Kui võtta kogu atmosfäär ning veeretada sellest pall, saaksime vaid selle piisakese gaase, mis paremal joonisel paista on. Seega me elame kõige hapramal väiksel seebimullil, mida ette võib kujutada, väga pühal seebimullil, kuid sellisel, mida on lihtne mõjutada.

Ning kogu see nafta, söe ja gaasi põletamine! Kõik fossiilsed kütused on atmosfääri oluliselt muutnud. Süsihappegaasi tase muudkui tõuseb. Me soojendame kliimat. Seega naftareostus Mehhiko lahel on vaid väike osa hoopis suuremast probleemist, mis on tekkinud seoses meie tsivilisatsiooni käigushoidmiseks kasutatava energiaga. Lisaks kliima soojendamisele on meil ka ookeanide happelisuse suurenemise probleem. See on juba mõõdetav ja mõjutab ookeanide elustikku. Kui me läheksime laboratooriumisse, võtaksime merekarbi ja paneksime selle vette, mille pH ei ole mitte 8,1 nagu mereveele tavaline, vaid 7,5 lahustuks merrekarp umbes kolme päeva jooksul. Kui võtta merisiiliku vastne veest, mille pH on 8,1 ja panna see vette, mille pH on 7,7, mis pole just üüratu muutus, sandistub see peagi ning sureb. Austrikasvandustes surevad vastsed juba praegu massiliselt mitmes piirkonnas. Korallrahud kasvavad sama probleemi pärast aeglasemalt. Niisiis on see tõesti oluline.

Võtame nüüd ette ühe reisi ümber Mehhiko lahe. Selle piirkonna inimeste puhul on märkimisväärne, et nad on tõesti veest väga sõltuvad. Ja nad tulevad veega toime. Nad saavad hakkama ka tormidega, mis tulevad ja lähevad. Kui veetase langeb, teavad nad, mida teha. Kuid kui tegu on millegi muuga ja nende vee-keskkond muutub, ei ole neil palju võimalusi. Tervetel kogukondadel ei ole midagi peale hakata. Neil puuduvad muud võimalused, mida teha. Nad ei saa minna tööle kohalikku hotelli, sest nende kogukonnas pole ühtegi.

Kui te lähete Mehhiko lahele ja vaatate ringi, näete te ohtralt naftat. Te näete ohtralt naftat ookeani pinnal. Te näete ohtralt naftat rannikujoonel. Ning kui te lähete reostuse lekkepaika, avaneb seal uskumatu vaatepilt. See näeb välja, nagu te oleksite tühjendanud oma auto kütusepaagi otse ookeani. Kõige hämmastavam asi on minu meelest see, et mitte keegi ei ürita seda kokku koguda kohtades, kus naftat on kõige rohkem. Need ookeani piirkonnad näevad välja täiesti apokalüptilised. Minnes piki rannikut leiab seda kõikjal. See näeb väga kole välja. Minnes kohtadesse, kuhu nafta alles jõuab, nagu lahe idaosa Alabamas, võime näha, kuidas inimesed käivad ikka veel rannas, samal ajal, kui teised üritavad seda naftast puhastada. Neil on ranna koristamiseks kummaline meetod. Neil pole lubatud panna rohkem kui 4,5 kilo liiva 190-liitrisesse kilekotti. Neid kilekotte on tuhandeid. Ma ei kujuta ette, mida nad selle kõigega peale hakkavad. Samal ajal käivad inimesed jätkuvalt rannas. Nad ei märka seda pisikest sildikest kirjaga "Vetteminek keelatud". Lapsed on vees, tõrv kleepub nende riietele ja sandaalidele. Jube. Piirkondades, kuhu nafta jõudis juba varem, on olukord veelgi hullem. Seal on rannad sisuliselt inimtühjad, vaid üksikud inimesed üritavad ikka veel rannas käia.

Te näete inimesi, kes on üdini šokeeritud. Need on väga töökad inimesed. Nende arusaamine elust on selline, et nad tõusevad hommikul üles, ja kui mootor käivitub, siis lähevad tööle. Nad on alati tundnud, et võivad usaldada seda kindlustunnet, mida loodus neile lahe ökosüsteemide kaudu on pakkunud. Nad tunnevad, et nende maailm variseb kokku. Me võime näha selgelt märke nende ehmatusest, nende solvumisest, nende vihast ja nende leinast. Need on asjad, mida on võimalik näha.

Aga on palju ka seda, mida pole võimalik näha, sealhulgas vee all. Mis toimub vee all? Mõned inimesed väidavad, et seal hõljuvad naftapilved. Mõned väidavad, et naftapilvi pole olemas. Kongresmen Markey küsib: "Kas me peaksime allveelaevaga sinna sõitma, et näha, kas naftapilved on tõesti olemas?" Aga ma ei saanud minna allveelaevaga sõitma, eriti alates ajast, mil ma teadsin, et olen siia tulemas - seega pidin ma ise tegema ühe väikese eksperimendi, et näha kas Mehhiko lahes on naftat. See siin on Mehhiko laht, sädelev paik, mis on täis kala. Ma tekitasin väikese naftareostuse sellesse Mehhiko lahte. Ja ma sain teada - või tegelikult tõestasin hüpoteesi, et nafta ja vesi ei segune, kuni ei kasutata dispersanti. Ja siis hakkavad nad segunema. Lisame pisut energiat tuulest ja lainetusest. Ja saame suure segaduse, suure segaduse, mida pole võimalik ära koristada, mida pole võimalik katsuda ega eraldada. Ja, mis minu arvates kõige olulisem, mida pole võimalik näha. Ma arvan, et seda peidetakse tahtlikult. Antud juhul on tegemist sellise katastroofi ja korralagedusega, et infokanalite kaudu lekib nii mõndagi välja. Kuid, nagu paljud inimesed on juba öelnud, toimuva mahavaikimiseks tehakse suuri pingutusi. Minu isiklik arvamus on see, et dispersandid on kaval strateegia, kuidas laip ära peita, sest me paneme mõrvari enda kuriteo lahendamise eest vastutama. Aga meil on võimalik seda näha. On võimalik näha, kuhu nafta veepinnal koondub ja seal seda siis rünnataksegi - minu arvates selleks, et varjata tõendusmaterjale.

Olgu. Me oleme kuulnud, et bakterid söövad naftat. Sama teevad merikilpkonnad. Dispersandi abil lõhutud naftal võtab tükk aega, enne kui see bakteriteni jõuab. Kilpkonnad söövad seda. See satub kalade lõpustesse. Need tegelased siin peavad sellest läbi ujuma. Täna kuulsin ma täiesti uskumatut lugu, kui ma rongiga siia sõitsin. Kirjanik nimega Ted Williams helistas mulle. Ta küsis mult mõned küsimused selle kohta, mida olin näinud, sest ta kirjutab artiklit Auduboni ajakirjale. Ta ütles, et käis hiljuti Mehhiko lahel, nii umbes nädal tagasi, ja keegi mees, kes töötas varem kalastusgiidina, võttis ta kaasa, et näidata, mis lahel toimub. Sellel giidil pole tänaseks terves aastas enam ühtegi broneeringut. Mitte ühtegi broneeringut. Kõik tahtsid oma tagatisraha tagasi. Kõik pagevad. Samamoodi on läinud tuhandetel inimestel. See mees ütles Tedile, et viimasel päeval, kui ta merel käis, tuli üks laiksilm-delfiin ootamatult paadi lähedale. Ja tema hingamisavast purskas naftat. Mees liikus delfiinist eemale, sest see oli tema viimane kalastusretk ja ta teadis, et delfiinid peletavad kala eemale. Niisiis liikus ta delfiinist eemale. Mõni minut hiljem pööras ta ringi ja nägi, et delfiin oli paadi kõrval tagasi. Ta ütles, et tema 30-aastase kogemuse juures polnud ükski delfiin kunagi midagi sellist teinud. Talle tundus, et... Talle tundus, et delfiin oli tulnud abi küsima. Vabandust.

Exxon Valdez'i reostuses hukkus umbes 30% mõõkvaaladest esimese kuu aja jooksul. Nende arvukus pole siiani taastunud. Niisiis taastub see kõik erineva tempoga. Mõnede asjade puhul võtab see rohkem aega. Ja mõned asjad võivad ilmselt taastuda pisut varem. Mehhiko lahe puhul on oluline ka see, et seal elab palju loomi, kes kogunevad lahte kindlatel aastaaegadel. Niisiis on laht väga oluline veeala - palju olulisem, kui sama suur veeala avatud Atlandi ookeanis. Need tuunikalad ujuvad terves ookeanis. Nad sisenevad Golfi hoovusesse. Ja liiguvad edasi Euroopasse. Kudemisajaks tulevad nad lahte sisse. Neid kahte tuunikala, kes on märgistatud, on võimalik näha kudemisaladel üpriski naftalaigu lähedal. Nende kudemisaeg on sel aastal tõenäoliselt katastroofiline, kui tagasihoidlikult väljenduda. Ma loodan, et täiskasvanud kalad suudavad ehk reostunud vett vältida. Tavaliselt ei lähe nad vette, mis on väga hägune. Aga need on tõesti võimsad ja tugevad kalad. Ma ei kujuta ette, mida see sodi teeb nende lõpustega. Ma ei tea, kas see mõjutab täiskasvanud kalu. Kui mitte, siis kindlasti mõjutab see nende marja ja tõenäoliselt ka vastseid. Vaadates seda graafikut, mis pidevalt langeb, näeme, mida me sellele liigile, aastakümneid kestnud ülepüügiga teinud oleme.

Kuigi naftareostus, see leke, see purse, on katastroof, siis samal ajal on oluline meeles pidada ka seda, et me oleme ookeani juba väga palju mõjutanud väga-väga pika aja jooksul. Asi polnud ju ka enne sugugi mitte korras. Seda olid juba varem mõjutanud paljud negatiivsed tegurid ja sellega oli niigi palju probleeme. Vaadates siinset linnustikku, leiame, et Mehhiko lahel on palju linnuliike, mis kogunevad siia kindlatel aastaaegadel ning seejärel lahkuvad. Nad asustavad hoopis suuremaid alasid. Näiteks enamik sel pildil olevaid linde on rändlinnud. Nad olid lahe piirkonnas maikuus, mil nafta hakkas mõnedes paikades randa jõudma. Vasakul nurgas näeme kivirullijaid ja leeterüdisid. Nad pesitsevad Arktikas ja talvituvad Lõuna-Ameeriakas. Aga nad kogunevad lahe piirkonda, kui nad rändavad Arktikast lõunasse. Ma nägin lahel linde, kes pesitsevad Gröönimaal. Niisiis puudutab reostus tervet poolkera. Majanduslikke mõjusid on vähemasti riigisisesel tasandil mitmesuguseid. Aga bioloogillised mõjud ulatuvad kindlasti üle terve poolkera.

Minu arvates on see üks absoluutselt arusaamatuim näide valmisoleku puudumisest, mida ma suudan ette kujutada. Kui jaapanlased pommitasid Pealt Harborit, oli vähemasti võimalik vastu tulistada. Aga siin tundub, et me ei ole võimelised välja mõtlema, mida tegema peaks. Mitte midagi polnud ette valmistatud. Me saame sellest aru, nähes seda, mida tehakse. Peamiselt kasutatakse poome ja dispersante. Poomid pole üldse loodud avamere jaoks. Nad ei üritagi piirata naftat seal, kuhu seda on kõige rohkem kogunenud. Nad tegutsevad rannikupiirkonnas. Vaadake neid kahte laeva. Parempoolse nimi on Kalastav Narr. Ja ma arvan, et see on neile laevadele suurepärane nimi kui nad arvavad, et suudavad midagigi ära teha, vedades poomi enda vahel, samal ajal, kui lahel on praegu sadu tuhandeid ruutmiile merepinda, mis on kaetud naftakihiga.

Dispersandi mõjul libiseb nafta poomide alt läbi. Poomid on vaid 33-sentimeetrise diameetriga. See lihtsalt hullumeelne. Siin kasutatakse krevetilaevu. Praegu veavad sajad krevetilaevad võrkude asemel poome. Siin nad töötavad. Me võime kergesti näha, et kogu naftane vesi läheb lihtsalt üle poomi tagasi. Nad üksnes segavad seda. See on naeruväärne. Poomidega piiratud rannikupiirkonna kõrval - see tähendab sadu miile rannikut - - poomidega piiratud rannikuala kõrval on teine, külgnev ala, kus poome ei ole. Niisiis on seal suurepärane võimalus, et nafta ja reostunud vesi pääseksid poomide taha.

Alumisel fotol näeme linnukolooniat, mis on poomidega piiratud. Kõik püüavad hoolega kaitsta sealseid linnukolooniaid. Ornitoloogina võin ma teile öelda, et linnud lendavad. Ja et... (naer) Ja linnukoloonia poomidega piiramine ei toimi. See lihtsalt ei toimi. Need linnud hangivad toitu, sukeldudes vette. Tegelikult, kui üldse midagi teha, siis selle asemel, et pesi nii hoolega kaitsta, tuleks kõik need pesad hävitada. Sel juhul vähemalt mõned linnud lahkuksid ja see oleks neile sel aastal tunduvalt parem. Mis puutub lindude puhastamisse, siis ma ei taha halvustada inimesi, kes seda teevad. See on tõesti oluline, et me näitame üles kaastunnet. Ma arvan, et üks olulisemaid asju, mis inimestel on, see on kaastunne. On väga oluline saada selliseid pilte ja neid näidata. Aga kuhu need linnud tegelikult vabastatakse? Sama hea on päästa keegi põlevast hoonest, ravida ta terveks vingumürgitusest ja seejärel saata ta põlevasse hoonesse tagasi. Sest naftat ju jätkuvalt lekib.

Ma keeldun tunnistamast, et see oli õnnetus. Ma leian, et see oli tõsise hooletuse tagajärg. (Aplaus) Asi ei puuduta ainult British Petroleumi. British Petroleum tegutses väga räpakalt ja hooletult sest see oli võimalik. Neil lubati nii käituda tulenevalt valitsuse järelevalve puudumisest. Valitsuse, mis peaks olema meie valitsus, mis meid kaitseb. Tuleb välja, et sellist silti näeb peaaegu igal USA kommertsalusel, ehk siis, kui te laseksite maha voolata mõnikümmend liitrit naftat, oleksite te suures jamas. Mis paneb mõtlema, et kelle jaoks on seadused tehtud ning kes on saanud seadustest ülemaks. On asju, mida me saame tulevikus teha. Meil võiks olla olemas varustus, mida meil tõesti tarvis on. Ei ole eriti keeruline prognoosida, et kui Mehhiko lahe põhja on tehtud nafta otsimiseks üle 30 000 augu, võib mõnest neist hakata naftat lekkima. Ja meil peaks olema ettekujutus, mida siis tegema peab. See on kindlasti üks asi, mida tuleb teha.

Aga ma arvan, et me peame ka aru saama, kust see leke õieti alguse sai. See algas sellest, et lagunes koost idee, et valitsus on siin selleks, et olla meie valitsus, mis peaks kaitsma laiema üldsuse huve. Ma arvan, et see naftaleke, riigipoolsed pankade tagatiste garanteerimised, laenukriis ja kõik need asjad on kindlasti sama põhjuse sümptomid. Paistab, et me saame vähemasti jätkuvalt aru, et me vajame politseinikke, kes kaitseksid meid halbade inimeste eest. Ja kuigi teinekord on politsei pisut tüütu - tehes trahve ja muid selliseid asju, ei ütle keegi, et peaksime neist lahti saama. Aga kogu ülejäänud valitsuses, nii praegu kui ka viimased 30 aastat, on tavaks saanud riikliku sekkumise vähenemine, mis on põhjustatud otseselt nende inimeste huvidest, kelle eest me kaitset vajame. Nad ostavad meie käest valitsuse ära.

(Aplaus)

See on juba üsna pikaajaline probleem. Me võime näha, et suurtöösturid käitusid Ameerika asutamisel ebaseaduslikult. Isegi Thomas Jefferson kaebas, et nad trotsisid juba siis meie riigi seadusi. Inimesed, kes ütlevad, et nad on oma vaadetelt konservatiivsed - kui nad tõesti tahavad olla konservatiivsed ja patriootilised, saadaksid nad need suurtöösturid põrgusse. See tähendaks tõesti konservatiivsust. Seega peaksime me tõesti ennekõike jõudma tagasi ideeni, et meie valitsus kindlustab meie huve ja jõudma tagasi ühtsustunde juurde ja oma riigi ühiste aluste juurde, mis praegu on kahjuks kadunud. Ma arvan, et lootuse märke on näha.

Me paistame juba veidi ärkavat. Glass-Steagalli seadus, mis oleks pidanud kaitsma meid selliste asjade eest, mis põhjustasid majandussurutise ja pangakriisi ning kõige selle muu, mis nõudis lõpuks riiklikke pangatagatisi, mis jõustus 1933. aastal, hävitati süstemaatiliselt. Nüüd on tekkinud jälle soov selles kõiges korda luua. Aga lobitöö tegijad on juba kohal ja üritavad eeskirju nõrgendada, pärast seda, kui seadus on äsja jõustunud. See tähendab, et lahing jätkub. Praegu on ajalooline hetk. Meile jääb kas täiesti leevendamatute tagajärgedega katastroof Mehhiko lahe naftareostusest või me pöörame selle endale kasulikuks, nagu ka mitmed teised kõnelejad on täna maininud. Meil on vaieldamatult ühine seisukoht, et me peame selle hetke ära kasutama.

Me oleme sellises olukorras varem olnud seoses teiste naftapuurimise viisidega avamerel. Esimesi avamere kaevusid kutsuti vaaladeks. Esimesi avamere puure kutsuti harpuunideks. Toona tegime me ookeani vaaladest tühjaks. Kas me nüüd jääme selle asjaga jänni? Alates sellest ajast, kui me elasime koobastes, oleme me energia saamiseks süüdanud midagi põlema - ja sama teeme ka praegu. Me süütame jätkuvalt midagi põlema, kui me vajame energiat.

Inimesed ütlevad, et puhast energiat ei ole võimalik saada, sest see on liiga kallis. Kes ütleb, et see on liiga kallis? Inimesed, kes müüvad meile fossilseid kütuseid. Ka seoses energiaga oleme selles situatsioonis varem olnud - inimesed ütlesid, et riigi majandus ei ela reforme üle, sest odavaim energia oli orjapidamine. Energia on alati moraaliküsimus. Küsimus on selles, mis on praegu moraalne. Ja mis on õige ning mis vale.

Suur aitäh!