Barry Schwartz: Valikute paradoks

Ma räägin teile üht-teist sellest, mis mu raamatus kirjas on, ja ma loodan et see haakub teiste asjadega, mida te juba kuulnud olete, ja ma katsun ise mõningasi seoseid välja tuua, juhuks kui teil need märkamata jäävad. Ma tahaksin alustada mõttega, mida ma nimetan "ametlikuks dogmaks". Mille ametlik dogma? Kõikide lääne tööstusühiskondade ametlik dogma. Ja see ametlik dogma kõlab nii: kui me tahame oma kodanike heaolu maksimumini viia, siis parim viis seda teha on suurendada üksikisiku vabadust äärmuseni. Põhjendus on see, et vabadus on iseenesest hea, väärtuslik, püüdlemist väärt, inimloomusele omane. Ja kui inimestel on vabadus, siis võib igaüks meist ise teha seda, mis kasvatab enim meie heaolu, ja keegi ei pea meie eest otsustama. Et vabadus oleks võimalikult suur, tuleb laiendada valikuvõimalust.

Mida rohkem valikuid inimestel on, seda vabamad nad on, ning mida vabamad nad on, seda suurem on nende heaolu.

Minu arust on säärane mõtlemine niivõrd üldlevinud, et kellelgi ei tuleks pähegi seda küsimärgi alla seada. Ja samuti on see sööbinud sügavale igapäevaellu. Ma toon teile mõned näited, mida kaasaegne progress meile võimaldanud on. See on minu supermarket. Mitte just eriti suur. Ma tahaksin öelda paar sõna salatikastme kohta. Minu supermarketis on 175 sorti salatikastet, kui kastmete hulka mitte lugeda 10 eri sorti esmapressitud oliiviõli ja 12 sorti palsamäädikat, mida sul on võimalus osta et teha endale ise väga paljusid erinevaid salatikastmeid, juhuks kui need 175, mida poel pakkuda on, sulle ei sobi. Nii et selline on supermarket. Ja siis lähed sa koduelektroonika poodi, et oma stereosüsteem üles seada -- kõlarid, CD-mängija, kassetimängija, raadio, võimendi. Ja selles ühes ainsas koduelektroonika poes on nii palju stereosüsteeme. Kuus ja pool millionit erinevat stereosüsteemi on võimalik kokku panna nendest komponentidest, mis selles ühes poes müügil on.

Te peate tunnistama, et see on väga suur valik. Võtame teise ala -- kommunikatsioon. Oli aeg, mil mina olin alles väikene poiss, kui sa võisid võtta ükskõik millise telefoniteenuse, peaasi et see tuli firmalt Ma Bell. Telefon renditi, mitte ei ostetud. Selle üks tagajärg oli muide see, et telefonid ei läinud kunagi katki. Ja need päevad on möödas. Nüüd on meil piiramatu valik telefone, eriti mobiiltelefone. Need on tuleviku mobiiltelefonid. Minu lemmik on see keskmine -- tal on MP3 mängija, ninakarvade trimmer ja creme brulee tõrvik. Ja kui seda teie kohalikkudes poodides veel müügil pole, siis olge rahulikud, küll ta üsna varsti ka müügile tuleb. Ja mis juhtub, on see, et inimesed tulevad poodi ja küsivad aina ühte küsimust. Ja kas te teate, mis selle küsimuse vastus hetkel on? Vastus on "Ei". Ei ole võimalik osta mobiiltelefoni, millel poleks liiga palju funktsioone.

Elu teistes aspektides, mis on tähtsamad kui asjade ostmine, on toimunud samasugune valikute plahvatuslik kasv. Tervishoid -- USAs ei ole enam nii, et lähed arsti juurde ja arst ütleb sulle, mida teha. Nüüd on hoopis nii, et lähed arsti juurde, ja arst ütleb sulle, et noh, võime teha variandi A või variandi B. A-l on sellised plusspooled, sellised riskid. B-l on sellised plusspooled, sellised riskid. Kumba te soovite? Ja sina ütled, "Doktor, mida ma peaksin tegema?" Ja doktor ütleb, et A-l on sellised plussid ja miinused, B-l selllised plussid ja miinused. Kumba te eelistate? Ja sina ütled: "Kui teie oleksite minu asemel, doktor, siis kumma te valiksite?" Ja arst ütleb: "Aga mina ei ole ju teie." Selle tulemuse nimi on "patsiendi autonoomia", mis kõlab nagu oleks see midagi head. Aga tegelikult on see koorma ja otsustusvastutuse ümbertõstmine inimeselt, kes asjast midagi jagab -- justnimelt arstilt -- inimesele, kes ei tea midagi, ning kes on peaaegu kindlasti haige ning seega mitte kõige paremas vormis otsuste langetamiseks -- nimelt patsiendile.

Ameerikas reklaamitakse meeletult retseptiravimeid inimestele nagu sina ja mina, mis, kui natuke järele mõelda, on täiesti ebaloogiline, sest me ei saa neid ju ilma retseptita osta. Miks nad neid meile reklaamivad, kui me neid osta ei saa? Vastus on selles, et nad loodavad, et me helistame kohe hommikul oma arstile ja nõuame, et ta meile uue retsepti kirjutaks. Millestki nii tähelepanuväärsest nagu identiteet on nüüdseks saanud valik, nagu see slaid on mõeldud näitama. Me ei päri oma identiteeti, me saame selle ise leiutada. Me tohime ennast muuta nii tihti kui tahame. See tähendab, et igal hommikul ärgates pead sa otsustama, milline inimene sa olla tahad. Rääkides abielust ja perekonnast, kunagi oli aeg, kui peaaegu kõik eeldasid, et sa abiellud niipea kui saad, ning seejärel hakkad lapsi saama niipea kui võimalik. Ainus tõeline valik oli - kellega?, mitte millal, ega mitte mida sa pärast tegid.

Tänapäeval on kõik variandid lahtised. Ma õpetan imeliselt tarku üliõpilasi, aga annan neile 20 protsenti vähem ülesandeid kui varem. Ning seda mitte sellepärast, et nad oleksid vähem targad, ega mitte sellepärast, et nad oleksid vähem töökad. Hoopis sellepärast, et nende aeg kulub endalt küsimise peale: "Kas abielluda või mitte? Kas abielluda praegu? Kas abielluda hiljem? Kas enne lapsed või karjäär?" Kõik need küsimused nõuavad süvenemist. Ja õpilased üritavad neile küsimustele vastuseid leida, ükskõik kas neile jääb aega teha ülesandeid, mida ma neile annan, või kas nad saavad minu aines hea hinde. Ja tõepoolest, nii nad toimima peavadki. Need on tähtsad küsimused. Töö -- meid on õnnistatud, nagu Carl mainis -- tehnoloogiaga, mis võimaldab meil iga minut iga päev igast planeedi nurgast töötada -- välja arvatud Randolphi hotellist.

(Naermine)

Muideks üks nurk siiski on, kus WiFi töötab, aga ma ei ütle kellelegi, kus. Ma ei ütle, sest ma tahan seda ise kasutada. Nii et see meeletu valikuvabadus töö osas tähendab, et me peame otsustama, uuesti ja uuesti ja uuesti, kas me peame või ei pea antud hetkel töötama. Me võime minna oma lapse jalgpallimängu vaatama, nii et mobiiltelefon ripub ühel puusal, Blackberry ripub teisel puusal, ja sülearvuti, eeldatavasti, on süles. Ja isegi kui nad on kõik välja lülitatud, siis iga minut, kui me vaatame, kuidas meie laps jalgpalli mängida koperdab, küsime endalt ka: "Kas ma peaksin selle kõne vastu võtma? Kas ma peaksin sellele e-mailile vastama? Kas ma peaksin selle kirja mustandi valmis tegema?" Ja isegi kui vastus küsimusele on "ei", siis ikkagi teeb see su lapse jalgpallimängu vaatamise elamuse hoopis teistsuguseks, kui see oleks olnud. Ükskõik kuhu me ka ei vaata, suured asjad ja väiksed asjad, materiaalsed asjad ja elustiili asjad, elu on valiku küsimus. Ja maailm, kus me vanasti elasime, nägi välja selline. See tähendab, mõned valikud küll olid, aga mitte kõik polnud valikuline. Ja maailm, kus ma nüüd elame, näeb välja selline. Küsimus on, kas see on hea või halb? Ning vastus on jah.

(Naermine)

Me kõik teame, mis selles head on, nii et ma räägin sellest, mis selles halba on. Valikuvabadusel on kaks tagajärge, kaks negatiivset tagajärge inimestele. Üks tagajärg, paradoksaalsel kombel, on see, et see põhjustab halvatust, mitte vabanemist. Kui valida on nii paljude variantite vahel, siis on inimestel raske üleüldse midagi valida. Ma toon teile üheks väga dramaatiliseks näiteks uuringu, kus vaadati vabatahtlike pensionikindlustuste investeeringuid. Ühel mu kolleegil oli ligipääs investeerimistoimikutele Vanguardis, see on üks hiigelsuur investeerimisfirma, kus olid andmed miljoni töötaja kohta umbes 2000 erinevalt töökohalt. Ja ta leidis, et iga kümne investeerimisfondi kohta, mida tööandja pakkus, langes osalusprotsent kahe protsendi võrra. Kui pakuti 50 fondi -- 10 protsenti vähem töötajaid osales kui siis, kui pakuti ainult viite. Miks? Sest kui valida on 50 fondi vahel, siis on nii neetult raske otsustada, milline fond võtta, et sa lükkad otsustamise homseks. Ja siis homseks, ja siis homseks. ja homseks, ja homseks, ja loomulikult homset ei tulegi. Pange tähele, et see tähendab mitte ainult seda, et inimesed peavad pensionile jäädes koeratoitu sööma hakkama, kuna neil ei ole piisavalt raha kõrvale pandud, vaid see tähendab ka seda, et otsustamine on nii raske, et nad loobuvad suurest hulgas rahast, mida tööandja muidu nende fondi panustaks. Mitte osaledes loobuvad nad kuni 5000 dollarist aastas, mille tööandja neile muidu rõõmsalt isiklikule panusele lisaks maksaks. Nii et halvatus on liiga rohkete valikute tagajärg. Ja see muudab maailma selliseks.

(Naermine)

Kui miski jääb terveks igavikuks paika, siis sa tahad ju langetada õige otsuse, eks? Sa ei taha valida valet investeerimisfondi, ega isegi mitte valet salatikastet. See on siis esimene tulemus. Teine tagajärg on see, et isegi kui suudame halvatusest jagu saada ning valiku langetada, siis me oleme oma valikuga vähem rahul kui me oleksime siis, kui valikuvariante oleks vähem. Ning sellel on mitu põhjust. Üks on see, et kui valida on nii paljude salatikastmete vahel, siis kui sa ühe ostad, ja see pole täiuslik -- ja noh, milline salatikaste oleks? -- on lihtne ette kujutada, et sa oleksid võinud langetada mõne teise valiku, mis oleks olnud parem. Ja mis juhtub, on see, et alternatiivide ette kujutamine paneb su oma otsust kahetsema, ja see kahetsus vähendab su rahulolu, isegi kui see oli hea otsus. Mida rohkem on valikuid, seda kergem on ükskõik mida kahetseda, mis sulle su valiku juures pettumust valmistab.

Teiseks asi, mida majandusteadlased nimetavad alternatiivkuluks. Dan Gilbert esitas täna hommikul olulise mõtte, kui ta rääkis, kui palju oleneb asja väärtus meie silmis sellest, millega me seda võrdleme. Kui kaaluda tuleb paljusid alternatiive, siis on lihtne ette kujutada häid külgi nende asjade juures, mida sa lõpuks ei vali, aga mille tulemusena sa oled oma valikuga pärast vähem rahul. Siin on näide. Ma vabandan nende ees, kes pole New Yorkist.

(Naermine)

Aga sa peaksid mõtlema hoopis nii. Siin on paarike Hamptonsi kuurortis. Väga kallis kinnisvara. Fantastiline rand. Imeilus päev. Kõik on nende päralt. Mis võiks veel parem olla? "No kurat," mõtleb mees, "On august. Kogu mu Manhattani naabruskond on puhkusel. Ma saaksin praegu vabalt oma maja ees parkida." Ja ta veedab kaks nädalat piinatuna mõttest, et ta jääb ilma võimalusest, päev päeva järel, saada suurepärane parkimiskoht. Alternatiivkulu vähendab meie rahulolu oma valikutega, isegi kui meie valik on suurepärane. Ja mida rohkem variante kaaluda tuleb, seda rohkem nende variantide head küljed meie alternatiivkulu kergitavad. Siin on veel üks näide. Sellel koomiksil on mitu iva. Üks iva on elada üks hetk korraga, ja teha asju aeglaselt. Aga teine point on see, et millal iganes sa ühe asja valid, jäävad sul teised asjad tegemata. Ja neil teistel asjadel võib olla mitu meeldivat omadust, ning see teeb selle, millega sa tegeled, vähem meeldivaks.

Kolmandaks: ootuste kerkimine. See jõudis mulle kohale, kui ma läksin uusi teksaseid ostma. Ma kannan peaaegu kogu aeg teksapükse. Ja oli aeg, kus teksapükse oli ainult ühte sorti, ja sa ostsid nad, nad ei tahtnud sugugi istuda, ja olid metsikult ebamugavad, ning kui sa neid piisavalt kaua kandisd ning piisavalt palju pesid, siis muutusid nad normaalseks. Ühesõnaga, ma läksin uusi teksaseid ostma, olles oma vanu teksaseid aastaid ja aastaid kandnud. ja ma ütlesin: "Teate, ma tahaksin ühte paari teksapükse, siin on mu suurus." Ja müüja ütles: "Kas te soovite kitsa lõikega, lihtsa lõikega, avara lõikega? Tahate nööpidega või lukuga? Kas tahate kivi- või happepesu? Kas te tahate rebituid? Kas te tahate alt laienevaid, kitsenevaid, bla bla bla..." Ta vuristas edasi ja edasi. Mul kukkus suu ammuli, ja kui olin toibunud, ütlesin: "Ma tahan seda sorti, mis kunagi oli ainus sort."

(Naermine)

Tal ei olnud õrna aimugi, milline sort see oli, nii et ma kulutasin kõiki neid neetud pükse jalga proovides mitu tundi, ja jalutasin poest välja -- tõele au andes -- kõige paremini istuvate teksadega, mis mul kunagi olnud on. Ma sain hea kauba. Tänu kõikidele nendele valikutele oli mul võimalik saada parim. Aga mu enesetunne oli halvem. Miks? Ma kirjutasin terve raamatu, et proovida seda endale seletada. Põhjus, miks ma ennast halvemini tundsin, oli see, et kuna nii palju variante oli saadaval, tõusid mu ootused teksapükste suhtes kõrgemale. Enne olid mul väga madalad ootused. Mul ei olnudki mingeid erilisi ootusi, kui saada oli ainult ühte sorti. Kui neid oli sada sorti, siis neetud, üks neist oleks pidanud ju täiuslik olema. Ja need, mis ma sain, olid küll head, aga mitte täiuslikud. Ja nii ma võrdlesin seda, mida ma sain, sellega, mida ma olin oodanud, ja mida ma sain oli pettumus võrreldes sellega, mida ma ootasin. Inimestele rohkemate valikute andmine ei saa teha muud, kui kergitada inimeste ootusi selle suhtes, kui head need valikud on. Ja see tekitab väiksemat rahulolu tulemustega, isegi kui tulemused on head. Mitte keegi marketingi valdkonnas pole sellest teadlik. Sest kui nad teaksid, siis te ei teaks, mis see kõik on. Tõde on pigem selline.

(Naermine)

Põhjus, miks vanasti, kui kõik halvem oli, kõik parem oli, on see, et kui kõik oli halvem, siis oli inimestel võimalik kogeda elamusi, mis olid meeldivaks üllatuseks. Tänapäeva maailmas, kus me elame -- meie ehk rikkad, industriaalsed kodanikud, kes eeldavad perfektsust -- on parim, mida sa saad loota, et kõik asjad on ainult nii head, nagu sa lootsid. Sa pole mitte kunagi meeldivalt üllatunud, sest su ootused, minu ootused, on kõrgel pilvedes. Õnne võti -- see, mida te siia kuulma tulite -- õnne võti on madalad ootused.

(Naermine)

(Aplaus)

Ma tahaksin öelda -- lihtsalt üks väike autobiograafiline moment -- et mul tõesti on naine, kellega me oleme abielus, ja ta on tõesti üsna imeline. Paremat poleks mul võimalik tahta. Ma ei pidanud tema puhul leppima variandiga "käib küll". Aga leppimine polegi alati halb. Lõpuks, üks halvastiistuvate teksaste ostmise tagajärg, kui ainult ühte sorti ongi osta, on see, et kui sa pole rahul, siis sul pole vaja küsida - miks? Või kes on süüdi? Vastus on niigi selge. Maailm on süüdi. Mis sul parata? Kui saada on sadu erineva lõikega teksaseid, ja sa oled pükstes, mille sa ostsid, pettunud, ja sa küsid, et miks ning kes on süüdi? Siis on samamoodi selge, et süüdi oled sina. Sina oleksid võinud paremini valida. Kui riiulitel on sada erinevat sorti teksaseid, siis pole läbikukkumiseks mingit ettekäänet. Nii et kui inimesed langetavad otsuseid, ja isegi kui nende otsuste tulemused on head, siis tunnevad nad pettumust, nad süüdistavad iseennast.

Kliiniline depression on tööstusriikides viimase põlvkonna jooksul plahvatuslikult kasvanud. Ma usun, et oluline -- mitte ainus, aga oluline tegur depressiooni ja ka enesetappude levikus on see, et inimeste elamused valmistavad neile pidevalt pettumusi, sest nende standardid on nõnda kõrged. Ja kui nad peavad neid elamusi iseendale seletama, siis nad arvavad, et kõik on nende endi süü. Nii ongi tulemus tervikuna see, et objektiivselt läheb meil kõigil paremini, aga me tunneme ennast halvemini. Nii et las ma tuletan teile meelde. See ongi ametlik dogma, see mida me kõik tõeseks peame, ja see on vale. See ei kehti. Pole kahtlustki, et mingigi valikuvabadus on parem kui valikute täielik puudumine, aga see ei tähenda, et suur hulk valikuid on parem kui väike hulk valikuid. On olemas mingi paras kogus valikuid. Ma ei tea, kui palju see on. Ma olen üsna kindel, et me oleme sellest kogusest igatahes kaugel möödas, kus valikuvõimaluste lisamine meie heaolu veel suurendaks.

Poliitika mõttes -- ma olen peaaegu lõpetanud -- poliitika mõttes tuleb mõelda järgmisele. Mis võimaldab kõiki neid valikuid tööstusriikides on materiaalne rikkus. Maailmas on palju kohti, ja me oleme mitmest neist siin kuulnud, kus probleem pole mitte see, et neil on liiga palju valikuid. Nende probleem on see, et neil on liiga vähe. Nii et see, millest ma räägin, on kaasaegsete, rikaste, läänelike ühiskondade probleem. Ning masendav ja vihastav on see, kuidas -- Steve Levitt rääkis teile eile sellest -- kuidas kallid ja raskestipaigaldatavad laste turvatoolid on kasutud. Nad on raha raiskamine. Mida mina teile öelda tahan, on see, et need kallid, keerulised valikud -- asi pole selles, et nad ei tee asju paremaks, nad on lausa kahjulikud. Nad tõesti teevad meie olukorra halvemaks.

Kui natukenegi sellest, mis võimaldab meie ühiskondadele kõiki neid valikuid, oleks suunatud ühiskondadele, kus inimestel on liiga vähe võimalusi, siis paraneksid mitte ainult nende vaeste inimeste elud, vaid meie omad samuti. Majandusteadlased nimetavad seda Pareto-parandavaks liigutuseks. Sissetuleku ümberjagamine parandab kõikide olukorda -- mitte ainult vaeste -- sest kogu see valikute üleküllus on meile nuhtluseks. Kokkuvõtteks. Sa peaksid seda koomiksit lugema, ning, olles haritud inimene, ütlema: "Ahh! Mida üks kala ka teab? Sa tead, et selles akvaariumis pole miski võimalik." Fantaasiavaene ettekujutus, lühinägelik maailmavaade -- ja nii mõistsin seda esimesel korral minagi. Aga mida kauem ma sellele mõtlesin, seda rohkem hakkasin ma arvama, et sellel kalal on mõnes mõttes õigus. Sest tõde on see, et kui sa lõhud akvaariumi, et kõik oleks võimalik, siis sa pole vaba. Sa oled halvatud. Kui sa lõhud akvaariumi, et kõik oleks võimalik, siis sa vähendad rahulolu. Sa suurendad halvatust, ja sa vähendad rahulolu. Kõik vajavad oma akvaariumit. See siin on peaaegu kindlasti liiga piiratud -- võibolla isegi kala jaoks, aga kindlasti meie jaoks. Aga teatud metafoorilise akvaariumi puudumine on viletsuse, ning, ma kahtlustan, katastroofi retsept. Tänan teid väga.

(Applaus)