Annie Lennox: Miks ma olen HIV-i/AIDS-i aktivist

Ma jagan teiega lugu sellest, kuidas minust on saanud HIVi/AIDSi kampaania läbiviija. See on minu kampaania nimi: SING Campaign. 2003. aasta novembris kutsuti mind osalema Nelson Mandela 46664 Fondi käivitamises - see on tema HIVi/AIDSi fond ning 46664 on number, mida Mandela kandis, kui ta viibis Robbeni saarel vangistuses. Siin olen ma laval koos Youssou N'Dour'iga, nautimas oma elu parimaid hetki. Järgmisel päeval kutsuti kõik esinejad Robbeni saarele Mandelaga ühinema, kus ta pidas pressikonverentsi maailma ajakirjandusele seistes oma endise vangikongi ees - näete siin kongiakna trelle. See oli meile kõigile pöördeline sündmus. Sel hetkel ütles Mandela kogunenud ajakirjanikele, et tema riigis toimub tõeline genotsiid. Et /hoolimata/ rassistliku diskrimineerimisrežiimi järgsest Rainbow Nation'ist (Vikerkaarerahvus), sureb seal tuhat inimest päevas ja et peamised ohvrid on kõige haavatavamad - naised ja lapsed.

See avaldas mulle suurt mõju, sest ma olen naine ja ma olen ema. Ma polnud mõistnud, et HIVi/AIDSi pandeemia mõjutab nii otseselt just naisi. Kui ma Lõuna-Aafrikast ja Kaplinnast lahkusin lubasin endale: "See on miski, millest ma pean rääkima. Ma pean midagi tegema." Niisiis, ma osalesin eranditult igal 46664 sündmusel kus võimalik ning pidasin pressikonverentse ja andsin intervjuusid. Kasutasin esinedes ära oma muusikurolli, et avaldada austust ning tunnustust Mandelale suure, uskumatu töö eest. Kogu maailm austab Nelson Mandelat, kõik peavad temast lugu. Aga kas kõik nad teavad, mis toimub Lõuna-Aafrikas, tema riigis, kus on suurim hulk viiruse edasikandumise juhtumeid? Kui läheksin praegu tänavale ning räägiksin neile, mis seal toimub, oleksid nad šokeeritud.

Mõni aasta hiljem olin õnnega koos, kui kohtusin Zackie Achmat'iga, kes on Treatment Action Campaign asutaja - suurepärane kampaania läbiviija ja aktivist. Kohtusin temaga ühel 46664 sündmusel. Ta kandis sarnast särki nagu mina praegu. See on vahend, mis ütleb, et ma olen ühes inimestega, kellel on HIV. Inimestega, kes elavad koos HIV viirusega. Kandes seda särki, ütlen HIVi-stigmale justkui: "Jah, me saame sellest rääkida. Me ei pea seda tegema varjatult!" Liitusin Treatment Action Campaign'iga ning tunnen uhkust, et kuulun sellesse imelisse organisatsiooni. See on rohujuuretasandi kampaania, kus 80% liikmetest on naised, kellest enamikul on HIV viirus. Nad töötavad selle teemaga. Neil on väga suur kokkupuude inimestega, kes elavad otseselt HI-viiruse tagajärgedega. Kampaanial on haridusprogrammid, kus räägitakse HIV-stigmast. See, mida nad teevad, on üsna ebaharilik. Minu SING Campaign on toetanud Treatment Action Campaign'i sel moel, et olen püüdnud tõsta teadlikkust HIVist ja ühtlasi püüdnud leida rahalist toetust. Suur osa rahast, mille olen kogunud, on läinud otse Treatment Action Campaign'ile ja nende imelise töö toetuseks, mis ikka veel Lõuna-Aafrikas jätkub.

Nii et see ongi mu SING Campaign, kuhu kuulun mina ja kolm-neli imelist inimest, kes mind abistavad. Olen viimase kahe ja poole aasta jooksul reisinud üle terve maailma. Olen külastanud umbes 12 erinevat riiki. Praegu olen ma siin Oslos, Norras (saan selle eest loomulikult palju raha). Laulan Hong Kongis, et koguda veel rohkem toetust. Johannesburgis oli mul võimalus mängida peamiselt valgetele, keskklassi kuuluvatele lõuna-aafriklastele, kes olid lõpuks pisarais, kuna näitasin videolõike, mis neid väga puudutas. Filmis näidati kogu toimuva tragöödia olemust, mida inimesed tavaliselt väldivad, kuna nad on väsinud ja kuna nad ei tea, mis võiks olla lahenduseks. Aaron Motsoaledi, praegune LAVi tervishoiuminister oli samuti sel kontserdil ja mul oli võimalus temaga hiljem kohtuda. Ta lubas täielikku pühendumist muutuste kordasaatmiseks, mis on äärmiselt vajalikud. See on Šoti parlamendis - minust on saanud ka Šotimaa saadik HIV-probleemide lahendamisel. Kõnelesin neile oma kogemustest ning üritasin tõsta teadlikkust HI-viiruse kohta Ja taaskord Edinburghis koos suurepärase Aafrika Lastekooriga, keda ma lausa jumaldan. Just sellised lapsed, kellest paljud on orvud, kuna nende vanemad on haigestunud AIDS-i.

Siin istun ma koos Michel Sidibe'ga New Yorgis - ta on UNAIDS-i direktor. On väga auväärne, et Michel pakkus mulle mõni kuu tagasi võimalust hakata UNAIDSi saadikuks. Niiviisi olen tugevdanud oma tegevuste ulatust ning laiendanud oma töö mõju. Sõnum, mida UNAIDS praegu maailmale saadab, on see, et aastaks 2015 tahame näha HI-viiruse emalt lapsele ülekandumise täielikku kadumist. See on väga ambitsioonikas eesmärk, kuid me usume, et see on poliitilise abiga saavutatav. See võib juhtuda!

Siin olen ma koos HIV-positiivse raseda naisega ja me mõlemad naeratame, sest me oleme enesekindlad. Sest me teame, et see noor naine saab ravi ja et tema elu on võimalik pikendada, et ta saaks hoolt kanda oma sündiva lapse eest. Tema laps saab PMTCT ravi, mis tähendab, et see laps saab sündida viirusevabalt. See on ennetamine väga varajases eluetapis. See on üks viis, kuidas sekkuda AIDS-i pandeemiasse.

Lõpetuseks räägin ühe loo Avelile'st. See on Avelile - ta käib minuga kõikjal koos. Räägin tema lugu kõigile, kuna tema esindab ühte miljonitest HIVi/AIDSi orbudest. Avelile emal oli HI-viirus. Ta suri AIDS-i põhjustatud haigusesse. Avelile'l oli samuti HIV, ta sündis sellega. Siin on ta seitsmeaastane, kaaludes sama palju, kui ühe-aastane laps. Sel ajal kannatas Avelile juba AIDS-i käes ja tal oli kopsupõletik. Kohtusin temaga Ida-Cape'i provintsi haiglas ja veetsin temaga pärastlõuna. Hurmav laps! Haigla arstid ja õed olid fenomenaalsed - nad olid pannud Avelile erilisele toitvale dieedile ja hoolitsesid tema eest hästi. Kui haiglast lahkusime, - me filmisime tema lugu - ei teadnud me kas Avelile jääb ellu. Niisiis, see oli väga emotsionaalne kohtumine, sest see oli meie jaoks otsene, reaalne kokkupuude HIV/AIDSiga, selle lapsega, selle looga. Viis kuud hiljem läksime tagasi Lõuna-Aafrikasse, et Avelilega kohtuda. Ja... ma... Ma ei tea, kas te näete mu käekarvu... Need on püsti, sest ma tean, mida ma teile kohe näitan. See on muutus, mis Avelile'ga oli aset leidnud. Kas see pole mitte imeline?

(Aplaus)

See aplaus on tegelikult suunatud neile arstidele ja õdedele, kes Avelile eest hoolt kandsid. Tundub, et teile meeldivad sellised muutused! Tahan teile öelda, igaühele siin publiku seas - kui te tunnete, et igal emal ja igal lapsel on õigus heale toitumisele ja heale meditsiiniabile, ja te usute, et ÜRO Millenium Development Goals (rahvusvahelised arenguplaanid), eriti punktid viis ja kuus, peaksid olema iga valitsuse peaeesmärgid, eriti just Sahara kõrbest lõuna pool olevas Aafrikas, palun tõuske püsti. Usun, et mul on õigus, kui ütlen, et pea kõik inimesed saalis on püsti tõusnud.

Suur tänu!

(Aplaus)