Adora Svitak: mida saavad täiskasvanud lastelt õppida

Ma tahaksin alustada küsimusega: millal teid viimati nimetati lapsikuks? Minusuguste laste jaoks on lapsikuks nimetamine sage nähtus. Iga kord, kui me esitame irratsionaalseid nõudmisi, käitume vastutustundetult või muul moel sarnaneme normaalsele Ameerika kodanikule, nimetatakse meid lapsikuks ja see tõesti häirib mind. Lõppude lõpuks, vaadake neid sündmusi: imperialism ja koloniseerimine, maailmasõjad, George W. Bush... Küsige endalt: kes vastutab? Täiskasvanud.

Mida on lapsed korda saatnud? Anne Frank puudutas miljoneid oma võimsate ülestähendustega Holokaustist, Ruby Bridges aitas lõpetada rassieralduspoliitika USA-s, ja just hiljuti aitas Charlie Simpson koguda 120 000 naela Haiti jaoks oma väikesel jalgrattal. Nagu tõendavad sellised näited, ei sõltu vanusest mitte midagi. Iseloomujooned, millele viitab sõna "lapsik", on täiskasvanutele nii omased, et me peaksime loobuma sellest vanuseliselt diskrimineerivast sõnast, kui seda kasutatakse kritiseerimaks vastutustundetut ja irratsionaalset käitumist.

(Aplaus)

Aitäh.

Samas jällegi, kes teab, võib-olla maailm just vajabki teatud tüüpi irratsionaalset mõtlemist? Võib-olla on teil olnud kunagi suured plaanid, kuid te jätsite nad katki, mõeldes, et see on võimatu või läheb liiga palju maksma või see ei too mulle kasu. On see hea või halb, aga meie, lapsed, ei lase end nii palju häirida võimalikel põhjustel, miks jätta midagi tegemata. Lapsed võivad olla tulvil inspireerivaid püüdlusi ja lootusrikast mõtlemist, nagu minu soov, et keegi ei tunneks nälga või et kõik oleks vabalt kättesaadav justkui Utoopias. Kui paljud teist veel niimoodi unistavad ja usuvad võimalustesse? Mõnikord võib teadmine ajaloost ja utoopiliste ideaalide nurjumisest minevikus olla koormaks, sest sa tead, et kui kõik oleks tasuta, siis toiduvarud ammenduksid, muutuksid raskesti kättesaadavaks ja see viiks kaoseni. Teisest küljest, meie, lapsed, unistame veel täiuslikkusest. Ja see on hea, sest kui sa tahad ükskõik mida teoks teha, tuleb sellest kõigepealt unistada.

Meie julgus kujutleda aitab mitmes mõttes laiendada võimalikkuse piire. Näiteks Klaasimuuseum Tacomas, Washingtonis - minu koduosariigis - hurraa, Washington - (Aplaus) seal on programm "Lapsed kujundavad klaasi", kus lapsed joonistavad üles oma ideid klaasikunsti jaoks. Korraldav kunstnik ütles, et nad said selle programmi kaudu mõned oma parimatest ideedest, sest lapsed ei mõtle piirangutele, et kui raske on klaasi teatud kujusse puhuda. Nad mõtlevad ainult headele ideedele. Kui te mõtlete klaasile, tulevad teile võib-olla pähe värvilised Chihuly kujundused või ehk itaalia vaasid, aga lapsed esitavad kunstnikele väljakutse sellest edasi minna, maailma, kus on murtud südametega maod ja peekonipoisid, kes, nagu näete, suudavad pilguga liha välja võluda. (Naer)

Meie loomuomane tarkus ei pea olema siseringi teadmine. Lapsed niikuinii õpivad palju täiskasvanutelt ja meil on palju, mida jagada. Minu meelest peaksid täiskasvanud hakkama lastelt õppima. Ma kõnelen enamasti haridusvaldkonna inimestele, õpetajatele ja õpilastele, ning mulle meeldib see analoogia. Ei peaks olema nii, et ainult õpetaja seisab klassi ees ja ütleb õpilastele, et tehke nii, tehke naa. Õpilased peaksid õpetama oma õpetajaid. Täiskasvanute ja laste vaheline õppimisprotsess peaks olema vastastikune. Tegelikkus paraku on pisut teistsugune ja see sõltub paljuski usaldusest või selle puudumisest.

Kui sa inimest ei usalda, sead sa talle piiranguid. Kui ma kahtlen, kas mu vanem õde suudab maksta tagasi 10% intressi, mille ma kehtestasin ta viimasele laenule, piiran ma tema võimalust saada mu käest rohkem raha, kuni ta selle tagasi maksab. Tõestisündinud lugu, muide. Täiskasvanutel paistab olevat peamiselt piirav suhtumine lastesse, alustades igast "ära tee nii" ja "ära tee naa" kooliõpikutes kuni internetikasutamise piiranguteni koolis. Nagu ajalugu näitab, muutuvad režiimid rõhuvaks siis, kui nad hakkavad kartma, et kaotavad kontrolli. Ja kuigi täiskasvanud ei ole ehk päris totalitaarsete režiimide tasemel, on lastel väga vähe kaasa rääkida reeglite kehtestamisel, kui tegelikult peaks suhtumine olema vastastikune, mis tähendab, et täiskasvanud rahvastik peaks teadma ja arvestama noorema põlvkonna soovidega.

Piirangutest hullem on see, et täiskasvanud sageli alahindavad laste võimeid. Me armastame väljakutseid, aga kui ootused on madalad, uskuge mind, meie võimed langevad samuti. Minu vanematel olid kõike muud kui madalad ootused minu ja mu õe osas. Nad ei öelnud meile, et meist peavad saama arstid või advokaadid või midagi taolist, aga mu isa luges meile ette Aristotelese kohta ja esimeste teadlaste kohta, kes võitlesid pisikute vastu, samal ajal kui paljud teised lapsed kuulsid, et "Rong see sõitis tšuhh-tšuhh-tšuhh". Me kuulsime seda ka, aga "Teedrajavad pisikute vastu võitlejad" on ülikõva. (Naer)

Mulle meeldis juba 4-aastasena kirjutada ja kui ma olin 6-aastane, ostis ema mulle sülearvuti, millel oli Microsoft Word. Aitäh, Bill Gates, ja aitäh, ema! Ma kirjutasin üle 300 lühijutu sellel väiksel sülearvutil ja ma tahtsin midagi avaldada. Selle asemel, et irvitada säherduse ketserluse üle, nagu laps, kes soovis et ta töid avaldataks, või öelda, et oota, kuni sa oled vanem, olid mu vanemad väga toetavad. Paljud kirjastajad polnud sugugi sama julgustavad. Üks suur lastekirjanduse kirjastaja ütles muuseas, et nad ei tegele lastega. Lastekirjanduse kirjastaja ei tegele lastega? Minu meelest te tõrjute eemale oma olulise klientuuri. (Naer) Üks kirjastus, Action Publishing, oli valmis riskeerima, mind usaldama ning kuulama, mis mul oli öelda. Nad avaldasid mu esimese raamatu "Lendavad näpud" - näete siin - ja alates sellest olen käinud sadades koolides rääkimas, pidanud kõnet tuhandetele õpetajatele ja lõpuks, täna, räägin teiega.

Ma hindan teie tähelepanu täna, sest see näitab, et teile läheb tõesti korda, te kuulate. Aga on üks väike probleem seoses selle roosilise pildiga, kui palju lapsed täiskasvanutest paremad on. Lapsed kasvavad suureks ja saavad täiskasvanuteks nagu teie. (Naer) Või kas tõesti nagu teie? Eesmärk ei ole muuta lapsi sellisteks täiskasvanuteks nagu teie, vaid pigem paremaks, kui teie olete olnud, mis võib olla küllaltki suur väljakutse, arvestades teie saavutusi, aga progress toimib sellepärast, et uued põlvkonnad ja uued ajastud kasvavad ja arenevad ning saavad eelnevatest paremaks. See on põhjus, miks me ei ela enam pimedal keskajal. Pole tähtis, mis positsioonil või kus te elus olete, teie kohustus on luua võimalusi laste jaoks, et me saaksime kasvada suureks ja teid rabada. (Naer)

Täiskasvanud ja kaas-TEDsterid, te peate kuulama lapsi ja neilt õppima, usaldama meid ja meilt rohkem ootama. Te peate meid kuulama täna, sest meie oleme need, kes homme juhivad, mis tähendab, et me hakkame teie eest hoolitsema, kui te olete vanad ja seniilsed. Ei, ma ainult naljatan. Ei, päriselt, meie oleme järgmine põlvkond, need, kes viivad maailma edasi. Ja kui te ei usu, et sellel on teie jaoks mingit tähtsust, siis tuletage meelde, et kloonimine on võimalik ja see kätkeb endas lapsepõlve uuesti läbielamist, millisel juhul te tahaksite, et teid kuuldaks just nagu minu põlvkond. Maailm vajab võimalusi uute juhtide ja uute ideede jaoks. Lapsed vajavad võimalusi juhtida ja edukad olla. Kas te olete väljakutseks valmis? Sest maailma probleemid ei tohiks olla inimsuguvõsa pärandiks.

Aitäh. (Aplaus) Aitäh. Aitäh.