Amy Tan loomingulisusest

Eimillegi väärtus: eimillestki sünnib midagi. See oli essee, mille ma kirjutasin 11-aastaselt ja ma sain hindeks 4+. (Naer) Millest ma rääkima hakkan: eimiski millestki ja kuidas me loome. Ning ma proovin seda teha 18-minutilise ajavahemiku jooksul, millest meil paluti kinni hoida, jälgides TEDi reegleid: See on tõepoolest miski, mis loob surmalähedase kogemuse, kuid surmalähedane kogemus on loomingulisusele hea. (Naer) OK.

Ma tahaksin veel selgitada, kuna Dave Eggers ütles, et ta hakkab mulle vahele hüüdma, kui ma peaksin ütlema midagi, mis on vale või üldiselt loomingulisuse kohta mittepaikapidav. Ma olen selle nõnda teinud poole publiku jaoks, kes on teadusega seotud. Kui ma ütlen "meie", ei räägi ma ilmtingimata meist kõigist; ma pean silmas iseennast ning oma paremat ja vasakut ajupoolkera, ning seda, mis on seal vahel, ehk tsensorit, mis ütleb mulle, et see, millest ma parasjagu räägin, on vale. Ning oma kõne jooksul pean ma silmas ka asju, mis minu arvates on olnud olulised minu loomeprotsessis, see hõlmab paljusid asju, mis juhtusid, tegelikult eimiski algas juba varem kui hetk, milles ma loon midagi uut. See hõlmab loodust, hoolitsust ja minu mõistes luupainajaid.

Looduse osas vaatame, kas me oleme looduse poolt varustatud millegagi või mitte, näiteks mõni ebatavaline kromosoom meie ajus, mis tekitab selle muusaliku efekti. Mõned inimesed ütlevad, et see on meile sünniga kaasa antud mõnel muul viisil, ning teised, näiteks nagu mu ema, ütlevad, et ma saan inspiratsiooni oma eelmistest eludest. Mõned inimesed ütlevad, et loomingulisus võib olla mõne neuroloogilise vea tagajärg -- van Goghi sündroom -- et sa oled veidi psühhootiline või depressioonis. Ma ei saa mainimata jätta üht hiljuti loetud arvamust, et van Gogh ei olnud ilmtingimata psühhootiline, vaid et tal võisid olla temporaalsagara atakid, mis võisid päästa valla tema loomingulisuse. Ma arvan, et see tõesti põhjustab midagi mõnes ajusopis. Pean veel mainima, et ka mul endal ilmnesid mitu aastat tagasi temporaalsagara atakid, kuid see juhtus mu viimase raamatu kirjutamise ajal ning mõnede inimeste arvates on see raamat üsna erinev.

Ma arvan, et osaliselt saab see alguse ka identiteedikriisi tunnetamisel: teate küll - kes ma olen, miks ma olen just see konkreetne inimene, miks ma ei ole mustanahaline nagu kõik teised? Ja mõnikord oled sa varustatud oskustega, kuid need ei pruugi olla oskused, mis vallandavad loomingulisuse. Ma joonistasin varem palju. Ma arvasin, et minust saab kunstnik. Mul oli ka pisike puudel. Mu joonistamisoskus ei olnud halb, aga see ei olnud ka väga loominguline, kuna kõik, mida ma tegelikult teha suutsin, oli üks-ühele maha joonistamine. Ja mul on tunne, et tõenäoliselt ma kopeerisin selle hoopis raamatust. Ma polnud ka eriti osav mõnel muul alal, milles ma tahtsin edukas olla, ja teate küll, näete neid tulemusi, need ei olnud halvad, kuid kindlasti ei ennustanud need ka, et ühel päeval teenin ma elatist sõnade osava kokkusobitamisega.

Lisaks kõigele on üheks loomingulisuse reegliks lapsepõlvetrauma olemasolu. Mul oli üks tavaline, mis ma arvan, on paljude teistegagi juhtunud, nimelt, eks ole, et mulle olid peale surutud teatud ootused. See kuju seal pildil, muide, oli mulle antud mänguasi, kui ma olin 9-aastane, ning see pidi aitama mul arstiks saada juba väga varajases eas. Mõned ootused olid pikemaajalised: alates 5. kuni 15. eluaastani. See pidanuks olema mu teine tegevusala, kuid ma tundsin end ebaõnnestununa.

Tegelikult oli mu elus ka midagi üsna tõelist, mis juhtus, kui ma olin 14-aastane. See oli 1967. aastal, kui avastati, et mu vennal ja kuus kuud hiljem ka isal, olid ajukasvajad. Mu ema uskus, et midagi oli valesti läinud ning ta pidi selle välja uurima ja korda tegema. Mu isa oli baptistist kirikuõpetaja, kes uskus imedesse, ning et Jumala tahe hoolitseb selle eest. Kuid loomulikult nad lõpuks surid, kuuekuuse vahega. Pärast seda uskus mu ema, et see oli kas saatus või needus -- ta vaatas läbi kõikvõimalikud põhjused, miks see juhtuda võis. Kõik peale juhuslikkuse. Ta ei uskunud juhuslikkusesse. Kõigel oli põhjus ning üks põhjustest oli tema arvates asjaolu, et tema ema, kes suri juba siis, kui minu ema oli väga noor, oli tema peale vihane. Mu ümber valitses selline arusaam surmast, kuna mu ema uskus ka, et mina olen järgmine, ning et ka tema on järgmine. Kui sa oled vastamisi teadmisega, et su lähituleviku väljavaates laiutab surm, hakkad sa väga põhjalikult kõige üle mõtlema. Ellujäämise mõttes muutud sa väga loominguliseks.

See siis juhtiski mind suurte küsimusteni. Ning need on samad küsimused, mis mul on täna. Need on: miks midagi juhtub ja kuidas midagi juhtub? Ja üks, mida mu ema küsis: kuidas saan mina midagi juhtuma panna? Suurepärane viis nendele küsimustele vastuse otsimiseks on mõne loo kirjutamisel, kuna lõppude lõpuks pead sa neis raamides, 1. ja 300. lk vahel, vastama küsimusele, miks midagi juhtub, kuidas midagi juhtub ning millises järjekorras need juhtuvad. Mis on mõjujõuks? Kuidas mina kui jutuvestja, kui kirjanik, seda omalt poolt mõjutan? Ja see on ka midagi, mida ma arvan, et paljud teadlased on küsinud. See on mingisugune kosmoloogia ja mina pean looma oma universumi kosmoloogia, olles kogu selle universumi looja.

Selles on palju edasi-tagasi vaatamist, püüdes seda kõike luua, püüdes sellest aru saada -- tihtipeale aastaid ja aastaid. Niisiis, kui ma mõtlen loomingulisusele, mõtlen ma ka, et see on see tunnetus või see suutmatus maha suruda harjumust otsida seoseid praktiliselt kõige vahel elus. Ning mul on tekkinud palju selliseid seoseid kogu selle konverentsi jooksul, peaaegu kõige vahel, mis siin on juhtunud.

Seega ma kasutan metafoorina järgmist seost: kvantmehaanika, millest ma tõepoolest aru ei saa, kuid ma kasutan seda siiski kui protsessi, kirjeldamaks kuidas see on metafoor. Kvantmehaanikas on meil teadagi tume energia ja tume aine. Ja niisamuti on nende küsimustega, et kuidas midagi juhtub. On palju tundmatut ning tihtipeale sa ei teagi sellest midagi rohkemat, kui et see puudub. Kuid neid seoseid luues soovid sa, et need jutustuses teatud sünergia abil kokku sulanduksid, ning see, mis sa leiad, ongi see, mis on tähtis. Tähendus. See ongi see, mida mina oma töödes otsin - isiklikku tähendust.

Kvantmehaanika üks osa on ka määramatuse printsiip, nagu ma aru saan. (Naer) Ja see juhtub pidevalt ka kirjutamisel. Selles on ka kohutav ja kardetud pealtvaataja efekt, mille puhul sa otsid midagi ja sa tead, et mingid asjad juhtuvad üheaegselt, ja sa vaatad sellele teistmoodi ning püüad tõesti leida sisu. Või seda, millest see lugu räägib. Ja kui sa püüad liiga palju, kirjutad sa ainult sellest sisust. Sa ei avasta midagi uut. Ning see, mida sa oleksid pidanud leidma, mida sa lootsid leida, kuidagi pooljuhuslikult, ei ole enam seal. Ma ei taha kõrvale vaadata teisest vaatenurgast selle kohta, mis meie universumis toimub, nagu paljud teadlased on teinud. Seega lülitan ma siia sisse ka stringiteooria ja ütlen, et loomingulised inimesed on mitmedimensioonilised, ja et minu arvates on olemas 11 erinevat ärevuse taset. (Naer) Ja need kõik töötavad korraga.

Lisaks on ka suur küsimus mitmemõttelisuse kohta. Selle ma ühendaksin millegagi, mida kutsutakse kosmoloogiliseks konstandiks. Sa ei tea, mis parasjagu töötab, kuid tead, et miski töötab. Mitmemõttelisus tekitab mulle elus väga palju ebamugavust, ja seda mul jätkub. Moraalne mitmemõttelisus. See on alati olemas. Ja lihtsalt näiteks, see on midagi, mis minuga hiljuti juhtus. Ma lugesin seda ühes juhtkirjas, mis oli kirjutatud ühe naise poolt, kes rääkis Iraagi sõjast. Ja ta kirjutas: "Päästa inimene uppumisest ja sa vastutad tema ees kogu elu." Üks väga kuulus hiina vanasõna, ta kirjutas. Ja see tähendab, et kuna me juba Iraaki läksime, peaksime sinna ka jääma, kuni kõik on lahendatud. Kasvõi sajaks aastaks. Oli ka üks teine ütlus, milleni ma jõudsin, ja see on: "Päästame kalu uppumisest." Seda kasutavad budistlikud kalamehed, kuna nad ei tohi kedagi tappa. Kuid ka nemad peavad millestki ära elama ja inimesed peavad toidetud saama. Seega nad kohandasid olukorda, öeldes, et päästavad kalu uppumisest, kuigi kahjuks selle tegevuse jooksul kalad surevad.

Nüüd, mis neis mõlemas uppumise metafooris sisaldub -- tegelikult, üks neist on mu ema tõlgendus, ning see on kuulus hiina ütlus, kuna ta ütles mulle: "Päästa inimene uppumisest ja sa vastutad tema ees kogu elu." Ning see oli hoiatus -- ära topi oma nina teiste inimeste asjadesse või sa jääd sellesse kinni. OK. Ma arvan, et kui keegi tõepoolest oleks uppumas, mu ema ikkagi päästaks ta. Kuid mõlemad ütlused, päästes kala uppumisest või päästes inimest uppumisest, minu jaoks on need seotud kavatsustega.

Kõik me oma elus, kui me oleme mingis olukorras, on meil sellele mingi vastus. Ning siis on meil kavatsused. See, mida me siis tegema peaks, on mitmeti mõistetav ning siis me teeme midagi. Ja selle tegevuse tulemus ei pruugi meie kavatsustega kokku minna. Võib-olla lähevad asjad valesti. Ning siis, peale seda, mis on meie vastutus? Mida me peaksime tegema? Kas me jääme terveks eluks koju või teeme me midagi muud ning õigustame ja ütleme, et vähemalt ma tahtsin teha head ning seetõttu ei ole ma selle kõige eest vastutav? See on minu elu mitmemõttelisus, mis mind tõsiselt häiris, kuid juhtis mind kirjutama raamatut nimega "Päästes kalu uppumisest".

Ma nägin selle kohta näiteid, kui ma olin küsimuse välja selgitanud. See oli kõikjal. Ma sain neid vihjeid igalt poolt. Ja siis, mingil moel, teadsin ma, et need on alati seal olnud. Ning kirjutamine on see, mis seejärel juhtub. Ma saan vihjeid, niidiotsi, ja ma mõistan, et need on olnud enesestmõistetavad ning samas ka mitte. Mida ma tegelikult vajan, on fookus. Kui mul on küsimus, siis see ongi fookus. Ning kõik need asjad elus, mis tunduvad kui tarbetult triiviv risu, saavad selle küsimuse kaudu oluliseks. Ning tundub, justkui juhtuks see kogu aeg. Sa mõtled, et see on juhuslik, kogemata juhtunud, saades abi universumist. Aga seda võib põhjendada ka sellega, et sul on fookus. Ning sa märkad seda üha enam,

aga ka rakendad. Sa hakkad asjadele vaatama sõltuvalt oma huvist. Su vend, kes on sattunud pahandustesse, kas sa hoolitsed tema eest? Miks või miks mitte? See võib olla midagi, mis on ehk veel tõsisem -- nagu ma ütlesin, inimõigused Burmas. Ma mõtlesin, et ma ei peaks minema, kuna keegi ütles, et kui ma lähen, näitab see, et ma pooldan sealset militaarset korda. Ning mõne aja pärast pidin ma endalt küsima: "Miks me võtame vastu teadmised, miks me võtame vastu eeldused, mis teised inimesed on meile andnud?" See oli seesama, mida ma tundsin, kui ma üles kasvasin, kuuldes neid moraalse käitumise reegleid oma isalt, kes oli baptistist kirikuõpetaja. Seega ma otsustasin, et ma lähen Burmasse iseenda pärast, kuigi ma ei teadnud, et kui ma lähen, siis milline oleks selle tulemus, kui ma kirjutaksin raamatu -- ning ma peaksin sellele hiljem lihtsalt vastu astuma, kui tuleb õige aeg.

Meid kõiki puudutavad asjad, mida me endale teadaolevas maailmas näeme. Me jõuame sellesse punkti ja küsime, mida mina kui üksikisik teen? Mitte kõik meie seast ei saa minna Aafrikasse või töötada haiglates, siis mida me peaksime tegema, kui meil on see moraalne vastus, see tunne? Lisaks, ma arvan, et üks suurimaid asju, mida me kõik vaatleme ning millest me täna rääkisime, on genotsiid. See juhatab selle küsimuseni, kui ma mõtlen kõigile asjadele, mis on moraalselt mitmetähenduslikud ja ebamugavad ning ma mõtlen, mis minu kavatsused peaksid olema, saan ma aru, et see viib tagasi identiteediküsimuseni, mis mul lapsena tekkis -- miks ma olen siin ning mis on minu elu mõte, mis on minu koht universumis?

See paistab nii ilmselge, aga siiski ei ole. Me kõik vihkame mingis mõttes moraalset mitmetähenduslikkust, kuid ometi on see täiesti vajalik. Loo kirjutamisel alustan ma just sellest. Mõnikord saan ma abi universumist, mulle tundub. Mu ema ütleks, et see oli see mu vanaema kummitus esimesest raamatust, kuna tundus, et ma teadsin asju, mida ma ei oleks pidanud teadma. Selle asemel, et kirjutada, et vanaema suri õnnetuse tagajärjel oopiumi üledoosi, kui ta parajasti lõbutses, kirjutasin ma tegelikult, et ta tappis end, ning see oli ka tõepoolest see, mis juhtus. Ning mu ema otsustas, et see info pidi tulema mu vanaemalt.

On ka asju, üsna üleloomulikke, mis toovad mulle infot, mis aitab mul raamatut kirjutada. Näiteks, ma kirjutasin üht lugu, mis sisaldas teatud detaile, ajaperioodi, kindlat asukohta. Ning ma pidin leidma midagi ajaloolist, mis sellega kokku sobiks. Ja ma võtsin kätte selle raamatu, ja ma --- esimene lehekülg, millele ma pöörasin, oli täpselt samas tegevuspaigas ning ajaperioodil. Ja tegevuspaik, mida mul vaja oli, oli Taipingi ülestõus, mis toimus Qualini lähedal, sellest väljaspool, ning tegelane, kes pidas end Jumala pojaks.

Sa mõtled, kas see on juhuslik kokkusattumus? Või mis üldse on juhuslik? Mis on võimalus? Mis on õnn? Mis on need asjad, mida sa saad universumist, kuid mida sa tegelikult seletada ei suuda? Ja see on ka osa jutustusest. Need on asjad, millele ma päevast päeva pidevalt mõtlen. Eriti kui juhtuvad head asjad ja veelgi rohkem, kui juhtuvad halvad asjad. Kuid ma usun, et on olemas mingisugune õnnelik juhus, ja ma tahan teada, mis on selle elemendid, et ma saaksin neid tänada ning neid oma elust leida. Sest, ma ütlen veelkord, ma usun, et kui ma olen neist teadlik, juhtub neid rohkem.

Veel üks kokkusattumus oli, kui ma läksin ühte kohta -- ma olin lihtsalt mõnede sõpradega ning me sõitsime juhuslikult ühte teise kohta, kuid jõudsime sellesse mitte-turismipaika, ilus külake, puutumata. Me jalutasime läbi kolme oru ning kolmandas orus oli midagi üsna müstilist ja pahaendelist, ma tundsin ebamugavust. Ja sel hetkel ma teadsin, et see peab olema mu raamatu tegevuspaik. Üks sündmuskoht, millest ma kirjutasin, oli seesama kolmas org. Mingil põhjusel kirjutasin ma kivikuhilatest, mida üks mees ehitas. Ning ma ei teadnud täpselt, miks ma see mul seal oli, kuid kujutluspilt oli väga elav. Ma takerdusin veidi ning üks sõber palus mul oma koertega jalutama minna, ma olin nõus. Ning umbes 45 minutit hiljem, jalutades mööda rannaäärt, jõudsin ma selleni. See oli üks mees, hiinlane, kes ladus neidsamu kive hunnikusse, ilma liimita, ilma milletagi. Ma küsisin, kuidas on see võimalik, ning ta vastas: "Ma arvan et kõigel meie elus on olemas tasakaal." See oli sel hetkel ka täpselt minu jutustuse mõte. Mul oli nii palju näiteid -- mul on nii palju sarnaseid juhtumeid, kui ma parajasti mõnda lugu kirjutan, ning ma ei oska seda seletada. On see seetõttu, et ma usun, et mul lihtsalt on sellised suured kokkusattumused, kui ma neist parasjagu kirjutan? Või on see mingisugune õnnelik juhus, mida me ei saa seletada, nagu on ka kosmoloogiline konstant?

Üks tähtis teema, millest ma samuti tihti mõtlen, on õnnetused. Ning nagu ma ütlesin, mu ema ei uskunud juhuslikkusesse. Mis on õnnetuste olemus? Ning kuidas me saame hinnata tagajärgi ja põhjuseid väljaspool kohtumaja? Mul oli võimalus seda oma silmaga näha, kui ma läksin imeilusasse Dongi külla Goizhous, mis on Hiina kõige vaesem provints. Ja ma nägin seda imeilusat kohta ning teadsin, et ma tahan siia tagasi tulla. Mul oli see võimalus, kui National Geographic küsis, kas ma tahaksin midagi Hiina kohta kirjutada. Ja ma vastasin "Jah, sellest laulvate inimeste külast, laulvast vähemusest." Nad olid nõus. Mu esimese ja teise külastuse vahepealsel ajal oli toimunud üks kohutav õnnetus. Üks vana mees jäi magama ning ta tekk kukkus tuleasemele, mis hoidis teda soojas. 60 kodu hävis ja 40 sai kahjustada. Vastutuse kandmine määrati perekonnale. Mehe pojad pidid karistuseks elama kolme km kaugusel lehmalaudas. Ja nagu ikka, läänemeelsetena ütleme me, et see oli õnnetus ning see on ebaaus. See on poeg, mitte isa.

Ent kui ma kirjutan lugu, pean ma sellistest uskumustest lahti laskma. See võtab aega, aga ma pean neist lahti laskma ning lihtsalt sinna minema ja seal olema. Seega ma olin seal kolmel korral, erinevatel aastaaegadel. Ning ma hakkasin tajuma midagi erinevat ajaloo kohta ning selle kohta, mis varasemalt juhtunud oli, ja elu kohta väga vaeses külas, ning selle kohta, mida sa pead enda rõõmudeks, rituaalideks, traditsioonideks, sidemeteks teiste perekondadega. Ma nägin, kuidas seal oli mingi õiglus vastutustundes. Mul õnnestus ka uurida tseremoonia kohta, mida nad kasutasid, tseremoonia, mida nad ei olnud kasutanud umbes 29 aastat. See tähendas, et mehi saadeti -- Feng Shui meister saatis mehi kummitushobustel allmaailma. Teie kui lääne inimesed ja mina kui lääne inimene ütleksime, et see on kõigest uskumus. Kuid pärast mõnda aega seal kohalviibimist ning kõigi uskumatute asjade nägemist hakkad sa mõtlema selle üle, kelle uskumusi maailmas kasutatakse selleks, et tõlgendada, kuidas midagi juhtub.

Seega ma jäin nendega ning mida enam ma seda lugu kirjutasin, seda enam hakkasin ma uskuma nende uskumusi, ning ma usun, et see on mulle oluline -- uskumuste vastu võtmine, kuna see on koht, kus lugu on tõeline, ning see on koht, kust ma leian vastused sellele, kuidas ma suhtun teatud küsimustesse oma elus. Aastad lähevad loomulikult mööda ja kirjutamine, see ei juhtu kohe, nagu ma püüan seda teile siin TEDil edasi anda. Raamat tuleb ja läheb. Kui see saabub, ei ole see enam minu raamat. See on lugejate kätes ning nemad tõlgendavad seda erinevalt. Kuid ma lähen tagasi selle küsimuse juurde, kuidas ma loon midagi eimillestki? Nind kuidas ma loon omaenda elu?

Ma usun, et see on läbi küsimuste ning endale tunnistades, et absoluutset tõde ei ole olemas. Ma usun üksikasjadesse, loo üksikasjadesse, ja minevikku, mineviku üksikasjadesse, ning sellesse, mis jutustuses parajasti juhtub. Ma usun ka, et mõeldes asjadele, oma mõtetes õnne, saatuse, kokkusattumuste ja õnnetuste kohta, Jumala tahte ja müstiliste jõudude sünkroonilisuse kohta, jõuan ma mingi arvamuseni, mis see on, kuidas me loome. Ma pean mõtlema oma rollile. Kus olen mina universumis ja kas keegi nägi ette, et ma selline pean olema või jõudsin ma lihtsalt ise selleni? Ning ma leian selle ka tõeliselt kujutledes ning saades selleks, mida ma kujutlen, ent mis ometi on reaalses maailmas vaid väljamõeldud maailm. See on viis, kuidas ma leian tõeterasid, mitte absoluutset tõde või kogu tõde. Need peavad olema igas võimaluses, kaas arvatud need, mida ma iial varem ei ole kaalunud.

Seega ei ole olemas täielikke vastuseid. Või isegi kui on vastus, on see vaid meenutamiseks, et igas asjas on määramatust, mis on hea, sest see aitab mul avastada midagi uut. Ning kui on olemas poolik vastus, siis täielikum vastus minu poolt, see on lihtsalt oma kujutleda. Kujutlemine on vaid enda loo sisse panemine, kuni on ainult -- minu ja minu loodava jutustuse vahel on läbipaistvus.

Niimoodi olen ma avastanud, et kui ma tunnetan, mis selles loos on -- ühes loos -- jõuan ma kõige lähemale, ma arvan, teadmisele, mis on kaastunne, ja selle kaastunde tundmisele. Sest kõik selles küsimuses, kuidas miski juhtub, on seotud tunnetega. Ma pean saama oma jutustuseks, et seda mõista. Me oleme jõudnud selle kõnega lõpule ning ma paljastan, mis on selles kotis, see on muusa, see on kõik need asjad, mille tähendus meie elus muutub, mis on imelised ja mis jäävad meiega. Seal ta on. Suured tänud! (Aplaus)