Barry Schwartz räägib tarkuse kadumisest

Oma inauguratsioonikõnes kutsus Barack Obama meid kõiki üles andma endast parimat, et praegusest finantskriisist välja rabeleda. Aga mis see oli, milleks ta meid üles kutsus? Ta ei astunud rõõmsalt oma eelkäija jälgedes, ega käskinud meil lihtsalt šoppama minna. Ta ei öelnud ka: "Usaldage meid. Usaldage oma riiki. Investeerige, investeerige, investeerige." Selle asemel soovitas ta jätta kõrvale lapsikud asjad. Ja kutsus üles vooruslikkusele. "Voorus" on vanamoodne sõna. Siinses ülimalt kaasaegses keskkonnas mõjub see kohatuna. Pealegi võivad mõned teist küsida, et mida põrgut see õieti tähendab?

Lubage, et alustan näitega. See on haigla koristaja tööjuhend, mida te ekraanilt näete. Mitte ühegi punkti juures pole midagi erilist. Need on asjad, mida võikski oodata: pese põrandad, pühi põrandad, tühjenda prügikast, täienda varusid. Võib-olla on üllatav, kui palju neid punkte on, aga ei ole üllatav, mis need on. Kuid ma tahan juhtida teie tähelepanu ühele asjale: kuigi see on väga pikk nimekiri, ei ole siin ainsatki asja, mis puudutaks teisi inimesi. Mitte ainsatki. Koristaja võiks oma tööd teha samahästi surnukuuris kui haiglas.

Ometi, kui psühholoogid mõne haigla koristajaga rääkisid, et mõista, millisena nemad oma tööd näevad, kohtasid nad Mike'i, kes jutustas, kuidas ta katkestas põrandapesemise, sest härra Jones oli voodist väljas, et veidi treenida, ta püüdis oma jõudu taastada, kõndides aeglaselt koridoris edasi-tagasi. Charlene rääkis, kuidas ta eiras oma ülemuse manitsust ja jättis külalisteruumi tolmuimejaga puhastamata, sest ühe patsiendi sugulased, kes viibisid seal iga päev, hommikust õhtuni, juhtusid sel ajal tukastama. Ja seal oli Luke, kes pesi koomas viibiva noormehe palati põrandat kaks korda, sest tolle isa, kes oli valvanud poja juures kuus kuud, ei näinud, kuidas Luke seda esimest korda tegi ja oli vihane. Kui niimoodi käituvad koristajad, laborandid, õed ja kui meil veab, siis ka arstid, siis ei tee see mitte ainult inimeste tuju paremaks, vaid see parandab ka patsientide hooldamise taset ja paneb haigla hästi toimima.

Loomulikult ei ole kõik koristajad sellised. Aga need, kes on, leiavad, et niisugused inimlikud suhted, mis on seotud lahkuse, hoolitsuse ja empaatiaga, on elementaarne osa nende tööst. Sellegipoolest ei sisalda nende töökirjeldus mitte sõnagi teiste inimeste kohta. Neil koristajatel on moraalne tahe teha teistele head. Lisaks on neil moraalne oskus aimata, mida "hea tegemine" tähendab.

Aristoteles ütles: "Praktiline tarkus on moraalse tahte ja moraalse oskuse summa." Tark inimene teab, kunas ja kuidas teha erandit iga reegli puhul, nagu koristajad teadsid, millal eirata töökohustusi teiste eesmärkide nimel. Tark inimene teab, kuidas improviseerida, nagu teadis Luke, kui ta põranda teist korda üle pesi. Reaalses elus on probleemid sageli mitmeti mõistetavad ja raskesti määratletavad ja kontekst muutub pidevalt. Tark inimene on nagu džässmuusik - ta kasutab paberile märgitud noote, aga tantsiskleb nende ümber, leiutades kombinatsioone, mis sobivad käesoleva situatsiooni ja inimestega. Tark inimene teab, kuidas kasutada neid moraalseid oskusi õigete eesmärkide nimel. Et teisi inimesi teenida, mitte et nendega manipuleerida. Lõpuks, mis võib-olla on kõige olulisem, tark inimene tehakse, mitte ta ei sünni. Tarkus sõltub kogemusest ja mitte ükskõik millisest kogemusest. Sul on vaja aega, et õppida tundma inimesi, keda sa teenid. Sul on vaja luba improviseerida, proovida uusi asju, vahel eksida ja oma eksimustest õppida. Ja sul on vaja tarkade õpetajate juhatust.

Kui te küsite koristajatelt, kes käitusid nii, nagu ma kirjeldasin, kui raske on nende tööd selgeks õppida, ütlevad nad teile, et läheb vaja palju kogemusi. Kogemusi ei lähe vaja mitte põrandapesemiseks ega prügikastide tühjendamiseks. Palju kogemusi läheb vaja, et õppida inimestest hoolima. TED-il valitseb ohjeldamatu geniaalsus. See on hirmutav. Hea uudis on see, et tark olemiseks pole vaja geenius olla. Halb uudis on see, et ilma tarkuseta geniaalsusest ei piisa. See tekitab päris kindlasti probleeme nii teile kui ka teistele. (Aplaus)

Ma loodan, et me kõik teame seda. Mingis mõttes on see iseenesestmõistetav, kuid lubage, et räägin teile ühe loo. See on lugu limonaadist. Isa ja ta 11-aastane poeg vaatasid pesapalliväljakul Detroit Tigersi mängu. Poeg palus limonaadi ja isa läks müügileti juurde seda ostma. Müügil oli ainult limonaadi Mike's Hard, mis sisaldab viis protsenti alkoholi. Kuna isa on akadeemik, ei olnud tal aimugi, et Mike's Hard limonaadis on alkoholi. Ta viis selle pojale. Kui poeg seda jõi, märkas neid turvamees, kes kutsus politsei, kes kutsus kiirabi, mis kihutas pesapalliväljakule ja viis poisi kohe haiglasse. Esmaabis tuvastati, et poisi veres ei leidu alkoholi. Ja nad olid valmis laskma poisil minna.

Kuid ärgem kiirustagem. Wayne County lastekaitseamet ütles ei. Laps saadeti kolmeks päevaks tugiperesse. Kas seejärel võis laps koju minna? Kohtunik andis loa, aga ainult tingimusel, et isa lahkub ja läheb motelli. Teatan rõõmuga, et kahe nädala pärast oli pere jälle koos. Lastekaitse- ja kiirabitöötajad ning kohtunik ütlesid kõik ühte ja sedasama: "Me teeme seda vastumeelselt, aga me peame ettekirjutusi järgima."

Kuidas sellised asjad juhtuvad? Scott Simon, kes seda lugu raadios rääkis, ütles: "Reeglid ja ettekirjutused võivad olla nõmedad, aga nad säästavad teid mõtlemisest." Tõtt-öelda kehtestatakse reegleid sageli sellepärast, et eelmised ametnikud on olnud hooletud ja lubanud viia lapse tagasi vägivaldsesse kodusse. Nii see on. Kui midagi läheb valesti, ja seda loomulikult juhtub, siis haarame me kahe tööriista järele, et asja parandada.

Üheks tööriistaks on reeglid. Paremad reeglid, rohkem reegleid. Teiseks tööriistaks on stiimulid. Paremad stiimulid, rohkem stiimuleid. Lõppude lõpuks - milliseid muid võimalusi on? Me võime näha seda seoses praeguse finantskriisiga. Reguleerime, reguleerime, reguleerime. Loome stiimuleid, loome stiimuleid, loome stiimuleid... Tõde on see, et ei reeglitest ega stiimulitest ei piisa selleks, et edu saavutada. Kuidas üldse kirjutada reeglit, mis paneks koristajaid tegema seda, mida nad tegid? Ja kas maksta neile preemiat empaatia eest? See on täiesti naeruväärne mõte. Juhtub see, et kui me toetume üha enam reeglitele, võivad reeglid ja stiimulid parandada asjade seisu lühiajaliselt, aga nad loovad allakäiguspiraali, mis teeb kõike pikas perspektiivis halvemaks. Kui jääda liiga palju lootma reeglitele, kaovad moraalsed oskused ja kaovad meie võimalused improviseerida ja oma improvisatsioonist õppida. Ja moraalset tahet õõnestab pidev lootma jäämine stiimulitele, mis hävitavad meie soovi õigesti käituda. Ilma seda kavatsemata kuulutame reeglite ja stiimulite poole pöördudes sõja tarkusele.

Annan teile paar näidet, kõigepealt seoses reeglitega ja sõjaga moraalsete oskuste vastu. Üks neist oli see limonaadi lugu. Teine, millega te olete kindlasti paremini tuttavad, puudutab kaasaegse ameerika hariduse olemust: ettekirjutatud, marsisammu sarnased õppekavad. Siin on näide Chicago lasteaiast. Loeme ja naudime kirjandust ning õpime sõnu, mis algavad V-tähega. Vann: pange õpilased vaiba peale istuma ja hoiatage neid tulise vee ohtude eest. Lugege ette stsenaariumis antud 75 punkti ja näidake 25-leheküljelist pildiraamatut. Terves Chicagos, igas lasteaiarühmas üle terve linna, ütleb iga õpetaja samal päeval samamoodi samu sõnu. Me teame, milleks need stsenaariumid vajalikud on. Me ei usalda õpetajate otsustusvõimet piisavalt, et lasta neil iseseisvalt tegutseda. Niisugused stsenaariumid on kindlustuspoliisid katastroofi vastu. Ja nad hoiavad katastroofi ära. Aga asemele annavad nad keskpärasuse. (Aplaus)

Ärge saage minust valesti aru. Meil vajame reegleid! Džässmuusikul on vaja mõningaid noote. Enamik neist vajab mõningaid paberile pandud noote. Jumal teab, et meil on vaja karmimaid reegleid pankuritele. Aga liiga karmid reeglid ei lase vilunud džässmuusikul improviseerida. Selle tulemusena kaotavad nad oma ande, või loobuvad üleüldse mängimisest.

Kuidas on lood stiimulitega? Need tunduvad nutikamad. Kui teil on põhjus millegi tegemiseks ja ma annan teile teise põhjuse, et teha sama asja, tundub olevat loogiline, et kaks põhjust on parem kui üks ja on tõenäolisem, et te seda teete. Eks? Noh, mitte alati. Paistab, et vahel hakkavad kaks põhjust millegi tegemiseks omavahel võistlema, selle asemel, et üksteist täiendada, ja see kahandab tõenäosust, et inimesed seda teevad.

Annan teile vaid ühe näite, sest aeg tiksub. 15 aastat tagasi püüti Šveitsis otsustada, kuhu paigutada tuumajäätmete prügilad. Kavatseti korraldada üleriigiline referendum. Psühholoogid küsitlesid kodanikke, kes olid teemaga hästi kursis. Küsiti: "Kas te oleksite nõus, et teie ümbruskonnas asuks tuumajäätmete prügila?" Uskumatu, aga 50% kodanikest vastas jaatavalt. Nad teadsid, et see on ohtlik. Nad arvasid, et see kahandab nende kinnisvara väärtust. Aga jäätmed tuli kuskile panna ja neil oli kodanikena oma vastutus. Siis küsisid püshholoogid inimestelt veidi teistsuguse küsimuse. Küsiti: "Kui me maksaksime teile igal aastal kuue nädala palga, kas te oleksite nõus, et teie ümbruskonnas asuks tuumajäätmete prügila?" Kaks põhjust. See on minu vastutus ja mulle makstakse. Kui varem vastas 50% jaatavalt, siis nüüd ainult 25%. Juhtus see, et niipea, kui sisse tuuakse teine stiimul, see mõjub meile, ja selle asemel, et küsida: "Milline on minu vastutus?" küsime me üksnes: "Kas see on minu huvides?" Kui stiimulid ei tööta, kui tippjuhid ignoreerivad oma ettevõtete pikaaegset heaolu lühiajalise kasumisaamise eesmärgil, mis toob kaasa hiigelpreemiad, on reaktsioon alati sama. Leiutame nutikamad stiimulid.

Tõde on see, et pole võimalik välja mõelda ühtegi stiimulit, mis oleks piisavalt nutikas. Igasuguse stiimulite süsteemi saab pahatahtlikkusega nurjata. Meil on stiimuleid vaja. Inimesed peavad elatist teenima. Aga liigne stiimulitele lootmine põhjustab professionaalses tegevuses allakäiku kahes tähenduses. Tegijad kaotavad seeläbi võitlusvaimu ja tegevus ise muutub ebamoraalseks.

Barack Obama ütles enne ametissepühitsemist: "Me ei tohi küsida üksnes "Kas see on kasulik?" vaid "Kas nii on õige?" Kui ametialasest tegevusest kaob moraal, muutuvad kõik sõltuvaks stiimuliteks. Nad ei küsi enam: "Kas nii on õige?" Seda võib näha meditsiinivaldkonnas. ("Kuigi see ei ole tõsine, hoiame sellel silma peal, et sellest ei tekiks suurt kohtuasja.") Ja loomulikult ärimaailmas. ("Ma kardan, et selleks, et tänapäeva turul konkurentsivõimelisena püsida, peame asendama teid lurjusega.") ("Ma müüsin oma hinge ainult kümnendiku eest sellest, mis nende eest praegu makstakse.") On ilmselge, et inimesed ei taha oma tööd niimoodi teha.

Aga mida me siis teha võime? Mõned lootuskiired: me peaksime moraali tööprotsessi tagasi tooma. Kuidas seda kindlasti mitte teha: rohkem eetikakursusi. (Aplaus) Parim viis näidata inimestele, et sa ei võta asja tõsiselt, on võtta lühidalt kokku kõik, mida sul eetika kohta öelda on, pista see karpi, siduda lehviga kinni ja müüa eetikakursuse nime all maha.

Mida selle asemel teha? Üks: pea au sees moraalseid eeskujusid. Juurat õppima minnes tunnista, et üks hääl sosistas sulle kõrva Atticus Finchi nime. Mitte ükski 10-aastane ei taha minna juurat õppima, et tegelda firmade liitumiste ja hangetega. Moraalsed kangelased inspireerivad inimesi. Aga selgub, et koos hariduse edenemisega saame teada, et meil ei tohi olla moraalseid kangelasi. Tunnistage neid. Olge uhked, et teil need on. Pidage neid au sees. Ja nõudke, et teie õpetajad neid samuti tunnistaksid ja au sees peaksid. See on üks asi, mida me saame teha.

Ma ei tea, kui paljud teist seda mäletavad: 15 aastat tagasi oli moraalseks kangelaseks Aaron Feuerstein, kes oli Massachussettsis asuva Malden Millsi direktor. Nad tootsid Polartec-kangast. Tehas põles maha. 3000 töötajat - ta hoidis neid kõiki palgal. Miks? Sest neile ja tervele kogukonnale oleks olnud katastroof, kui ta oleks nad vallandanud. "Võib-olla on meie ettevõte Wall Streetil vähem väärt, aga ma ütlen teile, et see on väärt enamat. Meil läheb hästi."

Sellel TED-konverentsil kuulsime kõnelemas mitut moraalset kangelast. Kaks neist olid minu jaoks eriti inspireerivad. Üks oli Ray Anderson, kes... (Aplaus) ... kes muutis osa kurjuse riigist ettevõtteks, mille süsiniku jalajälg on null või peaaegu null. Miks? Sest see oli õige tegu. Preemiaks on ta avastanud, et teenib sellega isegi rohkem raha. Tema töötajaid inspireerivad need pingutused. Miks? Sest nad on õnnelikud, tehes midagi, mis on õige asi. Eile kuulsime, kuidas Willie Smits rääkis metsade taastamisest Indoneesias. (Aplaus)

Mitmes mõttes on see täiuslik näide. Sest vaja läks tahet teha õiget asja. Jumal teab, et vaja läks ka tohutuid tehnilisi oskusi. Ma ei suuda ette kujutadagi, kui palju teadmisi pidi olema tal ja ta partneritel, et seda välja mõelda. Aga kõige tähtsam asi, et seda käivitada - ta ise rõhutas seda - oli tunda inimesi nendes kogukondades. Kui inimesed, kellega sa koos töötad, ei ole su seljataga, kukub see läbi. Pole olemas valemit, kuidas saada inimesi oma seljataha, sest erinevad inimesed erinevates kogukondades korraldavad oma elu erinevalt.

Nii et TED-il ja mujal on palju, mida ülistada. Sa ei pea olema mega-kangelane. On olemas ka tavalisi kangelasi. Tavalised kangelased, nagu need koristajad, on samuti väärt au sees pidamist. Oma tegevuses peaksime me kõik püüdma olla tavalised, kui mitte ebatavalised kangelased. Asutuste juhtidena peaksime püüdma luua keskkonda, mis edendaks ja soodustaks nii moraalseid oskusi kui ka moraalset tahet. Isegi kõige targemad ja parimate kavatsustega inimesed loobuvad, kui nad peavad vastuvoolu ujuma neis asutustes, kus nad töötavad.

Kui sa juhid organisatsiooni, peaksid olema kindel, et mitte ühelgi ametil ei ole sellist tööjuhendit nagu neil koristajatel. Sest tõde on see, et iga töö, mille juurde kuulub inimestega suhtlemine, on moraalne töö. Ja iga moraalne töö sõltub praktilisest tarkusest.

Kõige olulisem on ehk see, et õpetajatena peaksime me püüdma olla tavalised kangelased, moraalsed eeskujud neile, keda me õpetame. On mõned asjad, mida me peame õpetades meeles pidama. Esiteks see, et me õpetame kogu aeg. Keegi alati jälgib meid. Kaamera on alati sisse lülitatud. Bill Gates rääkis hariduse tähtsusest ja eriti eeskujust, mida pakub KIPP-haridusprogramm. "Teadmised on jõud." Ta rääkis paljudest suurepärastest asjadest, mida KIPP teeb, et võtta agulilapsed ja suunata neid kolledži poole.

Tahaksin pöörata tähelepanu ühele asjale, mida KIPP teeb, aga mida Bill ei maininud. Nimelt on nad jõudnud arusaamisele, et kõige olulisem asi, mida lapsed peavad õppima, on iseloomu kujundamine. Nad peavad õppima ennast austama. Nad peavad õppima austama oma koolikaaslasi. Nad peavad õppima austama oma õpetajaid. Ja, mis kõige tähtsam, nad peavad õppima austama õppimist. See on peamine eesmärk. Kui sa seda teed, siis ülejäänu läheb juba libedalt. Ja õpetajad: see, kuidas te neid asju lastele õpetate, sõltub sellest, kas õpetajad ja muu personal kehastavad seda iga päev ja iga minut.

Obama kutsus üles voorusele. Ja minu meelest oli tal õigus. Voorus, mida me ennekõike vajame, on minu arust praktiline tarkus, sest see võimaldab teistel voorustel - aususel, lahkusel, julgusel jne - esineda õigel ajal ja õiges kohas. Samuti kutsus ta üles lootusele. Jälle õige. Ma arvan, et lootuseks on põhjust. Ma arvan, et inimesed tahavad, et neil lubataks vooruslik olla.

Mitmes mõttes see ongi TED-i mõte. Tahtmine teha õiget asja õigel viisil ja õigetel põhjustel. Selline tarkus on meist igaühele kättesaadav, kui me hakkame sellele tähelepanu pöörama. Pöörama tähelepanu sellele, mida me teeme, ja kuidas me seda teeme. Ja võib-olla kõige olulisem on see, et me pöörame tähelepanu nende asutuste struktuurile, kus me töötame, tagamaks, et see võimaldab meil ja teistel inimestel arendada tarkust, selle asemel, et seda alla suruda.

Tänan teid väga. Tänan. (Aplaus)

Chris Anderson: Te peate minema veel korraks kummardama.

Barry Schwartz: Tänan teid väga. (Aplaus)