Alan Kay võimas idee ideedest

Hea viis alustada, ma arvan, minu vaatega lihtsusest on võtta vaatluse alla TED. Siin te olete, saate aru miks te siin olete, mis siin toimub ja seda ilma igasuguse raskuseta. Planeedi parim tehisintellekt peaks seda keeruliseks ja segaseks. ja minu väike koer Watson peaks seda lihtsaks ja arusaadavaks, aga ei saaks mõttele pihta. (Naer) Tal oleks väga lõbus. Ja muidugi, kui sa oled siin kõnelejaks - nagu Hans Rosling, siis peaks ta seda arutlust keerukaks. Aga Hans Roslingul oli eile selle jaoks salarelv, sõna otseses mõttes, tema mõõganeelamise etteaste näol. Ja ma mõtlesin päris mitmele esemele, mida ma võiks proovida täna alla neelata, aga andsin lõpuks alla -- kuid tema tegi selle lihtsalt ära ja see oli imetore.

Nii et Puck arvas, et me pole mitte ainult halvas mõttes rumalad vaid meid on ka kerge petta. Kusjuures, millele Shakespeare viitas, oli see, et me käime teatris, et meid petetaks. nii et me tegelikult ootamegi seda. Me käime mustkunsti etendustel selleks, et meid petetaks. See teeb paljud asjad lõbusaks, kuid tegelikult on sedasi raske luua mingi arusaam, millises maailmas me elame või kes me oleme.

Ja meie sõber, Betty Edwards, proua "Joonistades Paremale Ajupoolkerale", näitab neid kahte lauda oma joonistamisklassile ja ütleb, joonistama õppimise probleem pole selles, et sa ei oska oma kätt liigutada, vaid selles, et viis kuidas aju kujutisi tajub, on vigane. Aju üritab kujutluspilte objektidena tajuda selle asemel, et näha seda, mis tegelikult on. Ja selle tõestamiseks ütleb ta, et nende kahe lauaplaadi mõõt ja kuju on sama, ja ma kavatsen seda teile tõestada. Tema teeb seda papitükkidega, aga kuna mul on siin see kallis arvuti, siis keeran ma selle väikemehe lihtsalt ringi ja .... Olles seda näinud - ja ma olen seda näinud sadu kordi, kuna ma kasutan seda igas enda loengus -- ei taju ma siiani et nad on sama suuruse ja kujuga, ja ma kahtlen kas teiegi tajute.

Mida kunstnikud siis teevad? Kunstnikud mõõdavad. Nad mõõdavad väga, väga hoolikalt. Ja kui sa mõõdad väga, väga hoolikalt - kindla käe ja sirge esemega, näed sa, et need kujundid on täpselt samade mõõtmetega. ja Talmud nägi seda juba ammu, öeldes, me ei näe asju mitte nii nagu nad on, vaid nii nagu meie oleme. Ma tahaks kindlasti teada, mis juhtus selle inimesega kes tabas seda juba nii kaua aega tagasi, kui ta tõesti järgis selle mõtte lõplikku järeldust.

Nii, et kui maailm on kõigest näiline ja meie näeme asju läbi endi, siis see, mida me peame reaalsuseks, on justkui viirastus mis eksisteerib meis endis. See on ärkvel olles une nägemine Ja mõista, et see on see, milles me tegelikult eksisteerime on üks suurimaid tunnetuslike barjääre inimkonna ajaloos. Ja mida see tähendab: "lihtne ja arusaadav" ei pruugi tegelikult olla lihtne ega arusaadav, ja asju, mida me peame keerukateks võib saada teha lihtsateks ja arusaadavateks. Me peame mingil moel iseendast aru saama, et enda puudustest mööda pääseda. Me võime vaadelda ennast kui mürarohket raadiokanalit. Nii nagu mina seda mõistan, ei saa me nägema õppida, kuniks me ei tunnista, et oleme pimedad. Niipea, kui sa sedavõrd alandlikult alustad, saad sa asuda asjade nägemiseks viise otsima. Ja mis on viimase neljasaja aasta jooksul eelkõige juhtunud, on see, et inimene on leiutanud ajulisad: väikesed lisaosad meie ajudele, valmistatud võimsatest ideedest, mis aitavad meil erinevatel viisidel maailma näha. Aistingseadme näol on need - teleskoobid, mikroskoobid -- arutlusvahenditena on need erinevad mõtlemisviisid ja kõige tähtsamana, suutlikus asjade suhtes enda vaatenurka muuta.

Ma räägingi nüüd veidi sellest. See vaatenurga muudatus, ja see, mida me arvame end tajuvat, on aidanud meil teha viimase neljasaja aasta jooksul rohkem edusamme, kui ülejäänud inimkonna ajaloo jooksul kokku. Siiski ei õpetata seda minu teada mitte üheski Ameerika keskkoolis.

Üks asjadest, mis lihtsast keeruliseks muutub on see, kui me teeme rohkem. Meile meeldib rohkem. Kui me teeme rohkem mingil rumalal moel, muutub lihtsus keeruliseks. Kusjuures, me võime jätkata selle tegemist väga pikka aega. Murray Gell-Mann rääkis eile esilekerkivatest omadustest. Teine nimi nende jaoks võiks olla "arhitektuur", mis on metafoor sama vana materjali võtmisele ja ebaselgete või keeruliste viiside leidmisele selle kombineerimisel. Ja on tõesti nii, mida Murray eile looduse fraktaalsest ilust rääkides mainis, et looduses on kirjeldused erinevatel tasemetel üpris sarnased, kõik taandub ideele, et pisimad osakesed on ühtaegu kleepuvad, samas üksteist eemale tõrjuvad, ja et nad on ägedas liikumises. Need kolm asja põhjustavadki kõikide erinevate tasandite tekke, mis näivad meie maailmas keerukusena.

Kuid kui lihtne? Kui ma nägin paar aastat tagasi Roslingu Gapminderi kraami, tundus see mulle parim asi, mida ma olen näinud keeruliste ideede lihtsatena kujutamisel. Aga siis tekkis mul mõte, et järsku on see liiga lihtne. Ja ma nägin pisut vaeva, et proovida ja kontrollida kui hästi need muutuste lihtsustatud kujutised tegelikult mõndade ideede ja kõrvutatud uuringutega kokku sobisid, ja ma leidsin, et need sobitusid väga hästi. Nii et Roslingud on suutnud luua lihtsuse ilma, et andmetest midagi olulist kaduma oleks läinud.

Samas kui film, mida me eile nägime, raku sees toimuva simulatsioonist ei meeldinud mulle endise molekulaarbioloogina kohe üldse. Mitte, et see poleks ilus olnud või midagi, vaid kuna see jättis välja selle, millest paljud õpilased aru ei saa, kui molekularbioloogiast räägitakse, ja see on: miks on üleüldse tõenäoline, et kaks keerulist vormi üksteist just õigel moel leiavad nii et nad omavahel sobituvad ja reageerivad? Ja mida me eile nägime oli see, et iga reaktsioon oli juhuslik. Nad lihtsalt sööstsid õhus ringi ja seondusid, ja midagi juhtus. Aga tegelikult pöörlevad need molekulid sagedusega mis on umbes miljon pööret sekundis. Nad loksuvad kogu oma suurusega iga kahe nanosekundi tagant edasi-tagasi. Nad täielikult kobaras koos ja kinni kiilunud, nad põrkuvad üksteise vastu. Ja kui sa seda enda antud temaatika vaimse mudeli raames ei mõista, siis näib raku sees toimuv täiesti müstilise ja juhuslikuna. Ja ma arvan, et see on täiesti vale arusaam selleks, kui sa üritad õpetada teadust.

Nii et teise asjana ajame me segamini täiskasvanu targutamise ja mingi põhimõtte tegeliku mõistmise. Nii et laps, kes on keskkoolis 14. aasatne saab selle versiooni Pythagorase teoreemist mis on tõeliselt peen ja huvitav tõestus, kuid mis tegelikult pole väga hea viis matemaatika õpingute alustamiseks. Nii et palju otsesem viis, mis tekitab palju rohkem matemaatika tunnetust, on palju lähedasem Pythagorase enda tõestusele, mis on selline. Meil on siin see komnurk, ja kui me ümbritseme selle C ruudu lisaks veel kolme kolmnurgaga ja kopeerime selle, pane tähele, et me saame nihutada need kolmnurgad sedasi siia alla, mis tekitab kaks vaba ala, mis on kuidagi kahtlustäratavad, ja bingo. Ja see on kõik mis sa pead tegema. Ja see tõestus on selline tõestus mille sa pead ära õppima, kui sa õpid matemaatikat et aru saada, mida see tähendab enne kui sa vaatad, sõna otseses mõttes, 12. või 1500. tõestust mis Pythagorase teoreemile on leitud.

Räägime nüüd noortest lastest. See on väga ebaharilik õpetaja kes oli lasteaiakasvataja ning esimese klassi õpetaja, kuid oli loomupärane matemaatik. Nii et ta oli nagu see su jazzmuusikust sõber, kes pole kunagi muusikat õppinud, aga on suurepärane muusik. Tal oli lihtsalt hea matemaatika vaist, ja siin on tema kuue aastased kasvandikud ja ta pani nad kujunditest kujundeid tegema Nad valivad endale meeldiva kujundi - rombi või ruudu, või kolmnurga või trapetsi - ja proovivad siis luua suurema sama kujuga kujundi ja siis veel suurema. Ja nagu sa näed on trapetsid siin pisikeseks väljakutseks.

Ja mida see õpetaja iga projekti juures tegi oli see, et ta pani lapsed algul käituma nii nagu oleks see kunstiprojekt ja siis pisut nagu teadus. Nii et nad lõid need esemed. Nüüd palus ta neil neid vaadata ja sooritada töömahukas -- mis minu arvates, kuniks ta selle mulle ära seletas, oli neid aeglustav, nii et nad mõtleksid. Nii et nad lõikavad siin välja pisikesi papitükke ja kleebivad need üles.

Kuid terve selle asja mõte on see, et nad vaataksid seda tabelit ja täidaks selle ära. Mida sa enda tehtu osas märkasid? Ja nii märkas kuue aastane Lauren, et esimese jaoks oli vaja ühte, ja teise jaoks oli vaja kolme veel,, ja et kokku oli selle jaoks nelja vaja. Kolmanda jaoks oli vaja viis veel, ja kokku oli see üheksa selle peale. ja siis järgmine. Nii et ta nägi koheselt, et lisatavate tükkide kogus äärte ümber kasvas alati kahe võrra. Nii et ta oli nende numbrite märkimisel väga enesekindel. Ja ta nägi, et need olid numbrite ruudud - kuni kuueni. Seal polnud ta kindel, kui palju kuus korda kuus on ja palju seitse korda seitse on. Kuid siis oli ta jälle enesekindel. Nii et see oli see, mis Lauren tegi.

Ja siis palus õpetaja, Gillian Ishijima, lastel kõik oma tööd klassi ette tuua ja põrandale asetada. Ja lapsed läksid elevile. Püha müristus! Kõik on ühesugused! Olenemata kujundist on kasvuseadus sama. Ja matemaatikud ja teadlased publiku seas tunnevad need kaks arengut ära kui esimese järgu mittepideva diferentsiaalvõrrandi ja teise järgu mittepideva diferentsiaalvõrrandi. Mille tuletasid kuue aastased. See on päris muljetavaldav. See pole see, mida me tavaliselt kuue aastastele üritame õpetada.

Vaatame nüüd, kuidas me võiksime millegi sellise jaoks arvutit kasutada. Ja esimeseks ideeks on siin lihtsalt näidata teile asju, mida lapsed teevad. Ma kasutan tarkvara, mille me paigutame 100 dollarilisele laptopile. Ja nüüd sooviks ma joonistada siia pisikese auto Ma teen selle ta kiiresti valmis. Teeme siia suured rattad ka. Ja meil on nüüd see pisike objekt, ja me saame selle sisse vaadata. See on auto. Ja siin on üks pisike tegutsemismall - auto edasi liikumine Auto pöörab iga kord, kui ma siia klõpsan Kui ma tahaks luua väikese programmi, et seda korduvalt teha tõstan ma need tüübid siit lihtsalt välja ja panen nad tööle Ja ma võin proovida autot juhtida -- näete autot viie ühiku võrra keeramas? Aga mis juhtub, kui ma kerin selle siin nulli? Nüüd sõidab see otse. Üheksa aastaste jaoks on see juba pisike avastus. Paneme selle teises suunas liikuma Kuid see on pisut nagu enda õe suudlemine, kuniks me räägime auto juhtimisest. Nii et lapsed tahaksid pigem ehitada rooli. Nii et nad joonistavad rooli. Ja me ristime selle rooliks. ja kas te näete seda rooli suunda siin? rooli pöörates on näha, kuidas see number seal negatiivseks ja positiivseks muutub. See on osati nagu kutse, et me võtaks selle nimetuse mis seal antud numbrite kohta käib ja asetaks selle enda programmi siin. Ja nüüd saan ma autot rooliga juhtida.

Ja see on huvitav. Te ju teate kui palju on lastel probleeme matemaatiliste muutujatega aga kui seda sellisel konteksti paigutatud viisil õppida, ei unusta nad pärast esimest katset kunagi, mis muutuja on ja kuidas seda kasutada. Ja me saame siin matkida seda, mida Gillian IIshijima tegi. Kui me vaatame seda pisikest programmi siin, siis kiirus on siin alati 30 ühikut. Me liigutame autot sellele vastavalt Ja ma joonistan iga sellise liigutuse järel pisikese täpi. Nad on ühtlaste vahedega, kuna nende vahel on 30 ühiikut. Ja kui ma rakendan siin seda arengut, mida kuue aastased kasutasid öeldes, okei, ma suurendan iga kord kiirust kahe ühiku võrra, ja siis ma suurendan iga kord kiiruse jagu distantsi? Mis ma siis tulemuseks saan? Ma saan nähtava mustri, mida need üheksa aastased nimetasid kiirenduseks.

Niisiis, kuidas lapsed teadusega tegelesid?

(Video) Õpetaja: Objektid, mis sa arvad, et kukuvad üheaegselt maa poole -

Laps: See on äge.

Õpetaja: Ärge pöörake sellele tähelepanu, mida teised teevad. Kellel on õun?

Alan Kay: Neil on pisikesed stopperid. Õpetaja: Palju sa saad? Palju sa said? AK: Stopperid pole piisavalt täpsed.

Tüdruk: 0,99 sekundit.

Õpetaja:

Tüdruk: Meil oli teraskuul ja käsnapall, kuna nad on täiesti erineva kaaluga. Ja kui sa lased neil samaaegselt kukkuda, siis võibolla kukuvad nad sama kiirusega.

Õpetaja: Kukutage.

AK: Ilmselt ei küsinud Aristoteles üheltki lapselt kunagi antud teema kohta, kuna ta ei vaevunud eksperimenteerima, ja seda ei teinud ka St. Thomas Aquinas. Ja seda polnud enne juhtunud, kuniks Galileo seda lõpuks tegi, et täiskasvanu oleks mõtelnud nagu laps Ja see oli kõigest 400 aastat tagasi. Meil on üks selline laps iga 30-pealise klassi kohta kes jõuab koheselt asja tuumani.

Nüüd, mis juhtub, kui me tahame seda pisut lähemalt uurida? Me võime võtta filmi sellest, mis toimub, Aga isegi kui me seda filmi kaaderhaaval vaataks on toimuvat keerukas jälgida. Mida me saame need kaadrid kõrvuti asetada või virna laduda. Ning kui lapsed seda näevad, ütlevad nad, "Aaa, kiirendus," meenutades enda autoga tehtud eksperimenti neli kuud tagasi ja nad hakkavad mõõtma, et teada saada, millise kiirendusega on tegu. Nii et mida ma teen on see, et ma mõõdan vahemaad ühe pildi allosast järgmise pildi allosani, umbes viiendik sekundit hiljem, sedasi, ja nad muutuvad üha kiiremaks ja kiiremaks. ja kui ma need tegelased virna laon, siis näeme me erinevusi. Kiirus suureneb võrdsete sammudena. Ja nemad ütlevad, ahaa, ühtlane kiirendus. Me oleme seda juba teinud Ja kuidas me saaksime selle õigsust näha ja kontrollida? Ei saa just palju öelda, kui me laseme sellel pallil siin langeda, aga kui me laseme pallil langeda ja mängime samal ajal seda filmiklippi, on näha, et me oleme jõudnud täpse füüsikamudelini

Galileo, muuesas, tegi seda väga kavalalt lastes pallil tagurpidi piki oma lauto keeli veereda Ma tõstin need õunad ka siia, et ma ei unustaks teile öelda, et see on tegelikult rohkem "Newton ja õun" tüüpi lugu aga see on siiski suurepärane lugu. Ja ma mõtlesin et ma teen kõigest ühte asja selle 100 dollarise laptopiga siin, lihtsalt et tõestada, et see töötab siin ka. Nii, et kui sul on gravitatsioon, siin on see -- suurenda kiirust millegi võrra suurenda laeva kiirust. kui ma käivitan selle pisikese laste loodud mängu siin, siis see kosmoselaev puruneb. aga kui ma hakkan gravitatsioonile vastu, vot sedasi -- oih! (Naer) Proovime uuesti. Näed, nüüd läheb hästi. Jah. Sobib?

Ma arvan, et parim viis on lõpetada kahe tsitaadiga Marshall McLuhan ütles, "Lapsed on sõnumid, mis me tulevikku saadame." Kuid tegelikult, kui sa sellele mõtlema hakkad, on lapsed tulevikku saadetav tulevik. Unustage sõnumid. Lapsed ongi tulevik. Ja esimeste ja teiste maade lapsed, ja eriti veel arengumaade lapsed, vajavad mentoreid. Ja see suvi ehitame me 5 miljonit sellist 100. dollarist sülearvutit ja järgmisel aastal umbes 50 miljonit. Kuid me ei suutnud see suvi luua enda elu päästmiseks tuhandeid uusi õpetajaid. Ja see tähendab, et meil on jällegi koht, kus me saame tehnoloogiat rakendada, aga nõustamine, mida on vaja et minna lihtsast uuest iChat sõnumside süsteemist üle millegile sisukale, on puudu. Mina arvan, et seda on vaja teha uut tüüpi kasutajaliidesega. Ja sellist uut tüüpi kasutajaliidest on võimalik luua kulutusega, mis on umbes 100 miljonit dollarit. See kõlab nagu palju, aga see on täpselt 18 minutit sellest, mis me Iraagis kulutame. Me kulutame 8 miljardit dollarit kuus. 18 minutit on 100 miljonit dollarit. Nii et see on tegelikult odav. Ja Einstein ütles, "Kõik peaks olema võimalikult lihtne, kuid mitte lihtsam." Ma tänan teid.