Alain de Botton: Lahkem, leebem edufilosoofia

Minul juhtuvad need karjäärikriisid sageli, tegelikult, pühapäeva õhtuti, just siis kui päike loojumas on, ja vahe minu ootuste ja reaalsuse vahel hakkab nii valusalt lainema, et tavaliselt ma lõpuks nutan patja. Ma räägin sellest, sest ma arvan et see pole mitte ainult isiklik probleem. Te võite arvate, et ma eksin. Aga ma usun, et me elame ajastul, kus meie elusid tabavad iga natukese aja tagant karjäärikriisid, hetked kus see, mida me uskusime oma elude, karjääride kohta teadvat, puutub kokku ähvardava reaalsusega.

Tänapäeval on võibolla lihtsam kui kunagi varem ennast normaalselt ära elatada. Võibolla on raskem kui kunagi varem olla rahulik, karjäärimuredest vaba. Nüüd ma tahaksin uurida, kui tohib, neid põhjuseid, miks töö ja karjäär meid närviliseks ajavad. Miks me oleme nende karjäärikriiside ohvrid, kui me vaikselt oma patjadesse nutame. Üks põhjus, miks me kannatame, on see, et meid ümbritsevad snoobid.

Mõnes mõttes on mul halbu uudiseid, eriti neile, kes on Oxfordi välismaalt tulnud. Snooblus on tõeline probleem. Sest mõnikord inimesed väljaspool Inglismaalt arvavad, et snooblus ongi ainult Inglismaa fenomen, klammerdudes maamajade ja tiitlide külge. Halb uudis on see, et see ei vasta tõele. Snooblus on ülemaailmne nähtus. Me oleme ülemaailmne organisatsioon. See on ülemaailmne nähtus. See on olemas. Mis on snoob? Snoob on keegi, kes võtab pisikese osa sinust, ja konstrueerib sellest terve nägemuse, mis inimene sa oled. See ongi snooblus.

Ja põhiline snoobluse liik tänapäeval on töösnooblus. Peol näed sa seda kohe mõne minuti jooksul, kui sulle esitatakse see kuulus ikooniline varase 21. sajandi küsimus: "Millega sa tegeled?" Ja sõltuvalt sellest, mida sa vastad, on inimestel kas äärmiselt hea meel sinuga tutvuda, või vaatavad nad kella ja eemalduvad vabandades. (Naer)

Aga snoobi vastand on su ema. (Naer) Mitte tingimata sinu ema, või ka minu. Aga noh, ideaalne ema. Keegi, kes su saavutustest ei hooli. Aga kahjuks enamik inimesi ei ole meie emad. Enamus inimesi otsustab, kui palju aega, ja võiks öelda armastust, mitte romantilist armastust, kuigi võibolla ka seda, aga üldiselt armastust, austust, nad meile pakuvad, lähtuvalt meie positsioonist sotsiaalses hierarhias.

Ja see on peamine põhjus, miks me oma karjääre nii tähtsaks peame. Ja tegelikult, miks me hoolime materiaalsetest asjadest nii palju. Sageli öeldakse, et me elame materiaalsel ajajärgul, et me oleme kõik ahned. Ma ei arva, et me oleme eriti materiaalsed. Ma arvan, et me elame ühiskonnas, mis on lihtsalt sidunud teatud emotsionaalsed preemiad materiaalsete asjade omamise külge. Me ei taha neid materiaalseid asju, vaid neid preemiaid. Ja see on uus viis mõista luksuskaupu. Järgmine kord, kui te näete kedagi Ferrari roolis, ärge mõelge: "See on üks ahne inimene." Mõelge: "See on üks äärmiselt haavatav ning armastust vajav inimene." Teisisõnu -- (Naer) tunne haletsust, mitte põlgust.

On ka teisi põhjuseid -- (Naer) On teisi põhjuseid, miks on võibolla praegu raskem olla rahulik kui varem. Üks, ja see on paradoks kuna see on seotud millegi üsna toredaga, on meie ootused oma karjäärile. Mitte kunagi varem pole ootused olnud nii kõrged, mida inimolendid oma elu jooksul saavutada suudavad. Meile öeldakse, mitmest allikast, et igaüks võib saavutada ükskõik mida. Me oleme kastisüsteemi kaotanud. Meil on nüüd süsteem, kus igaüks võib tõusta nii kõrgele positsioonile kui tahab. Ja see on kaunis idee. Selle kõrval on võrdsust pooldav meelsus. Me kõik oleme üldiselt võrdsed. Igasugused piiritletud hierarhiad puuduvad.

Sellega on üks suur probleem Ja see probleem on kadedus. Kadeduse mainimine on tabu, aga kui kaasaegses ühiskonnas on üks domineeriv tunne, siis on see kadedus. ja see on seotud võrdsusega. Las ma seletan. Ma ei usu, et keegi siin, või keegi vaatajatest, kadestab Inglise kuningannat. Kuigi ta on palju rikkam kui keegi teist. Ja tal on väga suur maja. Põhjus, miks me teda ei kadesta, on see, et ta on liiga imelik. Ta on lihtsalt liiga kummaline. Me ei seosta ennast temaga. Ta räägib naljakalt. Ta on imelikku päritolu. Nii et me ei samasta ennast temaga. Ja kui sa ennast kellegagi ei samasta, siis sa ei kadesta teda.

Mida lähemal kaks inimest teineteisele on, vanuselt, taustalt, identiteedilt, seda suurem on kadeduse oht. Nii et muideks ärge keegi kunagi kooli kokkutulekule minge. Sest pole olemas tugevamat võrdlusobjekti, kui inimesed, kellega sa koos koolis käisid. Aga kaasaegse ühiskonna häda on üldiselt see, et tervest maailmast saab kool. Kõik kannavad teksaseid, kõik on ühesugused. Aga ometi, nad ei ole. Nii et on võrdsuse tunne, aga koos sügava ebavõrdsusega. Mis loob -- võib luua väga stressirohke olukorra.

Tänapäeval on ilmselt sama ebatõenäoline, et sa saad sama rikkaks ja kuulsaks nagu Bill Gates, kui oli ebatõenäoline 17. sajandil, et sa pääsed Prantsuse aristokraatide sekka. Aga iva on selles, et see ei tundu nii. Ajakirjad ja muu meedia tekitavad tunde, et kui sul on energiat, mõned head tehnoloogilised ideed, garaazh, siis võid sina ka asutada suure firma. (Naer) Ja selle tagajärgi on tunda raamatupoodides. Kui minna suurde raamatupoodi ja vaadata eneseabi riiuleid, mida ma vahel teen, kui sa uurid neid eneseabi raamatuid, mida tänapäeval toodetakse, siis on neid peamiselt kahte sorti. Esimene neist ütleb: "Sa suudad! Kõik on võimalik!" Ja teine sort räägib sulle, kuidas toime tulla nii-nimetatud "madala enesehinnanguga" ehk kui sa haletsed ennast.

On selge seos, et kui ühiskond ütleb inimestele et nad suudavad kõike teha, siis esineb madalat enesehinnangut rohkem. Nii et see on jällegi näide, kuidas ühel heal asjal võib olla vastik varjukülg. On veel üks põhjus, miks me täna närveldame oma karjääride, oma staatuse pärast rohkem kui kunagi varem. Ja see on jällegi seotud millegi kenaga. Ja selle kena asja nimi on meritokraatia.

Kõik inimesed ja parem- ja vasakpoolsed poliitikud on ühel meelel, et meritokraatia on suurepärane asi, ja me kõik peaksime püüdma muuta oma ühiskonnad väga väga meritokraatlikuks. Teisisõnu, mis on meritokraatlik ühiskond? Meritokraatlikus ühiskonnas, kui sul on annet ja energiat ja oskust, siis jõuad sa tippu. Miski ei tohiks sind tagasi hoida. See on kaunis idee. Probleem on see, et kui sa usud ühiskonda, kus need, kes väärivad tippu jõudmist, jõuavad tippu, siis samuti, vaikimisi ja palju vastikumalt, usud sa ühiskonda, kus need kes väärivad põhjakihti, jõuavadki põhja ning jäävad sinna. Teisisõnu, su elustaatus ei tundu mitte juhuslik, vaid sa vääridki seda. Ja tulemusena tunduvad läbikukkumised palju valusamad.

Keskaegsel Inglismaal, kui sa kohtasid väga vaest inimest, siis seda inimest kirjeldati kui "õnnetut". Sõna-sõnalt, keegi kellel polnud õnne, õnnetu. Tänapäeval, eriti USA-s, kui sa kohtad kedagi ühiskonna põhjakihist, siis tema kohta öeldakse, julmalt, "luuser" -- kaotaja. Õnnetu ja kaotaja vahel on oluline erinevus. Ja see näitab, kuidas on 400 aastaga muutunud nii ühiskond kui ka meie arusaam, kes meie elude eest vastutab. Mitte enam jumalad, vaid meie. Juhiistmel oleme meie.

See on fantastiline, kui sul läheb hästi, ja väga rusuv, kui sul läheb halvasti. Halvimatel juhtudel viib see enesetappude sagenemiseni, nagu leidis sotsioloog Emil Durkheim. Arenenud individualistlikes riikides on rohkem enesetappe kui kusagil mujal maailmas. Ja osa põhjusest on see, et inimesed võtavad kõike, mis nendega juhtub, äärmiselt isiklikult. Nende edu on nende oma. Aga läbikukkumised samuti.

Kas nende survete alt, mida ma olen kirjeldanud, on üldse pääsu? Ma arvan et on, ja mainin nüüd mõnda. Võtame meritokraatia. See idee, et kõik on seda väärt, kuhu nad elus jõuavad. Ma arvan et see on hull idee, täiesti hullumeelne. Ma toetan iga vasak- või parempoolset poliitikut, kellel oleks poolenistigi mõistlik meritokraatlik idee. Ma olen meritokraat ja kõik. Aga minu arvates on ebamõistlik loota, et me kunagigi loome ühiskonna, mis oleks täiesti meritokraatlik. See on võimatu unelm.

Idee, et me loome ühiskonna kus absoluutselt igaüks on täpselt hinnatud, head tipus, kehvad põhjas, ja seda tehakse täpselt õigesti, on võimatu. Suvalisi tegureid on lihtsalt liiga palju. Juhused, sünnijuhused, õnnetused kus mingi asi kukub inimesele pähe, haigused, jne. Me ei suuda neid kunagi hinnata. Kunagi hinnata inimesi just nii nagu peab.

Mulle meeldib üks Püha Augustini tsitaat "Jumala linnast", kus ta ütleb, "Mehe üle tema ameti järgi kohut mõista on patt." Kaasaegses keeles tähendaks see, on patt otsustada, kellega vestelda, lähtuvalt inimeste visiitkaartidest. Amet ei tohiks lugeda. Ja Püha Augustini sõnul suudab ainult jumal kõik inimesed õigesse kohta paigustada. Ning seda teeb ta Viimasel Kohtupäeval inglite ja trompetitega, ja taevas avaneb. Hull mõte, kui sa oled ilmalik inimene nagu mina. Aga selles mõttes sisaldub ikkagi midagi väärtuslikku.

Teisisõnu, pea hoogu kui sa teistele inimestele hinnangut annad. Sa ei pruugi teada, mida keegi tõeliselt väärt on. Seda ei saa kunagi kellegi kohta teada. Ja me ei tohiks teeselda, nagu me seda teaksime. See on lohutav ka ühel teisel põhjusel. Kui me mõtleme elus läbi kukkumisele, siis üks põhjus, miks me läbikukkumist kardame, pole mitte ainult sissetuleku ja staatuse kaotus. Mida me kardame on teiste kohtumõistmine ja naeruvääristamine. Ja see on olemas.

Naeruvääristamise organ number üks on tänapäeval ajaleht. Kui avada ajaleht ükskõik mis päeval, on see tulvil inimesi, kes oma elud tuksi keerasid. Nad magasid vale inimesega. Nad manustasid valet ainet. Nad kehtestasid vale seaduse. Mida iganes. Ja siis on nad naeruvääristamiseks sobilikud. Teisisõnu, nad kukkusid läbi ning neid nimetatakse luuseriteks. Kas sellele on alternatiivi? Ma arvan, et Lääne traditsioon pakub meile ühte hiilgavat alternatiivi. Selleks on tragöödia.

Traagiline kunst, mis arenes Vana-Kreeka teatrites 5. sajandil e.Kr., oli põhimõtteliselt kunstivorm pühendatud sellele, et näidata kuidas inimesed läbi kukuvad. Ja samuti pakkuda neile mingil määral kaastunnet, mida tavaelu neile võibolla ei pakkunud. Ma mäletan, kuidas ma paar aastat tagasi sellele mõtlesin, ja külastasin "Pühapäevaspordi" toimetust, mis on kollane ajaleht mida ma kellelegi ei soovita, kui te sellest juba kuulnud pole. Ma läksin nendega rääkima Lääne kunsti suurtest tragöödiatest ja tahtsin näha, kuidas nad mõnede lugude kondikavast kinni haarasid, kui neid uudistena serveeriti uudisteosakonnas laupäeva pärastlõunal.

Ma rääkisin neile Othellost. Nad polnud sellest kuulnud, aga olid vapustatud. (Naer) Ja ma palusin neil kirjutada Othello loole pealkiri. Nad pakkusid "Armuhull immigrant tapab senaatori tütre" pritsitud esielehele. Ma esitasin neile Madame Bovary süzhee. Jällegi, raamat millest nad võlutult esimest korda kuulsid. Ja nad kirjutasid "Shopahoolikust abielurikkuja neelab pärast laenupettust arseeni". (Naer) Ning mu lemmik. Need tüübid on tõesti omamoodi geeniused. Mu lemmik on Sophoklese "Kuningas Oidipus". "Seks emaga oli pimestav" (Naer) (Aplaus)

Mõnes mõttes, kaastundespektri ühes otsas on kollane ajakirjandus. Ja spektri teises otsas on tragöödia ja traagiline kunst. Ja ma üritan vist väita, et me peaksime õppust võtma, sellest mis toimub traagilises kunstis. Kutsuda Hamletit luuseriks oleks hull. Ta ei ole kaotaja, kuigi ta on kaotanud. Ja see on tragöödia sõnum meile kõigile, ja miks see on minu arvates nii tähtis.

Teine asi kaasaegses ühiskonnas, ja miks see närvilisust tekitab, on see, et ühiskonna keskmes pole midagi ebainimlikku. Me oleme esimene ühiskond, kes ei jumalda midagi peale iseendi. Me arvame endast väga hästi. Ja õigustatult. Me saatsime inimesed Kuule. Me oleme teinud igasuguseid vägevaid asju. Ja nii me kipume endid jumaldama.

Meie kangelased on inimkangelased. See on väga uus olukord. Enamikul ühiskondadel oli keskmes mingi üleva olendi jumaldamine. Jumal, vaim, loodusjõud, universum. Mis iganes see ka pole, jumaldati midagi muud. Me oleme selle harjumuse kaotanud. Mis on põhjus, miks loodus meid eriti meelitab. Mitte tervise huvides, kuigi seda sageli nii esitletakse. Vaid sest see on väljapääs inimeste sipelgapesast. Väljapääs meie oma konkurentsist ja draamadest. Sellepärast meile meeldibki vaadata liustikke ja ookeane, ja mõtiskleda selle üle, mis on väljaspool Maad, jne. Me tahaksime tunda kontakte millegi mitte-inimlikuga. Ja see on meile sügavalt oluline.

Ma rääkisin edust ja läbikukkumisest. Ja on huvitav, et me arvame et teame, mida "edu" tähendab. Kui ma ütleksin, et sirmi taga seidab üks väga edukas inimene, siis tuleksid kohe teatud ettekujutused pähe. Te arvaksite, et ta on teinud palju raha, saavutanud mingil alal kuulsuse. Minu oma eduteooria, ja ma olen edust väga huvitatud. Ma tõesti tahan edukas olla. Ma mõtlen alati: "Kuidas ma saaksin edukam olla?" Aga vanemaks saades olen ma täpsem, mida sõna "edu" tähendada võib.

Siin on üks minu tõdemusi edu kohta. Sa ei saa olla kõiges edukas. Palju räägitakse töö ja eraelu tasakaalust. Lora. Kõike ei saa. Sa ei saa. Nii et iga edunägemus peab tunnistama, millest ta ilma jääb, mida ta kaotab. Ja iga arukas elu peab leppima, nagu ma ütlen, et alati on mingi element, kus me pole edukad.

Ja eduka elu iva on see, et sageli, meie arusaam eduka elu tähendusest pole meie enda oma. See arusaam on teistelt imetud. Põhiliselt, mehe puhul, isalt. Ja naise puhul, emalt. Psühhoanalüüs on seda sõnumit 80 aastat kuulutanud. Keegi ei kuula eriti. Aga ma väga usun, et see on tõsi.

Aga me imeme endasse ka teisi sõnumeid, telekast, reklaamidest, turundusest ja nii edasi. Need on äärmiselt võimsad jõud. Need määravad, mida me tahame ja kuidas me ennast näeme. Kui meile öeldakse, et pangandus on väga auväärne amet, siis paljud meist tahavad pankuriks saada. Kui pangandus pole enam nii auväärne, siis kaotame huvi. Me oleme soovitustele väga avatud.

Nii et ma ei ürita väita, et me peaksime oma arusaamadest edust lahti ütlema. Aga olgem kindlad, et need arusaamad on meie endi omad. Keskendume oma enda ideedele. Et nad on kindlasti meie omad, et me oleme ise oma ambitsioonide autorid. Sest on niigi halb, kui sa ei saa, mida tahad. Aga on isegi hullem, kui sa arvad, et tead mida tahad, aga teekonna lõpus avastad, et tegelikult see polegi, mida sa tahtsid.

Nüüd ma lõpetan. Aga ma tahan rõhutada, igal juhul, edu, jah. Aga leppigem, et mõned meie arusaamad on imelikud. Uurime oma arusaami edust lähemalt. Olgem kindlad, et meie arusaamad edust on tõesti meie omad. Aitäh. (Aplaus)

Chris Anderson: See oli imeline. Kuidas ühitada idee, et keegi on -- kuna on halb pidada kedagi luuseriks, ideega mis paljudele meeldib, et oma elu tuleb kontrollida suuta. Ja ühiskonnas, mis seda soodustab, võibolla peavadki olema võitjad ja kaotajad.

Alain de Botton: Jah. Ma tahtsin rõhutada, et võitmine ja kaotamine on lihtsalt juhuslikud. Sest tänapäeval rõhutatakse nii väga, kuidas kõik olevat õiglane. Ja poliitikud räägivad aina õiglusest. Ma usun õiglusesse, aga ma lihtsalt arvan, et see on võimatu. Nii et me peaksime tegema kõik, kõik, et selle poole püüelda. Aga lõpuks peaksime meeles pidama, et kes iganes meie ees seisab, mis iganes tema elus on juhtunud, on olemas suur juhuslik tegur. Ning ma tahan selle jaoks ruumi jätta. Sest muidu läheb asi klaustrofoobseks.

Chris Anderson: Kas sa usud, et su lahkem, leebem tööfilosoofia saab eduka majandusega ühilduda? Või ei saa? Aga pole oluline, et me seda nii palju rõhutame?

Alain de Botton: Õudne mõte on see, et inimeste hirmutamine on parim viis neid tööle saada. Ja et mida julmem keskkond, seda paremini inimesed väljakutsele vastu astuvad. Mõtle, milline oleks ideaalne isa? Ja ideaalne isa on keegi, kes on range aga õrn. Ja see on keeruline piir. Meil on vaja niiöelda isasid, näidis isafiguure ühiskonnas, kes ei oleks kummaski äärmuses. Nimelt ühest küljest autoritaarne. Ja teisest küljest vaba, täiesti reegliteta variant.

Christ Anderson: Alain de Botton.

Alain de Botton: Tänan teid väga! (Aplaus)